Tormi Niits: teiste negatiivsed eelarvamused annavad mulle motivatsiooni juurde

Tekst: Stiina Kartsepp

AVIS UTILITAS Rapla käimasoleva hooaja mängijate tutvustamine jätkub ning kätte on jõudnud aeg õppida lähemalt tundma juba mitmendat hooaega kõrgliigas tormilaineid löövat 24-aastast Tormi Niitsu. Kuidas on treenerite poolsete eelarvamuste, mitmete vigastuste ja vaimselt keeruliste perioodide kiuste sirgunud Orissaarest pärit poisist tõsiseltvõetav mängumees, saab juba lähemalt lugeda allpoolsest isiklikust usutlusest.

Väikese poisina jalgpalli ja kergejõustikku harrastanud Tormi Niits ei osanud esialgu korvpallurikarjäärist isegi unistada. Vastupidi, tulihingelise jalgpalliarmastajana oli Tormi lapsepõlves hetki, mil ta mõtles, et korvpall ja kõik selle mänguga kaasnev on täiesti mõttetu. Raske on talle seda pahaks panna, sest kui ikka kõik sõbrad päevast päeva jalgpalli taga ajasid, ei jäänud ka temal muud üle, kui nende jälgedes astuda ja end just muruplatsil tõestada.

Tormi vaade korvpallile muutus kuuendas klassis, kui toonase suurklubi Tartu Rocki eestvedamisel valiti kõikide maakohtade seast välja just Orissaare, Tormi sünnikoht, kuhu hakata looma omaenda korvpallikool. Sellest plaanist kuuldes teadis ta, et see on võimalus, millest peab kinni haarama. „Otsustasin, et nüüd ma lähen ja proovin,”sõnas Tormi. Tema esimeseks treeneriks sai Andre Kuntsel, kelle juhtimisel jõudis esimesse korvpallitrenni Saaremaa eripaigust 20 poissi, kelle seast paistis Tormi tänu eelnevale kergejõustiku kogemusele eredalt silma.

Noores poisis tärkas seega armastus veel ühe spordiala vastu ning olles seda kõigest umbes poolteist aastat mänginud, leidis Tormi end juba U14 Eesti koondises. Edukad saavutused tulid aga tõsiste pingutuste arvelt, sest koormus läks ühtäkki ootamatult suureks. „Alates kuuendast klassist hakkaski minu elus uus periood, kus tegelikult enam väga palju vaba aega ei olnud. Hakkasin põhimõtteliselt iga nädalavahetus Tartus käima.”

Kuigi Tormi ise ütleb naljatades, et jalgpall asendus korvpalliga ainult seetõttu, et Orissaare staadionile otsustati keset platsi jätta kasvama tamm, mis tõsiseltvõetava jalgpalliklubi loomist takistas, siis tegelikkuses oli ikkagi just korvpall see, mis tema südame kiiremini põksuma pani. Nii otsustaski ta pärast põhikooli lõpetamist vahetada saar mandri vastu ja jätkata edasisi õpinguid Audentese spordigümnaasiumis, kus ta ka oma meistriliiga debüüdi tegi. Paraku ei langenud noore poisi ootused ja koolist vastu vaatav reaalsus täielikult kokku. „Ma käisin seal ühe aasta. Asjad ei sujunud, nii õppimise kui ka trenniga. Ma ei olnud rahul seal.” Just Audentese perioodil tabas Tormit ka esimene tõsine vigastus, mis ta hetkeks totaalselt rivist välja lõi. Õlavigastuse ja koolist ära tulemise kooslus oli küll Tormi jaoks valus tagasilöök, kuid ta ei andnud alla ning liikus järgmise sammuna neljaks aastaks Pärnu Sadamasse. „Ma läksin sinna, kui olin noor poiss, kes maailmast mitte midagi ei teadnud. Seal ma kasvasin meheks.”

Ning tõeline kasvamine seal tõepoolest aset leidis, sest 17-aastasena üksi võõras linnas elamine ei ole kindlasti ühegi noore inimese jaoks lihtne. Olukorda raskendasid ka Pärnu aega jäänud jalavigastused, mis mängumehe pikaks ajaks platsi pealt eemale viisid. „Asjad hakkasid just hästi minema, aga siis astuti mulle trennis jala peale ja ma tundsin, et on pahasti. Läksin pärast trenni EMOsse, kus öeldi, et jalaluu on katki. Kuu aega hiljem, täpselt päeva pealt, läks trepi peal astudes teisel jalal katki täpselt sama luu.” Paraku ei jäänud tulemata ka kolmas kord, sest suvisel meeskondlikul jooksuüritusel augustikuu lõpus läks Tormi jalaluu taas katki. „Siis oli selge, et nüüd on vaja operatsioone. Operatsioon aga tuli alles 23. november, mille järel ma olin kolm kuud väljas. See oli ka üks raske aeg mu elus. Väga raske oli toime tulla, ma ei teadnud, kas saan veel korvpallur olla ja mis minust edasi saab.”

Aja jooksul küll saadi vigastus kontrolli alla ja Tormi sai jälle Pärnu eest platsile naasta, kuid neljanda aasta lõpuks otsustas ta väheste mänguminutite tõttu oma karjääri nimel siiski edasi liikuda. „Kui viimane mäng ära oli ja me selle medali seal saime, siis ma tegelikult teadsin, et minu aeg on läbi saanud.” Suvepealinnas mängimist meenutab ta siiski hea sõnaga. „Ma kindlasti ei oleks selline inimene, kes ma praegu olen, kui ma poleks sellist protsessi läbi teinud,” võtab Tormi oma Pärnu kogemuse kokku.

Pärnust lahkudes katsumused paraku ei lõppenud, sest kahe hooaja vahelisel ajal ei olnud Tormi laual ühtegi pakkumist. „Ega keegi mind ei tahtnud, ma ei olnud korvpallur see hetk. Kõik arvasid, et selline tore poiss küll, aga kossu mängida ei oska.” Sarnaste hinnangutega on tal tulnud rinda pista juba karjääri algusaegadest alates. „Väga paljudel Eesti treeneritel on eelarvamused. Eesti on niivõrd väike koht, mingid jutud liiguvad ja ju siis ma olen kuidagi saanud sellise kuvandi, mille tulemusel ei ole ükski treener pidanud mind mängijaks. Olen päris palju kuulnud treenerite käest, mitte küll neilt otse, aga kuskilt kaugemalt, mida minust tegelikult arvatakse.”

”Maalt ja hobusega” kuvandist on aga Tormil õnnestunud tänu tahtmist täis tegutsemisele ja inimestele, kes temasse päriselt uskunud on, lahti öelda. Üks sellistest inimestest on Mati Rüütel, kes on nüüdseks juba üle kümne aasta iga suvi Saaremaal Tormiga tööd teinud ja tema arengusse panustanud. Sellise inimese olemasolu on ühe lootustandva korvpalluri elus ääretult oluline.

Olulist rolli Tormi eduloos on mänginud ka tema hea sõber Raul Koppel, kes hakkas 2019. aasta suvel imetlusväärse entusiasmiga kõiki klubisid läbi helistama ja Tormile koha Rakvere Tarva meeskonnas välja võitles. „Tarvases sain ennast pildile mängida. Sellise tõsiseltvõetava korvpalluri elu hakkas mul seal alles. Ma lõpuks sain aru, et minust võib ka korvpalliväljakul asja olla.”

Tormi korvpallurikarjäär jõudis tõepoolest olla juba sujuvas tõusujoones, kui teda tabas uus ja valus vigastus. 13. novembril 2020. aastal peetud kohtumine Taltechi vastu jõudis kesta vaid kaks minutit, kui juba tuli koljuluumurru näol järgmine tagasilöök. „Olin seal pikali maas ja sain aru, et midagi on täitsa valesti. Mu silm käis niimoodi üles-alla ja ei tulnud lahti. Mõtlesin, et mismoodi ma nüüd siit ära saan. Katsin siis kätega kolju ära ja jooksin sealt minema. Jõudsin riietusruumi ja nägin peeglist enda koljut sissepoole,” kirjeldab mängumees õõvastavat vaatepilti. Niivõrd karm vigastus vajas loomulikult arstlikku sekkumist ning Tormi leidis end taas erakorralise meditsiini osakonnast ja uue operatsiooni ootel.

Vähem kui kuu pärast operatsiooni oli ta küll taas väljakul, saades tänu maskile ja lahedale väljanägemisele ootamatu tähelepanu osaks, kuid vähesed teavad, kui laastav see intsident tema jaoks tegelikult oli. „Tulin sealt EMOst tagasi ja kell kaks või kolm öösel jooksis korra juhe ikka täitsa kokku. Ma ju ei teadnud, mis vigastus see täpselt on, ja tegelikult oli oht, et jään ühest silmast pimedaks. Kardeti, et silmanärv on pihta saanud. Õnneks oli siiski hästi sellega, aga sel öösel ma helistasin isale ja paanitsesin seal telefoni otsas kaks-kolm tundi. Tema ikkagi rahustas maha mind. Pean talle väga tänulik olema!”

Sedasorti vigastus polnud aga ainsaks Rakvere Tarva aegseks katsumuseks. Teatavasti ebaõnnestus selle meeskonna eelmine hooaeg täielikult, mistõttu tabas tõeline madalseis ka Tormit. „Õhtu lõpuks peavad kõik, kes seal tiimis olid, peeglisse vaatama, et see hooaeg niimoodi läks.  Jäi meie kõigi taha. Võin ausalt öelda, et mina ju ka lõpuks ei andnud seal endast 100%. Mul oli vaimselt väga pahasti. Viimased kolm või neli kuud ma põhimõtteliselt üldse ei maganud. Asjad olid tõesti halvasti. Tundsin end isegi kergendunult, kui see viimane mäng lõppes.”

Vaimne läbipõlemine ja peas tumedate mõtetega hakkama saamine ei ole lihtne. Samuti ei ole lihtne neist avalikult rääkida ja kõikidele kõva häälega tunnistada. Tormi on aga otsustanud seda teha, lootuses, et sellise diskussiooni algatamine võib üks hetk ühe noorsportlase jaoks kasuks tulla. „Eestis kahjuks spordis ei teadvustata seda vaimset poolt. Seda ei tähtsustata. Ma saan väga hästi aru, miks sportlased põlevad läbi.”

Oma abitee leidis Tormi tänu perele ja psühholoogile, kelle olemasolu aitas ta möödunud suvel viia piisavalt heasse seisundisse, et võtta vastu AVIS UTILITAS Rapla pakkumine. Juuni alguses toimunud Tormi ja Jaagu vaheline telefonikõne andis juba korvpalliga lõpparvet plaanivale noormehele uue hingamise. „See oli minu jaoks hästi suur kergendus, et kuskilt on huvi olemas ja mind ei ole prügikasti visatud. 29 juuni tuli ametlik pakkumine ja ma kuulasin ta ära, kuigi enda peas ma juba teadsin, et kui see pakkumine tuleb, siis ma võtan selle kindlalt vastu. See oli minu jaoks ainuke õige koht, kuhu minna.”

Selle sammu üle olid ja on senini õnnelikud nii Tormi ise kui ka AVIS UTILITAS Rapla meeskond ning ustavad fännid. „Ma võtan seda nagu uut algust. Ma lõpuks hakkasin enda peaga tegelema ja aru saama, mis tegelt vajalik on, kui sa tahad korvpalliga medaleid võita. Ma olen väga rahul sellega, mis me siin teeme. Meil on hästi professionaalne õhkkond ja tõelised profikorvpallurid. Ja meil on väga-väga hea treener!”

Olgugi et ka Raplas on Tormil ette tulnud raskeid hetki, sest vaimse poolega tegelemine on pidev protsess, siis toetav meeskond ja tugivõrgustik on aidanud kõigega toime tulla. „Eks see profisport on kui Ameerika mäed. Kelle vigadest sa ikka õpid, kui enda omadest. Natuke oli vahepeal pahasti, aga siis ma sain enda mõtted raja peale ja mõned vestlused tiimikaaslaste, treeneri ja Jaaguga aitsid samuti. See kogukonnatunne siin on tohutu. Ei käida suvaliselt mööda.”

Tänu ühtsele meeskondlikule tegutsemisele nii platsil kui platsi kõrval loodab Tormi AVIS UTILITAS Raplaga jõuda Eesti-Läti liigas play-offi, Eesti Meistriliigas finaali ning saata korda senise karjääri suurim õnnestumine. „Ma näen, mis meie võimuses on. Meil on eesmärk. Ma näen kõigi silmadest, et seda tahetakse täita.”

Saaremaa kangus ja iseenda kallal pidevalt töötamine ei ole lasknud takistustel, mis Tormi teekonnal ees seisnud, tema korvpallurikarjääri käekäiku liigselt mõjutada. Tahtmist ja motivatsiooni tuleb pärast kuuldud eelarvamusi mängumehel juurdegi! Ja kui üks hetk peaks saabuma see päev, mil korvpall Tormil täitsa kopa ette viskab, ei pea noormeest kaugelt otsima, sest pärast maailma avastamist leiaks ta ikkagi tagasitee koju loomingulise tegevuse juurde.

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Orissaare Sport!

(Tulihingeline jalkafänn vajas ühte kategooriat veel): Jalgpallimeeskond – Brasiilia koondis

Mängija – LeBron James

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Kuna see on meeskonnasport, siis ma pean ütlema kõik

Endine tiimikaaslane – Saimon Sutt

Toit – Ema või venna tehtud toit

Jook – Saaremaa kodu vesi

Film – Radio

Aastaaeg – Vahepeal kevad, vahepeal suvi, vahepeal sügis, vahepeal talv