Markus Ruubel: prioritiseerisin juba noorena korvpalli üle kõige

Tekst: Stiina Kartsepp

Sel korral on persooniloo peategelaseks 21-aastane Markus Ruubel, kes on Rapla Korvpallikooli kasvandikuna teinud tegusid juba pisikest east alates. Fänniarmeele tuttav mängumees avab intervjuus enda senini avastamata tausta, rääkides sealjuures vahetult emotsioonidest ja väljakutsetest, mida on tal tulnud kõrgemasse mängu lülitumise nimel kogeda.

Juba viieaastaselt korvpallitreeningutega alustanud Markus jõudis esimesse trenni suuresti oma vanema venna Ivari eeskujul. Oluline roll selle teekonna ette võtmisel oli kahtlemata ka tema isal, kes tõelise korvpalli-fanaatikuna tundis, et just see spordiala võiks olla noorele poisile üheks võimalikuks väljundiks. Nii leidiski Markus end varakult treeninggrupist, kuhu kuulusid peamiselt temast vanemad poisid ning mille eestvedajaks oli Viljo Sinikas. „Mulle hakkas seal kohe meeldima. Tuli kuidagi nii loomulikult. Nii ma korvpalli juurde jäingi.”

Pallimängu kõrvalt jõudis tärkav korvpallur vahelduse mõttes küll paar aastat tegeleda ka ujumisega, võites maakondlikus arvestuses isegi mitmeid medaleid, kuid otsustavas faasis langes kaalukauss siiski lõplikult just korvpalli kasuks. „Meil läks treeninggraafik tihedamaks ja ma pidin hakkama valima kummale poole tahan kalduda. Muidugi oli korvpall see, kus tahtsin edasi pürgida. Selles olin ma palju pädevam. Ka need inimesed, kes korvpalli ümber olid, paelusid mind tohutult.” Ühtne kambavaim ja nauding selle mängu vastu andsid seega Markusele aegsasti mõista, et ta kuulub just korvpalliplatsile.

Selleks, et Meistriliigas mänginud venna poolt sisse käidud kingad suureks ei jääks, tuli aga Markusel alustada tõelise töörügamisega. Sarnaselt paljudele teistele sportlastele seisis ka tema tihti valiku ees, kas võtta osa kokkusaamistest ja tähtpäevade tähistamistest või minna treeningsaali, et just seal oma arengusse panustada. „Jäin nendest tähistustest eemale. Prioritiseerisin korvpalli ja teadsin, et mul on trenn, kust ei taha puududa. Praegu ma mõtlen muidugi, et võisin jääda mingitest asjadest eemale, aga usun siiski, et tegin õiged otsused.”

Need olid kahtlemata valikud, mida oli vaja saavutusrikka karjääri nimel teha ning mis tegelikkuses Markusele ka juba 12-aastaselt edu tõid, sest Raplasse loodud koondvõistkond BC Raplamaa, kuhu ka tema vanusegrupp kuulus, asus juba varakult tegudele. „Hakkasime mängima Euroopa liigat, mille üks aasta isegi võitsime. See oli päris kõva sõna. Selle satsiga tulime kolm aastat järjest ka Eesti meistriks. Olime kuidagi nii ette arenenud ja ei kaotanud siin ühtegi mängu. Esimesed kaotused tulidki alles Euroopas.” Lüüasaamised selle liiga olulisust ei vähendanud. Vastupidi, tugevate võistkondadega vastakuti minek ja väärtuslike mänguminutite omandamine võimaldasid iga päevaga edasi areneda ja platsi peal enesekindlust koguda.

Nii oligi Markuse igati loogiliseks järgmiseks sammuks Eesti noortekoondise esindamine, kuhu ta kuulus juba 14-aastaselt. Oma kõige esimese koondisekutse saamine mõjus noorele poisile loomulikult meeliülendavalt. „See oli väga hea tunne. Tundsingi, et mind on märgatud. Esimese asjana ütlesin kohe emale ja isale.”

Ülevate emotsioonide kogemine ei piirdunud ainult ühe korraga, sest tegelikult on Markus suutnud aja jooksul enda väärtust tõestada riiklikul tasandil mitmel korral, millest kõige hiljutisem on kuulumine läinud suvel U20 koondise koosseisu. Oma rahvuse esindamine, eriti veel koos poistega, kelle seltsis on saadud üles kasvada, on igale noormängijale üheks suurimaks ja olulisemaks saavutuseks. „See on ikkagi täiesti teine tunne. Sa saad mängida Eesti parimatega, Eesti nimi rinnal. Meil olid U20 koondises mängijad, kellega tegelikult koos mängitud juba läbi aastate. Ainult kaks poissi olid uued. Ehk siis täiesti samad näod, mis tegelikult oligi meie plussiks ja mille abil võidud koju tõime.”

Olulised saavutused eelmisel aastal Gruusias toimunud B-divisjoni EM-turniiril tõepoolest aset leidsid, sest Eesti noored suutsid naasta kodumaa pinnale pronksmedali võrra rikkamana ja pääsmega A-divisjoni. See oli Markuse jaoks võimas elamus, mida tal poleks olnud võimalik kogeda, kui ta ei oleks juba varajases eas otsustanud end siduda Rapla Korvpallikooliga, mis aitas temast tõelise mängumehe voolida.

Just siinne hästi välja töötatud organisatsioon, toetav ja noorte arengusse panustav kogukond ning regulaarsed trennid on Markuse karjäärile kõvasti kaasa aidanud. Kooliajal küll võis aeg-ajalt ette tulla hetki, mil õpinguid ja treeninguid klappima saada oli pisut keeruline, kuid tegelikkuses ei pidanud ükski valdkond teise väljundi nimel kunagi kannatama ning Markus ei tundnud kordagi, et korvpall liiga suure osa tema lapsepõlvest enda alla oleks haaranud. Tegelikult oli tal pärast põhikooli lõpetamist reaalne võimalus jätkata edasisi õpinguid ka Audentese Spordigümnaasiumis, kuid läbi ja lõhki Rapla inimesena mõistis Markus sel hetkel, et just kodulinna jäämine on tema jaoks kõige sobivam variant. „See oli tegelikult üsna lihtne valik. Mul oligi võimalus, kas lähen Audentesesse või saan siin koos meestega mängida.”

Nii jäigi Markus Raplasse, mille tulemusel sai temast juba 16-aastaselt ehk värske gümnaasiumiõpilasena eeskujulik esindusmeeskonna liige ning aasta hiljem ka juba tõsiseltvõetavaid mänguminuteid teeniv korvpallur. Kõrgemasse mängu lülitumine ja meeskonna treeningvormi selga tõmbamine oli loomulikult olnud tema pikaajaliseks unistuseks, kuid kui see päev päriselt kätte jõudis, valdasid noort mängumeest väga kahetised tunded. „See oli alguses päris suur šokk. Esimesed aastad oli olek väga närviline. Siis ikka tahtmatult tulid sellised mõtted pähe, et kas see ikka on minu ala ja kas peaksin jätkama. Kõik oli uus, aga iga aastaga olen ma palju enesekindlamaks läinud ja nii ma olen siin aastast aastasse ujunud.”

Rapla kasuks otsustamine ei tulnud aga pelgalt mugavuse pealt, vaid Markus siiralt tundis, et just kogenud veteranide keskel on võimalik end päriselt proovile panna. „Mul oligi kohe mingi visioon, et kui meil on siin meeskond olemas, siis miks mitte alustada siit ning hiljem edasi vaadata. Arvan, et ei peagi kohe välismaa poole vaatama, kui siin väga tasemel ja toimiv organisatsioon on.” Tänu heale meeskonnale ja fännidele, kes ustavalt oma toetust saalis näitamas käivad, ongi Markus AVIS UTILITAS Raplasse tänaseni püsima jäänud. „Nendes inimestes on näha seda spordihinge. Nad elavad tulihingeliselt kaasa ja ei ole enam üldse võõrad. Oma rahvas tuleb saali ja ootab sinult midagi. See tegelikult annab toetust juurde.”

Väline toetus, nii perelt kui sõpradelt, tähendabki Markuse jaoks ääretult palju ning tõstab motivatsiooni, et teha paralleelselt tegusid nii esindusmeeskonna kui ka klubi teise liiga võistkonna eest. Madalamal tasemel mängimine on tema sõnul hea võimalus, kus vigade parandust teha ja nõrkusi lihvida. „Mul on seal nii palju mänguminuteid ja palju suurem roll. Kõrgliiga meeskonnas on meil hästi palju ühtseid mängijaid, kus ongi raskem mänguminuteid leida. Meeskonnal on ambitsioonid kindlasti võita ja Rapla on konkureeriv võistkond, ei saagi ainult noori mängitada.”

Sellegipoolest väärtustab Markus tohutult meeste seltskonnast osa saamist ning suurem rõhk lähebki just esindusmeeskonna treeningutele ja mängudele. Madalamasse liigasse jõuab ta üksnes siis, kui meestel endil parajasti mängupäeva pole. „Mõlemad liigad tulevad mulle väga kasuks. Meeste mängus saan just kaitses endast kõik anda ja sellised väikesed musta töö olukorrad enda peale võtta.” Noormängija kinnitab, et iga võimaluse eest tuleb tänulik olla, sest sportlaskarjäärile omaselt pole järgmine aasta kunagi garanteeritud.

Seepärast soovibki Markus seda teekonda täiel rinnal nautida ja välismaalasest peatreeneri käe all väärt kogemusi saada. „Ta on karm, aga õiglane. Kui sa annad endast kõik, siis ta annab sulle vastu ka. Meil on meeskonnas omavahel väga hea klapp ja keemia.” Meeskondlik tegutsemine on aidanud sel hooajal ka üsna stabiilset taset hoida ning eelmise hooajaga võrreldes juba rohkemat korda saata. „Oleme palju stabiilsemad kui eelmine aasta. Ei ole küll suuri võistkondi veel ära napsanud, aga selliste oma ringkonna meeskondadega oleme ikka väga okeilt mänginud. Kindlasti on suur roll Laanel, kes seda mängu nii tasakaalus hoiab.”

Seniste tegutsemiste pealt loodab Markus jõuda AVIS UTILITAS Raplaga ka Eesti-Läti liiga play-offi ja tulla Eesti liigas medalile. 2021. aastal õnnestus ju tal meeskonnaga medali maitse suhu saada ning sedalaadi saavutuse kordamine oleks noormehe jaoks suureks õnnestumiseks. „Selle pika pingiga võime me see aasta väga kaugele purjetada.”

Iseendale ta edasise karjääri osas aga etteruttavalt suuri eesmärke ei sea, sest alles teekonna algusfaasis olev sportlane tahab võtta samm korraga ja igat hetke nautida. Markus ei pane kätt ette nii võimalustele ja pakkumistele välismaalt kui ka tegelikkuses ülikooliõpingutele, sest enda harimine nii platsil kui ka väljaspool seda võiksid tema hinnangul käia käsikäes. „Sporti tahaks mingil viisil ikka enda küljes hoida ja ma kindlasti tahaks minna ülikooli tulevikus.” Mida aga täpsemalt õppima, näitab alles aeg, sest enne veel tuleb tal eelseisval suvel täita ära oma kaitseväekohustus. „Juulis on juba minek. Loodetavasti saan selle lühema versiooni, mis peaks olema kaheksa nädalat. See küll natuke segab ettevalmistusperioodi, aga ma ei usu, et see midagi väga hullu on.”

Sarnase positiivse ellusuhtumisega proovibki Markus tuleviku poole vaadata ning jääda sealjuures truuks iseendale ja oma teistele hobidele, näiteks muusikale ja podcastide kuulamisele, mis aitavadki noormehel korvpalli kõrvalt dopamiini tõsta.

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Lakers

Mängija – Dwyane Wade

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Tormi Niits

Endine tiimikaaslane – Erik Pärnapuu

Toit – Kõik Ruubelite pere jõululaual olev

Jook – Vesi

Film – Inception

Aastaaeg – 95% suvi ja 5% talv