Indrek Ruut tagasi meeskonna juures
Rapla Korvpallikoolis töötab juba kuu aega pärast kolme ja poolt aastat taas kunagine meeskonna peatreener Indrek Ruut. Nüüd aga oluliselt erinevas rollis AVIS UTILITAS Rapla meeskonna ja kogu Rapla Korvpallikooli noorteosakonna üldkehalise ettevalmistuse treenerina.
Lahkusid Rapla Korvpallikoolist kolm hooaega tagasi. Võta palun lühidalt kokku, mis jäi 2014 aasta kevade ja 2017 aasta sügise vahele?
Kui hästi lühidalt öelda, siis ma õppisin sellel ajal. See võib tunduda imelikuna, aga ma olen selle vallandamise või töölepingu lõpetamise üle ääretult tänulik. Ma olen seda korduvalt isegi Jaak Karbile öelnud, et kui kõik arvavad, et ma pidasin kõik need ajad mingit vimma, siis see tegelikult avas kõvasti mu silmad. Ühel hetkel ma avastasin, et mul oli tohutult vaba aega ja siis ma hakkasin analüüsima ja mõtlema, et mida ma oleks võinud teisiti teha. Ma julgen täna väita, et 2014 aasta kevadel ma pidasin ennast selles valdkonnas kõiketeadjaks. Umbes pool aastat hiljem avastasin suure õudusega, et tegelikult ma ei tea midagi. Ühesõnaga, selle aja sisse mahub hästi palju eneseanalüüsi. Vahepeal proovisin Viimsis korvpallitreeneri ametit ka, aga kunagi ammu ma lubasin endale, et kui mul ameti vastu kirge ei ole, siis ma seda ametit rohkem ei pea. Ma julgen väita, et korvpallitreeneri ameti kõige tähtsam külg ongi kirg ja kui seda ei ole, siis see peegeldub ka tulemustes või laste arengus. Ma tunnistan, et korvpallitreeneri ameti vastu täna mul kirge ei ole. Kokkuvõttes on see vahemik kulunud peamiselt enesetäiendamisele, õppimisele, vaatamisele ja silmaringi laiendamisele. Olen teinud siin ja seal erinevaid projekte, aga praegu olen rahul sellega, kuhu ma otsapidi jõudnud olen.
Kas üldkehaline ettevalmistus on sinu jaoks nüüd see üks ja ainus amet?
Üldkehaline ettevalmistus on mul tegelikult koguaeg hinges olnud. Kui 93 sündinud poisid olid U18 koondises, siis aitas meid koondise juures selline inimene nagu Kalju Korstin, kes oli Venemaa naistekoondise üldfüüsilise treener ning on töötanud Venemaa kõrgliiga klubide juures. Siis ma sain aru, kui kaugel ma sellest valdkonnast olen ja sellest ajast on mind see pool ka tohutult huvitanud. Ja sellest hetkest, kui ma siis niiöelda vaba mees olin, oli võimalik sellele süvitsi läheneda. Mul on olnud võimalus käia ka mujal vaatamas, kuidas seda asja tehakse ja julgen väita, et see on mu uus kirg ja armastus. Korvpallitreeneri pingi peale enam ei kisu. Igas mõttes on see minu jaoks mõnusam, sest see on selline amet, kus sa näed tulemust kiiremini. Korvpallitreenerina teinekord võibolla jäädki mingit tulemust ootama, aga selles valdkonnas on võimalik teatud perioodil võibolla isegi paari kuuga mingit tulemust näha. See on kindlasti mõnes mõttes lihtsam, mõnes mõttes jällegi vastutusrikkam amet, aga see on täna see, mis mulle pakub seda, mida ma viimased paar aastat otsinud olen.
Kuivõrd hoolega oled vahepealsetel aastatel klubi tegemistel silma peal hoidnud?
Eks ma ikka olen, sest mu mõlemad pojad on siin suuremal või väiksemal määral sellega koguaeg seotud olnud. Alguses hoidsin rohkem, aga umbes viimased kaks aastat pigem pealtvaatajana. Ma ei ole küsinud Mareki käest, et mis trennis toimus või ei toimunud, aga üldiselt olen ikkagi jälginud. Ma tean, et see on Eestis jube keeruline, aga ma olen kõigile soovitanud, ka Eesti tipptreeneritele, et kui oleks vähegi võimalik, siis jube kasulik oleks kõigil üks või kaks aastat seda asja kõrvalt vaadata. Ma arvan, et ka Kuusmaa vahepealne niinimetatud töötuks olemine tuli talle korvpallimõistes tohutult kasuks. Ma julgen täna väita, et Kuusmaa on kindlasti kõige rohkem arenenud treener Eesti liigas. Kui vähegi oleks võimalik, siis ma soovitaks kõigil seda asja mõnda aega kõrvalt vaadata, sest see avab tohutult silmi ja paneb asju teistmoodi nägema. Lõppkokkuvõttes oleks see kõigile kasulik, aga puht praktiliselt see vist ei ole võimalik.
Sul oli suur osa mitmete mängijate arengus, kes meeskonnale nii esimese kui teised kaks medalit tõid. Kas meeskonna edu viimasel kolmel aastal on olnud sinu jaoks üllatav või asjade loomulik käik?
Minu jaoks ei ole treenerina kunagi olnud medal omaette eesmärk. Ma olen seda omavahel julgelt välja öelnud ja võin ka siin välja öelda, et alati pakub mulle suuremat rõõmu see, et Paasoja sai nüüd lõpuks Rumeeniasse, kui see, et Rapla sai hõbemedali. Minu jaoks on olnud kogu aeg suurem soov või unelm, et need poisid, kellega me kunagi alustasime, saaksid võimaluse ennast kõrgemal tasemel realiseerida. Ma julgen väita, et medal oli selle asja juures loomulik tulem. Ma ütlen veel kord, et minu jaoks on palju rõõmustavam see, et Laane on täna Kreeka esiliigas ja Paasoja Rumeenias. Kahju on, et Kaldre ei ole suutnud kuskil lõplikult kanda kinnitada, sest ma arvan, et tal on kindlasti eeldused olemas, et ka kuskil mujal mängida. Samas ma ei taha ka kuidagi alaväärtustada seda medalit, sest ma saan väga hästi aru, kui tähtis see medal sellisele kohalikule kogukonnale on. Aga kui mul oleks valida, kas Paasoja saab neljanda koha ja lepingu Leedus või Paasoja saab hõbeda ja jätkab Raplas, siis ma valiks selle esimese variandi.
Räägi oma ülesannetest Raplas meeskonnas ja noortesüsteemis.
Me leppisime Jaak Karbiga kokku, et esimesed pool aastat me vaatame, kuidas see asi liikuma hakkab. Mõtteid on palju, aga täna puudub Eestis selline kultuur, kogemus või teadmine, mis tähendab, et sellised inimesi sisuliselt klubide juures ei tööta. Liigume edasi step by step. Meeste võistkonna juures on ikkagi peamine ülesanne mehi paremaks treenida. Siin tuleb tähelepanu juhtida sellele, et minu ülesanne kindlasti ei ole neid kulturistideks või võimalikult tugevaks treenida. Korvpall on ikkagi väga selgelt oma erialaste nõudmistega mäng ja meil ei ole vaja tugevaid korvpallureid jõusaalis, vaid meil on vaja tugevaid korvpallureid korvpalliväljakul. Siin on ülesanne igale mängijale otsa vaadata ja mõelda koostöös korvpallitreeneritega, kuidas sellest mängijast parim välja saada. Mõne jaoks on vaja võibolla rohkem jooksmas käia, mõne jaoks on võibolla rohkem vaja jõusaalis käia ning mõnda on vaja võibolla jõusaalist eemale hoida. Ehk siis individuaalne lähenemine ja võibolla pikemas perspektiivis süsteemi või põhimõtete ülesehitamine. Nooremate puhul aga ikkagi eelkõige pigem võibolla selline nõustav roll, aga ka samamoodi know-howga toetamine ehk mida mingis vanuses teha ja mis on just need asjad, millele tuleks 16-aastaste puhul tähelepanu pöörata või millele tuleks 18-aastaste puhul tähelepanu pöörata. Eesmärk on tagada järjepidev areng. Ma tahaks kindlasti veel kord rõhutada seda, et üldkehalise ettevalmistuse treeneri peamine ülesanne ei ole kedagi tohututeks kastideks treenida, vaid selle treeningu peamine eesmärk on, et mängijad püsiksid tervetena. Kuna korvpall on intensiivne ja kontaktne mäng, siis peamine ülesanne peaks olema see, et mängijad püsiksid tervetena. Ja just laste puhul tuleb tagada järjepidev õige areng, et neil saaks pidevalt aasta-aastalt koormusi ja intensiivsusi tõsta. Alles just lugesin uuringut, et kui teha õigesti ja õigeaegselt üldkehalist ettevalmistust, siis on vigastuste oht 68% väiksem. Minu ülesanne ongi, et lapsed ja sportlased püsiksid tervetena ja nad saaksid oma võimeid realiseerida väljakul täna ja ka tulevikus. See on minu peamine ülesanne ja läbi selle mõni kindlasti läheb ka tugevamaks. Ma loodan, et keegi nõrgemaks ei lähe. Kui võibolla kardetakse seda, et kohe kang selga ja kükkima, siis see kindlasti ei ole nii. Võibolla kunagi ma olin selline, aga täna ma kindlasti ei ole. Pigem olen selline, et las asi võtab kauem aega, kui et kähku ja kiiresti. Mis kiiresti tuleb, see kiiresti läheb. Minu üks põhimõte on ikkagi, et aega on vaja anda ja liigume edasi step by step.
Kuidas sulle meeldib selle hooaja Rapla meeskond üldkehalise ettevalmistuse treeneri seisukohast?
Meeldib. Mängijate tüübid, treenitus, vanused ja vajadused on väga erinevad. Lisaks paar mängijat kosuvad veel vigastustest ehk tööpõld on suur ja lai. Minu arvates on Rapla aastaid eristunud teistest Eesti satsidest, va Cramo, väga hea füüsisega. Sellel hooajal praeguse seisuga kõik mängijad veel nii atleetlikud ja treenitud ei ole, kuid teeme ja anname endast kõik, et ka selle hooaja lõpus saaks öelda, et Rapla oli parima füüsisega võistkond Eestis.
