Korvpalli juurest korra ära käinud ja seejärel tagasi tulnud Marek Ruut: Rapla on alati hea valik tundunud

,

Tekst: Stiina Kartsepp.

24-aastane Marek Ruut on mängumees, kes Rapla Korvpallikooli kasvandikuna vähemalt AVIS UTILITAS Rapla fännide seas pikemat tutvustust ei vaja. Vahetu persoonilugu aga võimaldab näha tema pealispinnast kaugemale, sest mängija räägib intervjuu käigus avameelselt ajenditest, mis alles mõni aeg tagasi ta korvpallurikarjääri lõpetamise äärele viisid. Arutelu alla tuleb muuhulgas ka tema teekond selle pallimängu juurde ning treeneri pojaks olemise võlud ja valud.

Mareki lugu sellest, kuidas korvpalliga tegelemine tema elu tavapäraseks osaks sai, võib esmapilgul tunduda üpris sarnane nende mängijate omadega, kel selles valdkonnas pereliikmete näol juba varakult eeskujud ees olid. Ka tema sai korvpalliga sina peale suuresti tänu enda isa Indrek Ruudule, kes endise mängumehe ja praegugi tegutseva treenerina juba varajases eas pojale seda pallimängu tutvustas. „Käisin väiksena koos isaga tihti saalis ja jõudsin juba lasteaia lõpus ehk kuueaastaselt kuidagi üsna loomulikult korvpallitrenni. Ise ikka väga tahtsin. Korvpall oli noorena põhimõtteliselt kogu mu elu.” Isa üleliigset suunamist või tagant utsitamist Marek seega ei vajanud.

Nii astuski ta juba väikse poisina kindlal sammul Rapla Korvpallikooli uksest sisse, kus pikkade aastate jooksul on saadud nii organisatsiooni kui ka pakutavate treeningtingimuste poolest koos palju edasi areneda.

Mareki isiklik areng hakkas samuti silma juba kõige esimestes trennides, sest olles isaga palju saalis viibinud ja omaette mänginud, polnud talle ei palli põrgatamine ega korvpalli põhitõed võõrad. Tänu sellele suutiski ta oma esimese treeneri ehk Marek Lairandi poolt juhendatud trennides teiste poiste kõrval eredalt särada ja korvpallimängust tõelist naudingut leida. „Kui trenni läksin, siis midagi ma juba oskasin. Rohkem, kui teised. See andis mulle eelise.”

Suureks eeliseks oli ka asjaolu, et teda oli pärast igat trenni ja võistlust kodus ootamas tõeline tugivõrgustik, sest nii Mareki isa kui ka toona sama spordialaga tegelenud vanem vend hakkasid juba varakult talle kasulikke õpetussõnu jagama. Pärast väsitavat treeningpäeva ei pruukinud nende poolsed kommentaarid muidugi iga kord heade soovitustena mõjuda. „Eks nooremana see oli mul ikka natuke raskem. Tavalisel lapsel oli treener riietusruumis ainult vahetult pärast mängu, pärast seda ta läks koju ja oligi kõik. Mul tuli tihtipeale ka kodus pärast mängu või trenni see tagasiside vastu võtta.”

Sellegipoolest oskas Marek perelt saadud tuge väärtustada ning aja jooksul tekkinud oskuslik analüüsivõime aitas tal juba noores eas hea enesekriitika tasandi tekitada. Enesekindel tegutsemine, koos endast vanemate poistega väljakul kogemuste omandamine ja vahepeal ka isa käe all treenimine kandsid vilja, sest noormees suutis juba üsna varakult kõrgemasse mängu lülituda.

Tal küll oli pärast põhikooli lõpetamist variant seada sammud pealinna ja jätkata õpinguid populaarseks saanud Audentese Spordigümnaasiumis, kuid Marek jättis selle sammu teadlikult tegemata. „Vanemad isegi suunasid mind sinna, aga ma olin selle vastu. Ma ei tahtnud minna Tallinnasse. Tundsin end siin Raplas hästi.”

Tagantjärele võib öelda, et tal ei tulnud seda otsust kahetseda, sest just kodulinna jäämine võimaldas tal juba 11. klassi poisina keset hooaega siinse esindusmeeskonnaga liituda, mille loots ka tema enda isa pisut varem olla jõudis. „Olin vist 17, kui esimest korda selle särgi selga tõmbasin. Tollane abitreener Toomas Annuk tuli mu juurde ja ütles, et järgmine päev on Cramoga mäng. Ta küsis, kas tahaksin ka liituda.”

See oli võimalus, millest Marek juba enda karjääriredeli alguses unistanud oli ning loomulikult oli ainsaks vastusevariandiks kindel „jah”. Võistlusele eelnenud ööl noor poiss küll eriti magada ei suutnud, kuid mängupäeval kogetud närvikõdi ja esimesed mänguminutid kõrgemas liigas olid seda stressi väärt. „See oli vägev elamus. Siis sain tõeliselt aru, et see on lahe ja tahaks seda edasi teha.”

Mareki soov läks täide, sest sealt edasi hakkaski ta meeste seltsis treenima ja Meistriliigas kogemustepagasit täiendama. Sedavõrd olulise sammu astumine oli aga esialgu pisut hirmutav ja kohanemisprotsess ei kulgenud noormehe jaoks just kõige sujuvamalt. „Eks korvpallimeeskonnas on ikka alati see, et nooremaid noritakse. Pead selle tee läbi tegema. Ega see lihtne ei olnud, aga eriti hull ka mitte. Tagantjärgi lihtsalt mõtlen, et oleks ise võinud asju teistmoodi teha – just julgem ja enesekindlam olla.”

Ometi suutis Marek juba algusaastatel meeskonnaga ühes rütmis püsida, ise samal ajal proovides hoida korvpall ja gümnaasiumiõpingud tasakaalus. See oli keeruline ülesanne, sest pärast pikka koolipäeva oli tal põhimõtteliselt kohe vaja minna n-ö tavalisele trennile eelnevasse eratrenni, mida ta isa juhendas. Omajagu tunde läks noormehel ka Toomas Annuki initsiatiivil algatatud visketrennide alla, mis nüüdseks täpse viskekäe näol Marekile palju edu toonud.

Alles õhtul kella üheksaks koju jõudmine ja seejärel koolitöödega alustamine oli tema jaoks seega üpris harjumuspärane, kuid väsitav rutiin. Kõikidest raskustest olenemata suutis ta 2017. aastal gümnaasiumi ilusti ära lõpetada ja samaaegselt ka enda suurima rõõmuallika ehk korvpalli jaoks vajalikku aega leida. „See oli raske, aga sain hakkama. Valisingi selle, et tegelen korvpalliga ja ei lähe välja, kui järgmine päev trenn või mäng on. Ma arvan, et see oli seda väärt. Muidu ma ei oleks siin.”

Keskhariduse omandamisega ühele poole saades tekkiski Marekil hetk, mil ta sai lõpuks oma arengusse segamatult panustada. See periood sai aga kesta kuni 2019. aasta jaanuarini, sest täitmist vajas tema kaitseväekohustus. Keset hooaega 11. kuuks äraminek mõjus noorele mängijale vaimselt ülimalt raskelt ja seda etappi meenutab ta kui karjääri üht suurimat madalpunkti. „See segas kahte hooaega. Ka ettevalmistusperioodi. Olin ju terve suvi kaitseväes. See segas mu arengut ja lihtsalt ei olnud hea ajastus.”

Kaitseväest naastes aga tõelised katsumused alles algasid. Marek oli just oma rütmi uuesti üles leidmas, kui liiga koroonaviiruse tõttu pooleli jäeti. Tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt ise treenimist jätkata, sest ajateenistuse tõttu niigi pikalt tõsisest korvpallist eemal olnud noormees oli motiveeritud järgmisel ehk 2020/2021 hooajal platsil taas tegusid tegema.

Hooaeg algaski tal AVIS UTILITAS Rapla särgis väga hästi. Ta oli selleks füüsiliselt igati valmis ja sai ka palju mänguaega, kuid paraku vedas teda ootamatult alt just vaimne pool. „Siis tekkisidki mingid probleemid. Järsku ei tulnud enam välja ja ma ei saanud mõne inimesega ka hästi läbi. Tekkis motivatsioonipuudus. Tundsin, et olin siia kuidagi ammendunud.”

Marek küll suutis hooaja lõpuni mängida, kuid võttis seejärel vastu suure otsuse korvpallist taanduda ja 2021/2022 hooajal meeskonda mitte naasta. Sel hetkel tundus see lõpliku ja otsustatud käiguna. „Too hetk ma arvasin küll, et ei mängi rohkem.” Nii leidiski ta end üllatuslikult täiesti võõrast keskkonnast, töötades aasta aega teedeehituse ettevõttes. „Läksin tundmatusse vette. Mitte midagi ei osanud seal, aga tundsin, kuidas see eemalolek andis inimesena nii palju juurde.”

Uue ameti õppimise kõrvalt jõudis Marek ka oma teisele lemmikule ehk jalgpallile Rahvaliigas mängides võimaluse anda. Päris unarusse sel perioodil ei jätnud ta ka korvpalli, sest ta lõi ikkagi kaasa enda isa poolt juhendatavas II. liiga satsis.

See aasta oli tema jaoks kahtlemata väga vajalik ja õpetlik, sest korraks kõigest eemale saamine ning kõrvalseisja pilguga olukorra hindamine aitab alati fookuse uuesti paika saada. Nii saigi mängumees aru, et ta tegelikult ei taha veel korvpalliga kõrgemal tasemel lõplikult hüvasti jätta. „Mõtlesin seal tavatöö peal, et palju lihtsam ja mõnusam on ju minna trenni, kaks tundi pingutada, ja teha seda, mida päriselt naudid. Sisimas lootsin, et äkki keegi helistab.” Käimasoleva hooaja eel see oluline kõne tuligi ning Marek taasavastas tee korvpalli juurde.

Juba tuttav AVIS UTILITAS Rapla võttis ta seega taas avasüli vastu. Pärast vaheaastat oli alguses muidugi keeruline enda roll uuesti üles leida, ja Marek jõudis esimeste nädalate jooksul riietusruumis naljatleda, et äkki oleks ikka pidanud Austraaliasse tavatöö peale minema, kuid õnneks sai füüsiliselt raske aeg kiiresti läbi.

Tänu heale meeskondlikule kokkuhoidmisele ja uue peatreeneri tegutsemisele on ta korvpallimängu taas päriselt nautima hakanud ning platsil oma enesekindluse uuesti üles leidnud. „Kui ma peaks valima ühe hooaja, mida kõige rohkem nautinud olen, siis see on kindlasti see hooaeg. Mulle tõesti treener väga meeldib. Ta võtab kõiki võrdselt ja on väga inimlik.”

Just soe kogukond ja ümberringi viibivad lähedased inimesed ongi aidanud Marekil kõikideks nendeks aastateks Raplasse püsima jääda. See on koht, mis on temast tööka mängija voolinud. „Rapla on Eesti kohta ikka tippklubi, kus on head tingimused ja head treenerid. See meeskond on alati hea valik tundunud. Ja need inimesed, kes saalis käivad on ikka väga lahedad. See ongi nii-öelda see kütus.”

Ning kütust eelseisvateks olulisteks mängudeks meeskonnal jagub. Ka Mareki enda eesmärk pikas perspektiivis on järjepidevalt väikestes asjades samm edasi teha ja nautida seda teekonda, millel ta juba pisikese jüngrina tegutsenud on. „Kõige tähtsam on hea meelega trenni ja mängudele tulla. Proovin võimalikult vähe põdeda ja muretseda, et mida keegi arvab. Ma ei ole see, kes koju nutma või kedagi süüdistama läheks, kui treener minu peale pahane on. Samas ei ole ma ka see, kes arvaks, et olen ilge tegija, kui hästi läheb. Proovin hoida sellist stabiilset joont.”

Tasakaalukat tegutsemist on Marekil alati aidanud hoida ka tema isa, kes poisi jaoks nii mängumeheks kulgemise ajal kui ka praegu igapäevaselt meeskonna juures jõusaali treenerina tegutsedes tugisambaks on. Poja tegemistesse või platsi peal korda saadetud otsustesse sekkub ta aga pigem harva. Ja seda ka üksnes näoilmete näol, mis ainult Marekile tuttavad on. „Ma ei pea isegi küsima ja ta ei pea mulle isegi midagi ütlema. Vaatan ta nägu ja saan aru, mis teda häirib,” kinnitab Marek muiates.

Kodust kaasa saadud sihikindlus aitabki Marekil hetkes viibida ning igast võimalusest, mis ta AVIS UTILITAS Rapla särgis teenib, tõelist mõnu tunda. Korra juba korvpalli juurest ära käinud ja siis tagasi tulnud mängumees teab omast kogemusest, et maa jätkab igal juhul ka väljaspool korvpalli skeenet pöörlemist, kuid nii kaua, kui vähegi võimalik, soovib ta end just selle valdkonnaga siduda!

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla

Mängija – Michael Jordan

NBA / Euroliiga – Vaataks pigem jalgpalli hoopis

Tiimikaaslane – Rait-Riivo Laane

Endine tiimikaaslane – Gregor Ilves

Toit – Pasta

Jook – Apelsinimahl

Film – Pulp Fiction

Aastaaeg – Suvi

Mareki lugu sellest, kuidas korvpalliga tegelemine tema elu tavapäraseks osaks sai, võib esmapilgul tunduda üpris sarnane nende mängijate omadega, kel selles valdkonnas pereliikmete näol juba varakult eeskujud ees olid. Ka tema sai korvpalliga sina peale suuresti tänu enda isa Indrek Ruudule, kes endise mängumehe ja praegugi tegutseva treenerina juba varajases eas pojale seda pallimängu tutvustas. „Käisin väiksena koos isaga tihti saalis ja jõudsin juba lasteaia lõpus ehk kuueaastaselt kuidagi üsna loomulikult korvpallitrenni. Ise ikka väga tahtsin. Korvpall oli noorena põhimõtteliselt kogu mu elu.” Isa üleliigset suunamist või tagant utsitamist Marek seega ei vajanud.

Nii astuski ta juba väikse poisina kindlal sammul Rapla Korvpallikooli uksest sisse, kus pikkade aastate jooksul on saadud nii organisatsiooni kui ka pakutavate treeningtingimuste poolest koos palju edasi areneda.

Mareki isiklik areng hakkas samuti silma juba kõige esimestes trennides, sest olles isaga palju saalis viibinud ja omaette mänginud, polnud talle ei palli põrgatamine ega korvpalli põhitõed võõrad. Tänu sellele suutiski ta oma esimese treeneri ehk Marek Lairandi poolt juhendatud trennides teiste poiste kõrval eredalt särada ja korvpallimängust tõelist naudingut leida. „Kui trenni läksin, siis midagi ma juba oskasin. Rohkem, kui teised. See andis mulle eelise.”

Suureks eeliseks oli ka asjaolu, et teda oli pärast igat trenni ja võistlust kodus ootamas tõeline tugivõrgustik, sest nii Mareki isa kui ka toona sama spordialaga tegelenud vanem vend hakkasid juba varakult talle kasulikke õpetussõnu jagama. Pärast väsitavat treeningpäeva ei pruukinud nende poolsed kommentaarid muidugi iga kord heade soovitustena mõjuda. „Eks nooremana see oli mul ikka natuke raskem. Tavalisel lapsel oli treener riietusruumis ainult vahetult pärast mängu, pärast seda ta läks koju ja oligi kõik. Mul tuli tihtipeale ka kodus pärast mängu või trenni see tagasiside vastu võtta.”

Sellegipoolest oskas Marek perelt saadud tuge väärtustada ning aja jooksul tekkinud oskuslik analüüsivõime aitas tal juba noores eas hea enesekriitika tasandi tekitada. Enesekindel tegutsemine, koos endast vanemate poistega väljakul kogemuste omandamine ja vahepeal ka isa käe all treenimine kandsid vilja, sest noormees suutis juba üsna varakult kõrgemasse mängu lülituda.

Tal küll oli pärast põhikooli lõpetamist variant seada sammud pealinna ja jätkata õpinguid populaarseks saanud Audentese Spordigümnaasiumis, kuid Marek jättis selle sammu teadlikult tegemata. „Vanemad isegi suunasid mind sinna, aga ma olin selle vastu. Ma ei tahtnud minna Tallinnasse. Tundsin end siin Raplas hästi.”

Tagantjärele võib öelda, et tal ei tulnud seda otsust kahetseda, sest just kodulinna jäämine võimaldas tal juba 11. klassi poisina keset hooaega siinse esindusmeeskonnaga liituda, mille loots ka tema enda isa pisut varem olla jõudis. „Olin vist 17, kui esimest korda selle särgi selga tõmbasin. Tollane abitreener Toomas Annuk tuli mu juurde ja ütles, et järgmine päev on Cramoga mäng. Ta küsis, kas tahaksin ka liituda.”

See oli võimalus, millest Marek juba enda karjääriredeli alguses unistanud oli ning loomulikult oli ainsaks vastusevariandiks kindel „jah”. Võistlusele eelnenud ööl noor poiss küll eriti magada ei suutnud, kuid mängupäeval kogetud närvikõdi ja esimesed mänguminutid kõrgemas liigas olid seda stressi väärt. „See oli vägev elamus. Siis sain tõeliselt aru, et see on lahe ja tahaks seda edasi teha.”

Mareki soov läks täide, sest sealt edasi hakkaski ta meeste seltsis treenima ja Meistriliigas kogemustepagasit täiendama. Sedavõrd olulise sammu astumine oli aga esialgu pisut hirmutav ja kohanemisprotsess ei kulgenud noormehe jaoks just kõige sujuvamalt. „Eks korvpallimeeskonnas on ikka alati see, et nooremaid noritakse. Pead selle tee läbi tegema. Ega see lihtne ei olnud, aga eriti hull ka mitte. Tagantjärgi lihtsalt mõtlen, et oleks ise võinud asju teistmoodi teha – just julgem ja enesekindlam olla.”

Ometi suutis Marek juba algusaastatel meeskonnaga ühes rütmis püsida, ise samal ajal proovides hoida korvpall ja gümnaasiumiõpingud tasakaalus. See oli keeruline ülesanne, sest pärast pikka koolipäeva oli tal põhimõtteliselt kohe vaja minna n-ö tavalisele trennile eelnevasse eratrenni, mida ta isa juhendas. Omajagu tunde läks noormehel ka Toomas Annuki initsiatiivil algatatud visketrennide alla, mis nüüdseks täpse viskekäe näol Marekile palju edu toonud.

Alles õhtul kella üheksaks koju jõudmine ja seejärel koolitöödega alustamine oli tema jaoks seega üpris harjumuspärane, kuid väsitav rutiin. Kõikidest raskustest olenemata suutis ta 2017. aastal gümnaasiumi ilusti ära lõpetada ja samaaegselt ka enda suurima rõõmuallika ehk korvpalli jaoks vajalikku aega leida. „See oli raske, aga sain hakkama. Valisingi selle, et tegelen korvpalliga ja ei lähe välja, kui järgmine päev trenn või mäng on. Ma arvan, et see oli seda väärt. Muidu ma ei oleks siin.”

Keskhariduse omandamisega ühele poole saades tekkiski Marekil hetk, mil ta sai lõpuks oma arengusse segamatult panustada. See periood sai aga kesta kuni 2019. aasta jaanuarini, sest täitmist vajas tema kaitseväekohustus. Keset hooaega 11. kuuks äraminek mõjus noorele mängijale vaimselt ülimalt raskelt ja seda etappi meenutab ta kui karjääri üht suurimat madalpunkti. „See segas kahte hooaega. Ka ettevalmistusperioodi. Olin ju terve suvi kaitseväes. See segas mu arengut ja lihtsalt ei olnud hea ajastus.”

Kaitseväest naastes aga tõelised katsumused alles algasid. Marek oli just oma rütmi uuesti üles leidmas, kui liiga koroonaviiruse tõttu pooleli jäeti. Tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt ise treenimist jätkata, sest ajateenistuse tõttu niigi pikalt tõsisest korvpallist eemal olnud noormees oli motiveeritud järgmisel ehk 2020/2021 hooajal platsil taas tegusid tegema.

Hooaeg algaski tal AVIS UTILITAS Rapla särgis väga hästi. Ta oli selleks füüsiliselt igati valmis ja sai ka palju mänguaega, kuid paraku vedas teda ootamatult alt just vaimne pool. „Siis tekkisidki mingid probleemid. Järsku ei tulnud enam välja ja ma ei saanud mõne inimesega ka hästi läbi. Tekkis motivatsioonipuudus. Tundsin, et olin siia kuidagi ammendunud.”

Marek küll suutis hooaja lõpuni mängida, kuid võttis seejärel vastu suure otsuse korvpallist taanduda ja 2021/2022 hooajal meeskonda mitte naasta. Sel hetkel tundus see lõpliku ja otsustatud käiguna. „Too hetk ma arvasin küll, et ei mängi rohkem.” Nii leidiski ta end üllatuslikult täiesti võõrast keskkonnast, töötades aasta aega teedeehituse ettevõttes. „Läksin tundmatusse vette. Mitte midagi ei osanud seal, aga tundsin, kuidas see eemalolek andis inimesena nii palju juurde.”

Uue ameti õppimise kõrvalt jõudis Marek ka oma teisele lemmikule ehk jalgpallile Rahvaliigas mängides võimaluse anda. Päris unarusse sel perioodil ei jätnud ta ka korvpalli, sest ta lõi ikkagi kaasa enda isa poolt juhendatavas II. liiga satsis.

See aasta oli tema jaoks kahtlemata väga vajalik ja õpetlik, sest korraks kõigest eemale saamine ning kõrvalseisja pilguga olukorra hindamine aitab alati fookuse uuesti paika saada. Nii saigi mängumees aru, et ta tegelikult ei taha veel korvpalliga kõrgemal tasemel lõplikult hüvasti jätta. „Mõtlesin seal tavatöö peal, et palju lihtsam ja mõnusam on ju minna trenni, kaks tundi pingutada, ja teha seda, mida päriselt naudid. Sisimas lootsin, et äkki keegi helistab.” Käimasoleva hooaja eel see oluline kõne tuligi ning Marek taasavastas tee korvpalli juurde.

Juba tuttav AVIS UTILITAS Rapla võttis ta seega taas avasüli vastu. Pärast vaheaastat oli alguses muidugi keeruline enda roll uuesti üles leida, ja Marek jõudis esimeste nädalate jooksul riietusruumis naljatleda, et äkki oleks ikka pidanud Austraaliasse tavatöö peale minema, kuid õnneks sai füüsiliselt raske aeg kiiresti läbi.

Tänu heale meeskondlikule kokkuhoidmisele ja uue peatreeneri tegutsemisele on ta korvpallimängu taas päriselt nautima hakanud ning platsil oma enesekindluse uuesti üles leidnud. „Kui ma peaks valima ühe hooaja, mida kõige rohkem nautinud olen, siis see on kindlasti see hooaeg. Mulle tõesti treener väga meeldib. Ta võtab kõiki võrdselt ja on väga inimlik.”

Just soe kogukond ja ümberringi viibivad lähedased inimesed ongi aidanud Marekil kõikideks nendeks aastateks Raplasse püsima jääda. See on koht, mis on temast tööka mängija voolinud. „Rapla on Eesti kohta ikka tippklubi, kus on head tingimused ja head treenerid. See meeskond on alati hea valik tundunud. Ja need inimesed, kes saalis käivad on ikka väga lahedad. See ongi nii-öelda see kütus.”

Ning kütust eelseisvateks olulisteks mängudeks meeskonnal jagub. Ka Mareki enda eesmärk pikas perspektiivis on järjepidevalt väikestes asjades samm edasi teha ja nautida seda teekonda, millel ta juba pisikese jüngrina tegutsenud on. „Kõige tähtsam on hea meelega trenni ja mängudele tulla. Proovin võimalikult vähe põdeda ja muretseda, et mida keegi arvab. Ma ei ole see, kes koju nutma või kedagi süüdistama läheks, kui treener minu peale pahane on. Samas ei ole ma ka see, kes arvaks, et olen ilge tegija, kui hästi läheb. Proovin hoida sellist stabiilset joont.”

Tasakaalukat tegutsemist on Marekil alati aidanud hoida ka tema isa, kes poisi jaoks nii mängumeheks kulgemise ajal kui ka praegu igapäevaselt meeskonna juures jõusaali treenerina tegutsedes tugisambaks on. Poja tegemistesse või platsi peal korda saadetud otsustesse sekkub ta aga pigem harva. Ja seda ka üksnes näoilmete näol, mis ainult Marekile tuttavad on. „Ma ei pea isegi küsima ja ta ei pea mulle isegi midagi ütlema. Vaatan ta nägu ja saan aru, mis teda häirib,” kinnitab Marek muiates.

Kodust kaasa saadud sihikindlus aitabki Marekil hetkes viibida ning igast võimalusest, mis ta AVIS UTILITAS Rapla särgis teenib, tõelist mõnu tunda. Korra juba korvpalli juurest ära käinud ja siis tagasi tulnud mängumees teab omast kogemusest, et maa jätkab igal juhul ka väljaspool korvpalli skeenet pöörlemist, kuid nii kaua, kui vähegi võimalik, soovib ta end just selle valdkonnaga siduda!

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla

Mängija – Michael Jordan

NBA / Euroliiga – Vaataks pigem jalgpalli hoopis

Tiimikaaslane – Rait-Riivo Laane

Endine tiimikaaslane – Gregor Ilves

Toit – Pasta

Jook – Apelsinimahl

Film – Pulp Fiction

Aastaaeg – Suvi