Kendall Stephens: ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin
Tekst: Stiina Kartsepp
Seekordses persooniloos võtame luubi alla AVIS UTILITAS Rapla ühe suurima korviküti ehk 28-aastase Kendall Stephensi. Intervjuu avab tee välismängija mõttemaailma ning puudutab võlusid ja valusid, mis tippkorvpallurist isa käe all kasvamisega kaasas käisid.
Austraalias sündinud, kuid perega paarikuuselt Ameerika Ühendriikidesse kolinud Kendalli teekond korvpalli juurde oli talle justkui ette määratud. Vähemalt kõik eeldused olid selleks olemas, sest sündimine NBA-s mänginud legendaarse Everette Stephensi perre seadis juba eos hea alustala. Sellegipoolest oli Kendallil vabadus oma valikuid ise teha ning isapoolset üleliigset suunamist või mõjutamist ta väikese poisina ei kogenud. „Paljud arvavad, et mu isa survestas mind korvpalli mängima, kuid see polnud nii.” Tegelikkuses õnnestus Kendallil mõnda aega isegi jalgpalli harrastada, kuid kuuldes enda isa saavutustest ja eduloost, sai ta juba varakult aru, et ka tema tahab end just korvpalliväljakutel tõestada. „Korvpall lihtsalt köitis mu tähelepanu. Mul oli väiksest peale pall kogu aeg käes ja ma armusin sellesse mängu täiesti loomulikul viisil ära.”
Nii otsustaski Kendall pühenduda täielikult korvpallile ning juba pisikesest east alates sai alguse tõeline töörügamine. „Jõudsin juba 9-aastaselt väga tugevasse ja nõudlikku meeskonda. Meil oli hästi palju trenne, mistõttu olid mu nädalavahetused alati sisustatud. Ma ei saanud seega oma sõpradega eriti aega veeta ja just see sundiski mind korvpallis väga heaks saama.” Noort korvpallurit utsitas tagant ka tugev kogukond, kus võeti seda pallimängu ääretult tõsiselt. „Ümberringi oli palju tugevaid meeskondi ja Chicago korvpallikultuur oli oma loomu poolest väga toetav.”
Abistavale kogukonnale vaatamata tuli siiski Kendallil noorest peast hakkama saada survega, mis kooli- ja tiimikaaslaste poolt temani jõudis. Kõik ju teadsid, millise profikorvpalluriga ta isa näol tegu on, mistõttu olid ootused alles tärkava noormehe suunal samuti kõrged. Õnneks ei lasknud Kendall end teiste surveavaldustel liigselt heidutada. „Kõik arvasid, et see on tohutult äge, et mu isaks on NBA-s mänginud korvpallur, kuid minu jaoks lisasid sellised hinnangud pinget juurde. Samas ma sain sellega hästi hakkama, sest ma pole kunagi tundnud, et ma peaks ainult isa pärast hästi mängima. Minu isiklik armastus selle mängu vastu aitas mul pingest üle olla ja mitte keskenduda sellele, milline mängumees mu isa omal ajal oli.”
Tegelikult aitaski ka Kendalli isa oma pojal selle olukorraga toime tulla, tunnetades hästi ära, millal vajas noor poiss lihtsalt moraalset tuge ning millal oli tarvis päris spordialaseid õpetussõnu. „Ta oskas mulle vajalikku hingamisruumi anda. Kui ma pettunud olin ja abi vajasin, siis oli ta samuti olemas.” Ehk olgugi et isa jagas järjepidevalt oma pojale nõuandeid, analüüsides koos Kendalliga tundide viisi nähtud korvpalliülekandeid ja olles mitmes meeskonnas isegi tema abitreeneriks, siis üle piiri ta kunagi oma mõjutustega ei läinud. „Ta ei pingutanud üle ja ei olnud kunagi mu peatreeneriks, mis oli tegelikult tore, sest isa teadis, kuidas lasta teisel inimesel juhendada. Ta lasi mul hingata ja oma mängu mängida. Ma ei tundnud kunagi, et midagi oleks mulle peale sunnitud.” Aeg-ajalt küll võisid nõuanded pärast ebaõnnestunud mängu mõjuda targutustena, kuid tegelikult oskas Kendall neis päeva lõpuks alati väärtust näha.
Ning kasu neist soovitustest tõesti oli, sest juba St. Charles East keskkoolis õppides ja seejärel Purdue ülikooli asudes, mis paikneb Indiana osariigis, suutis Kendall platsi peal tõelisi tegusid teha ning korvpalli ringkondade seas silma paista.
Purdue kõrgkoolis õppis Kendall kolm aastat, mille järel otsustas ta üle minna Nevada ülikooli, kus ta mängis Wolf Pack meeskonna eest. „Ülemineku põhjusteks oli vähene mänguaeg ja Nevada poolt pakutud paremad võimalused. Käisin seega ülikoolis kokku viis aastat, mis oli päris kauakestev, kuid õpetlik kogemus.” Kahe väga hea ülikooli eest mängimine ja sealses distsipliinis üles kasvamine valmistas Kendalli edasiseks karjääriks hästi ette. „Mul olid väga head ja kogemustega treenerid. Ka süsteemi ülesehitus aitas mul mõista, mida on vaja ära teha, kui tahta tõsiseltvõetavaks korvpalluriks saada. Tundsin, et olen valmis lõpuks professionaalselt mängima, raha teenima ja reisima.”
Täpselt nii Kendall ka tegi, sest pärast ülikooli lõpetamist ja NBA suveliigas Orlando Magic meeskonnas mängimist võttis ta ette teekonna Hispaaniasse, kus teda ootas Santiago de Compostelas Obradoiro meeskond. „Agent aitas mind turundada ja meeskondadele nähtavaks teha. Valisin variantide seast Hispaania, sest see oli sel ajal mu parimaks võimaluseks.” Sealses kõrgliigas mänguminutite kogumine on senini Kendalli üheks suurimaks saavutuseks. „Mulle väga meeldis selles meeskonnas olla ja nende mängustiili katsetada.”
Hispaaniale järgnes 2019. aastal Kendalli sünnimaa, Austraalia, kuhu ta kaheks aastaks South East Melbourne Phoenixi meeskonda mängima asus. Seal võisteldes ta mõistis, miks on Austraaliast saanud karjääriredeli alguses olevate korvpallurite unistuste sihtkoht. „Viimase viie-seitsme aasta jooksul on sealne fännibaas hüppeliselt kasvanud. Ka noormängijad Ameerikast otsustavad üha enam ülikooliharidusest loobuda ja suunduvad pigem just Austraaliasse. Sealne programm on väga toetav ja need mängijad on tohutult andekad. Mängivad seal ühe aasta ja lähevad siis NBA-sse.”
Selliste otsuste vastuvõtmine ja maailma teise otsa kolimine nõuavad Kendalli hinnangul tohutult head tugivõrgustikku ning ei tule ilmselt ühegi mängija jaoks lihtsalt. Ka temal endal on tulnud pidada oma perega maha omajagu vestlusi, et kõik edasised sammud ikka üheskoos läbi saaks analüüsitud. „Välismaal mängimine on kahtlemata elustiil, mis paraku kõigile ei sobi. See on raske, aga sellega harjub. Mu ema ja isa on selle tee läbi käinud ja seetõttu on nad väga mõistvad.”
Lisaks vanematele on Kendallil otsuste tegemisel toeks tema naine, kellega eelmisel suvel ka abieluranda sai purjetatud. Just tänu tema julgustusele oli Kendall valmis Austraaliast naastes vaatama taas Euroopa poole ning võtma umbes pärast nädala pikkust kaalumist vastu AVIS UTILITAS Rapla pakkumine. „Ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin. Polnud sellest riigist isegi varem kuulnud! Mu agent tõi selle pakkumise lauale ja kuigi huvilisi oli veel, siis ma ikkagi tundsin, et Rapla on minu jaoks parim koht, kus mängida.”
Senini pole Kendall pidanud seda otsust kahetsema, sest temaga Eestisse kaasa tulnud abikaasa ja suhteliselt sarnases eas tiimikaaslased on kohanemise väga sujuvaks teinud. „Kui sa oled korvpallur, siis sul juba on uude riikide kolides meeskonnakaaslaste näol sõbrad olemas.” Sellegipoolest ei eita Kendall, et profisportlase amet ja ohverduste tegemine käivad justkui käsikäes. Tähtsatest sünnipäevade tähistusest ilma jäämine, kodukoha restoranide igatsemine ja vaid kord aastas sõprade nägemine võivad küll mõjuda aeg-ajalt vaimule laastavalt, kuid pikas perspektiivis kaalub edukas karjäär kõik raskused üle. „Kõikidel tuleb teha ohverdusi, kui tahta milleski hea olla. Mõni ohverdus lihtsalt võib-olla on äärmuslikum kui teine. Need on valikud, mida sa oma karjääri nimel teed. Olen sellega leppinud ja saan aru, et kõige jaoks on oma aeg ja koht.”
Seepärast ongi Kendall võtmas AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas saadavast kogemusest maksimumi ning kiidusõnadest tal puudust ei tule. „Ma väga naudin siin olemist. Meil on väga kogenud ja teadlik treener. Ta on avatud ja aus – rohkemat ei oskagi ühelt treenerilt tahta. Ka organisatsioon on vastutustundlik ja professionaalne.”
Mängumehel aitab siinviibimist nautida ka tõsiasi, et tema abikaasa on nüüdseks samuti kogukonda sobitunud. Perest eemalolek ja ajavahe osutusid esialgu küll oodatust keerulistemateks väljakutseteks, kuid kohanemisperioodi möödudes hakkas kõik ladusamalt minema. „Ta on kohanenud ja sobib siia hästi. Vahepeal veedab ta minuga koos ka tiimikaaslastega aega ja kokkame üksteisele. Me naudime Eestis olemist.”
Ka professionaalses mõttes on senine hooaeg pakkunud piisavalt naudingut, kuid palju on vaja veel ära teha ja jooksvalt meeskonnana aina paremaks saada. „Meil on olnud mõned tagasilöögid ja vigastused, kuid üldiselt liigume õiges suunas. Nii peabki olema. Sa ei taha mängida oma parimat korvpalli esimese kahe nädala jooksul, sa tahad näidata parimat sooritust just hooaja lõpu poole.” Motivatsioonist meeskonnal järelejäänud hooajal seega puudust ei tohiks tulla ning valusad kaotused eesmärke ei kõiguta. Lüüasaamised, eriti võidetavatelt meeskondadelt, on alati rasked, kuid järgmine päev tuleb end taas kokku võtta ja vigadest õppida. „Pikk hooaeg on alati täis tõuse ja mõõne, kuid kogenud mängijate olemasolu ja mentaliteet “üks päev korraga” aitavad fookust hoida. Ei tohi liigselt keskenduda ei minevikule ega tulevikule,” kinnitab Kendall.
Sarnast maailmavaadet koosluses praktiliste soovitustega loodab Kendall õpetada ka alustavatele korvpalluritele, kel pole olnud seda õnne kasvada üles spordiga lähedalt seotud vanematega. Selle eesmärgi täideviimise nimel on ta juba praegu palju vaeva näinud ja nullist omaenda firma püsti pannud. „Minu alustatud ettevõtte eesmärk on laste aitamine ja veebis tundide või kursuste müümine, mis võimaldaksid soovijatel enda korvpalli-alaseid oskusi parandada.” Kendall ei paneks kätt ette ka treeneri ameti pidamisele, sest just noorte arengusse panustamine võiks tal pärast profisportlase karjääri lõpetamist silma särama panna ja sissetuleku lauale tuua.
Ja kogemusi, mida teistele jagada, on Kendallil kahtlemata omajagu, sest isa jälgedes astumine ja pidevalt perest eemal olemine on temast voolinud mängumehe, kes raskustele vaatamata ei anna alla. „Muidugi tuleb ette ka raskeid hetki, aga armastus selle töö vastu on lihtsalt niivõrd suur. Olen viimastel aastatel hakanud teadlikult ka oma tänulikkust väljendama ja hommikul ärgates päevikut täitma, et eesmärgid selgelt kirja saaks. See aitab asjad õigesse perspektiivi panna.”
Just iseenda kallal töötamine, nii platsil kui ka selle kõrval, võimaldabki Kendallil oma karjääri päriselt südamest nautida ja sel hooajal AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga tegusid teha. „Võtame üks samm korraga ja proovime iga trenni toel õiges suunas liikuda!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Chicago Bulls
Mängija – Kobe Bryant
NBA / Euroliiga – NBA
Tiimikaaslane – Kaarel Välb
Toit – Mehhiko toit, peamiselt tacod
Jook – Sprite
Film – Batman: The Dark Knight
Aastaaeg – Ma olen sündinud novembris ja pean seega ütlema sügis