Ukrainlasest mängumees Anton Davydiuk: Rapla meeskonnast on mu teine pere saanud

Tekst: Stiina Kartsepp

Sel korral on persooniloo abil võimalik saada lähemalt tuttavaks 30-aastase ukrainlasest mängumehe Anton Davydiukiga. Intervjuus on arutelu all nii tema tärkamine korvpalluriks ja teekond AVIS UTILITAS Rapla meeskonna juurde kui ka katsumused, mis kodumaal endiselt käimasoleva sõja tõttu mehele osaks on saanud.

Vinnõtsja oblastisse kuuluvast linnast nimega Hnivan pärit Davydiuk avastas tee korvpalli juurde tavapärasest pisut hilisemas eas. Ta võis olla umbes 13-aastane ja viibida parajasti koolis kehalise kasvatuse tunnis, kui õpetaja juhuslikult tema poole pöördus ning talle selle spordialaga alustamise ideed pakkus. Davydiuk haaras huvitavast variandist viivitamatult kinni. „Mõtlesin, et võin ju proovida. Mulle hakkas see kohe meeldima. Kui trennis oma esimese pealtpaneku tegin, sain päriselt aru, et korvpall on üks lahe spordiala.”

Nii hakkaski ta pärast koolipäeva õhtuti korvpallitrennis käima ja kahte valdkonda omavahel ühildama. Õnneks ei olnud see liiga keeruline protsess, sest oma vanemate ainukese lapsena oli tal alati enda ema ja isa täielik toetus. Nendepoolne tugi oli tõesti igas mõttes hädavajalik, sest Davydiuki esimene treeningsaal ei asunud tema kodule just kõige lähemal. „Isa võttis mind tihti pärast õhtuseid treeninguid auto peale ja läksime koos koju. Vanemad oli mu jaoks alati olemas ja utsistasid mind korvpalliga jätkama.”

Ka Davydiuki isiklik huvi selle meeskonna-ala vastu oli juba toona suur, ja eks ta ikka unistas noore poisina ühel päeval ka Euroopas mängimisest, kuid gümnaasiumi lõpetamise ajaks jõudis see unistus pisut kustuda. „Ma ei arvanud kunagi, et korvpalli mängimisest võiks mu töö saada. Ei mõelnud sellest kui tõsiseltvõetavast variandist. Lihtsalt nautisin treenimist ja mängimist.” Nii võttiski ta pärast gümnaasiumi ette ülikoolitee Vinnõtsja Pedagoogikaülikoolis ning asus oma peamist fookust ja aega suunama spordi asemel just kõrghariduse omandamisele.

Korvpalli ta sel perioodil siiski täielikult ei hüljanud ning just ühel üliõpilaste vahelisel korvpallivõistlusel pani talle silma peale Ukraina Superliigas kaasa tegeva meeskonna Politekhnika-Halychyna noortetiimi treener. „Ta küsis, kas tahaksin hakata korvpalli professionaalsel tasemel mängima. Olin loomulikult nõus. Vahetasin ülikooli ja asusin õppima meeskonnaga samanimelises ehk Lvivi Polütehnika Riiklikus ülikoolis.” Davydiuki tõeline profisportlase karjäär sai seega alguse just tema ülikoolõpingute esimestel aastatel ehk 2011/2012 hooajal.

See oli katsumusi täis aeg, sest õppeaineid, mida tal läbida tuli, oli hulgaliselt ning samal ajal vajasid loomulikult tõelist pühendumist ka korvpallitreeningud, sest Davydiuk harjutas paralleelselt nii ülikooli noortetiimis kui ka esindusmeeskonnas. Nii võiski tal ühel päeval suisa neli trenni olla. Õnneks oli mehele sel ajal nii platsil kui ka väljaspool seda toeks tema noortetiimi loots, kes oma 50. aasta pikkuse treeneritaustaga suutis õppejõudude seas alati musta valgeks rääkida ja enda mängijate jaoks igas mõttes olemas olla.

Nii mängiski Davydiuk Politekhnika-Halychyna meeskonna eest kuni 2014/2015 hooajani. Sellele järgnes kahe aasta pikkune periood Cherkasy Monkeys meeskonnas, kus 206. sentimeetrine mängumees end väga hästi tundis. „Meil olid seal meeskonnas toona ainult Ukraina päritolu mängijad. See oli Ukraina korvpalli jaoks hea hooaeg.” Sealt edasi siirdus ta 2017. aastal Mykolaivi tiimi, kus ta järgmised kolm aastat väärtuslikke kogemusi kogus.

Oma karjääri jooksul on jõudnud ta mängida ka Odessa meeskonnas ja viimati, ehk 2021/2022 hooajal, Ukraina teises liigas tegutsenud Khmelnytsky satsi eest. Kuni Eestist saadud pakkumiseni olid seega just kodused liigad ja tiimid tema peamisteks väljunditeks.

Kunagi entusiastliku poisikesena ka välismaa korvpalliväljakute vallutamisest unistanud Davydiuk oli selleks ajahetkeks oma kodumaal saavutatud karjääritrajektooriga tegelikult igati rahul. Temal ja ta tiimikaaslastel Khmelnytskyist oli reaalne soov end veel kõrgemasse mängu lülitada ning võimalused selle eesmärgi teostamiseks olid täiesti olemas, kuid möödunud aasta 24. veebruaril alguse saanud Venemaa algatatud sõda Ukraina vastu keeras teatavasti maailma täiesti pahupidi.

Päevapealt ei olnud noormehe eesmärgiks enam mitte korvpalliplatsil tegude tegemine, vaid kiirelt asjade kokku pakkimine ja enda naise Juliaga turvalise pelgupaiga leidmine. See saatuslik päev on Davydiukil senini värskelt meeles. „Mul oli sõjale eelnenud õhtul tavapärane trenn. Teadsime, et midagi on küll toimumas, aga treener ütles, et jätkame treenimist ja kohtume hommikul kell kümme. Läksin rahumeeli magama ja ärkasin järgmisel hommikul sõbra kõne peale, kes küsis, kas ma üldse tean, mis parajasti toimumas on.”

Davydiuk pani selle kõne peale oma teleka kiiruga käima ning nähes, et asjaolud on üleöö täielikult muutunud ja sõda tõepoolest alanud, ei jäänud tal muud üle, kui oma senise elustiiliga hüvasti jätta ning naise vanemate juurde varjule minna. „Me kõik küll tegelikult oskasime seda aimata, aga me ei oleks osanud eales oodata, et päriselt linnu pommitama hakatakse. Läksimegi seega kaheks kuuks Julia vanemate koju.”

Kõik liigad ja hooajad loeti loomulikult lõppenuks ning teha ei olnudki muud, kui lihtsalt helgemaid hetki ootama jääda. See helge päev vähemalt Davydiuki jaoks peagi tõesti saabus, sest teda ootas koht 3×3 korvpallikoondises. Keegi küll sel hetkel veel ei teadnud, kas meestel ka päriselt õnnestub EM-ist osa võtta, kuid treeningutega tuli neil sellegipoolest jätkata. Õnneks sai siiski ka Ukraina rahvuskoondis enda oskusi sel turniiril eelmisel suvel näidata.

Turniirile järgnes aga omamoodi katsumus, sest kodumaale mängija enam naasta ei saanud. „Sõda oli endiselt käimas ja mul oli rase naine. Me vajasime turvalist keskkonda. Ka meie mõlema vanemad said aru, et enda peagi sündiva lapse huvides ei saa me Ukrainasse jääda.” Nii saigi Ukrainast Iisraeli ja sealt edasi Austriasse rännatud. Peavarju sai otsitud ka Saksamaalt, Poolast ja Leedust, kuni lõpuks jõuti omadega Londonisse. „Mu naise unistus oli minna Londonisse ja seepärast me sinna läksimegi.”

Davydiuk leidis ka seal meeskonna, kellega töö kõrvalt koos treenida ja füüsist vormis hoida, kuid enda mõtetes oli ta juba üpris kindel, et tal tuleb päris korvpallurikarjäär lõppenuks lugeda. „Arvasin, et pean korvpalliga lõpparve tegema. Pidin ju enda pere ja lapse peale mõtlema. Siis aga helistas mulle ootamatult mu agent, kes ütles, et mulle on Eestist pakkumine.”

AVIS UTILITAS Raplalt tulnud võimalus tegi mehe ääretult rõõmsaks ning pärast naisega peetud arutelu oli neil mõlemal selge, et peagi perelisa saava paari järgmiseks maandumispaigaks on Rapla. Nad pakkisid taas oma kotid ja võtsid suuna Eesti poole.

Uue keskkonnaga harjumine võttis küll alguses aega, kuid nüüdseks on nad oma koha siin leidnud ning ka pisipoeg pealinnas ilmavalgust näinud ja nüüd juba hubases Raplas hoogsalt kasvamas. „Eesti jääb meile kahtlemata eluks ajaks meelde, sest siin sündis me laps. Meile väga meeldib siin.”

Davydiukile meeldib väga ka see meeskond, kellega koos on tal käimasoleval hooajal võimalus iga mängu ja iga treeningu abil paremaks areneda. „Kui siia tulin, olin ma loomulikult veidi mures. Ei teadnud, kuidas mängijad mind vastu võtavad. Tegelikkuses on aga see atmosfäär selles tiimis ideaalne. Tunnen, et meeskond on justkui mu teine pere. See on mu esimene välismaa hooaeg ja Rapla sarnast organisatsiooni pole ma varem näinud.”

AVIS UTILITAS Rapla meeskond on juba praegu mängumehele niivõrd palju andnud, mistõttu tunneb ta, et ka tema ise tahaks omalt poolt nii tiimikaaslastele kui ka fännidele enamat vastu pakkuda. Oma täit potentsiaali loodab ta välja pigistada just eelseisvates olulistes mängudes. „Arvan, et olen rohkemaks suuteline. Tahan seda meeskonda rohkem aidata ja usun, et sel hooajal medali võtmine on täitsa võimalik. Peame selle saamise nimel endast kõik andma.”

Just endast maksimumi proovibki Davydiuk alati anda ja niivõrd turvalise keskkonna eest iga päev tänulik olla. Murepilved kodumaal toimuva pärast pole loomulikult kuhugi kadunud ning eks ta ikka tahaks sinna naasta, lootuses taaskohtuda oma lähedaste inimestega ja aastatega armsaks saanud radadega, kuid praegusel momendil üritab ta siinsele eluetapile keskenduda. „Ma küll tahaks oma sõpru näha ja suvel koos enda isaga jälle mitmeks päevaks kalale minna, aga tegelikult tunnen ma end ka siin Eestis ja Raplas hästi.”

Just kalapüük ongi korvpalli kõrval mängumehe suurimaks hobiks ning väikese poisina vanaisalt saadud entusiasm selle valdkonna vastu on tänaseni püsima jäänud. Davydiukil oleks hea meel, kui ka tema enda poeg jõuaks ühel päeval õige suunamise toel sarnaste väljunditeni, kuid selliste otsuste kasuks langetamiseni on pisipõnnil veel küllaga aega. Niikaua proovivadki nad üheskoos kodumaal toimuvate jõhrkuste kiuste siinsest elust rõõmu tunda ja vähemalt korvpalli näol mingitki normaalsust säilitada.

Juba pikalt selle spordialaga seotud olnud Davydiuk korvpallurikarjääri lõpetamise peale veel kindlasti ei mõtle, sest mängust saadav niivõrd võimas emotsioon poeb talle endiselt tohutult hinge. „Olen emotsionaalne inimene ja mulle väga meeldib see tunne, mida platsi peal kogeda saan. Korvpall tuli mu ellu ja pole senimaani välja läinud!”

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

• Korvpallimeeskond – Mu lemmik meeskond on alati see, kus ma ise parajasti mängin
• Mängija – Dirk Nowitzki või Kobe Bryant
• NBA / Euroliiga – Euroliiga
• Tiimikaaslane – Obrad Tomic
• Toit – Burger
• Jook – Metsamarja smuuti
• Film – Ford v Ferrari
• Aastaaeg – Kevad