Archive for month: veebruar, 2023

Autor: Stiina Kartsepp.

Seekord on persooniloo fookuses AVIS UTILITAS Rapla meeskonna üks suurimatest võtmefiguuridest ehk mängujuht Rait-Riivo Laane. Intervjuu käigus sai tuttava mängumehega vesteldud nii tema korvpalluritee alguskäigust, kulgemisest hinnatud liidriks, omaenda isa käe all treenimisest kui ka välismaalt omandatud kogemuste pagasist.

„Mis sa arvad, kas ma jõuan kunagi Meistriliigasse välja?” oli küsimus, mille aktiivne ja pealehakkamist täis Laane juba umbes kümne aastase poisina enda vanemale vennale esitas. Siis ei teadnud veel kumbki, et temast tõepoolest saab ühel päeval nutikas ja hinnatud mängujuht, kelle panusest ei ütleks ära ükski meeskond, kuid venna vastus oli juba toona vankumatu – „kindlasti jõuad, pane samamoodi edasi!”. Täpselt nii ka Laane tegi, paigutades varakult korvpalli enda huvialade tippu ning liikudes valitud rajal järjepidevalt sammu võrra edasi.

Kõige esimene samm sel teekonnal sai Kohilast pärit Laanel tänu isa Jüri Pritšini eestvedamisele astutud üpris aegsasti. Ta võis alles olla paariaastane ja käia lasteaias, kui isa ta juba saali kaasa võttis ning korvpalli esimest korda tutvustas. Teatud roll oli ka Laanest viis aastat vanemal vennal, kes sel ajal juba samuti isa jälgedes astumas oli ja vennal korvpalli vastu uudishimu tekitas. „Perekond oli ees olemas. Mäletan, et lasteaiast viidi mind vahepeal otse trenni ja pärast hiljem sain isaga koju. Alguses jõlkusin niisama kaasas. Esimeses klassis ehk seitsmeselt hakkasin päris trennis käima. Isast sai mu esimene treener.”

Teatavasti on Laane isa näol tegu teeneka korvpallitreeneriga, kes on juba aastakümneid selle spordialaga läbi ja lõhki seotud, mistõttu tekkisid inimestel ka tema poegade suunal teatud ootused. Ka Laane ise tundis juba varajases eas, et temalt kui alles alustavalt mängijalt nõuti pidevalt justkui maksimumi, kuid õnneks suutis isa tema jaoks alati olemas olla ning seejuures treeneri ja perepea rolle lahus hoida. „See piir oli väga hästi paigas. Kui ma täitsa tema käe all mängisin, siis kodus me meie meeskonnaga seotud asjadest ei rääkinud. Ta sai aru, et see võib mingeid pingeid tekitada ja ta ei tahtnud uurida.”

Sellegipoolest avanes isa ja poja duol erakordne võimalus olla iga päev nii trennis kui kodus väga lähedalt seotud, mille tulemusel ei jäänud Laane isal kunagi noore poisi raskemad hetked kahe silma vahele. „Isa tundis mind hästi. Kohe, kui ta nägi, et fookus hakkab natukenegi ära kaduma või pingutus ei ole enam maksimaalne, siis ta sellest märku ka andis. Ta oskas õigel ajal õigetele nuppudele vajutada.”

Nii leidiski Laane end kuni põhikooli lõpuni omaenda isa käe all treenimas ja võistlemas. Gümnaasiumi ajal koostöö osaliselt jätkus, sest noormees jätkas Esiliigas Kohila ridades mängimist, kuid kooslusesse lisandus kauaihaldatud Meistriliiga ja debüüt kunagise konkurendi Rapla eest. Esialgu küll liitus Laane noorte satsiga, võttes selle meeskonnaga osa ka Põhja-Euroopa sarjast, kuid hiljem õnnestus tal end veel kõrgemale mängida ja 11. klassi poisina juba esindusmeeskonna Meistriliiga debüüthooajal ehk 2010. aastal Rapla tiimiga liituda.

Sellel perioodil toimus tema elus kahtlemata tohutu areng, nii mängija kui inimesena, kuid saavutuste nimel tuli tärkaval korvpalluril omajagu vaeva näha, sest treeningute ja koolitundide sobitamine oli omaette ülesanne. „Gümnaasiumis läks asi raskemaks, sest siis hakkasin rohkem ka Raplas trennis käima ja seda aega jäi vähemaks. Siis ei olnud enam nii pisike ka, et energiat igal pool üle oleks olnud.”

Ometi suutis Laane oma igapäevaelu ja korvpalli vahel hea balansi leida ning järgmise viie aasta jooksul Rapla meeskonnaga Meistriliigas väärt kogemusi koguda. 2014/2015 hooaja lõpus kandsid saadud kogemused ka vilja, sest meeskonnal õnnestus teenida oma kõrgliiga esimene medal. Võiduka hooaja lõppedes sai läbi ka Laane esimene etapp Raplas. „Kui Rapla selle esimese pronksi sai, siis tundus, et töö sai tehtud. Olin pikalt olnud, ja ma ise lihtsalt tundsin, et oli vaja keskkonna vahetust.”

Muutus mängumehe ellu saabus esialgu TalTechi ja seejärel juba Kreeka esiliiga näol. Kui karjääri alguses tugines Laane otsuste tegemistel suuresti enda isa nõuannetele, siis hilisemas faasis tuli tal ühe või teise meeskonna kasuks otsustada siiski omaenda sisetunde põhjal. Välismaale minekut pole ta aga senimaani pidanud kahetsema. „Olin Kreekas kolm aastat järjest. See oli minu kui mängija jaoks kindlasti väga tähtis. Seal ikkagi need vaated avanesid tohutult ja ma jäin selle kogemusega väga rahule.”

Selle ajavahemiku sisse küll mahtus nii meeskondlikus kui ka isiklikus plaanis teataval määral raskusi, kuid teisel aastal keset hooaega peatreeneri väljavahetamine, tiimis taktikalise muutuse elluviimine ja samaaegselt kõrgete ootustega hakkama saamine oli täpselt selline elukool, mida üks suurte eesmärkidega mängujuht oma kogemuste pagasisse vajas. Temalt kui välismaalt palgatud mängijalt oodati mõistagi alati parimat taset ja mängupildi eest vastutamist, kuid tahtmist täis mehel õnnestus tegude tegemiseks endas sisemine motivatsioon alati üles leida. „Suurim raskus osutus samal ajal suurimaks motivaatoriks.”

Motivatsiooni jagus Laanel ka kolmandaks Kreekas viibitud aastaks, sest just sel ajal vahetas ta Ethinikos Piraeusi meeskonna ASK Ippokratis KO vastu välja. Sealses tiimis veetis ta terve hooaja, kuid suve saabudes otsustas mees välismaa perioodi vähemalt mõneks ajaks lõppenuks lugeda ja kodusesse liigasse naasta.

Etteruttavalt olgu öeldud, et juba aasta hiljem pühkis Laane kodumaa tolmu taas jalge alt, liitudes 2020/2021 hooajal Rumeenia kõrgliigaklubiga, kuid vahepealsel ajal leidis ta end taas tuttavast AVIS UTILITAS Rapla meeskonnast. Mängustiilid ja taktikalise tegutsemise eesmärgid võisid küll Kreeka ja Eesti vahel üpris märgatavad olla, kuid soov saavutada edu oli mõlemal juhul kõrge. Seda kurvem oli tõsiasi, et ülemaailmse pandeemia tõttu jäi too hooaeg lõpetamata ja medalid välja jagamata. „Rapla komplekteeris tolleks aastaks päris tugeva meeskonna, aga kahjuks tuli COVID vahele.”

Mängumees otsustaski seega karmi kevade järel väljamaale taas võimaluse anda, kuid päris sujuvalt ei läinud asjad ka Rumeenia meeskonnas, sest pikalt vindunud hüppeliigese vigastus ei lasknud tal ennast seal päriselt käima saada. „See oli raske aasta. Meeskond oli ka selline tabeli tagumise otsa meeskond. Päris kõike ma seal endast anda ei saanud. Majanduslikus mõttes oli see küll väga hea leping ja seal oleks olnud kohta, kus edasi ronida, aga see jäi poolikuks.”

Poolikuks jäi ka abi, mis Laanele tema vigastuse osas pakuti, mistõttu tekkis frustratsiooni ja järjekordsete lüüasaamiste pealt tema peas küsimus, miks ta selle teekonna üldse ette võttis. „Selle mõttevälgatusega läks kolm sekundit, kui tuli uuesti meelde, miks ma seda teen. Spordis on alati raskeid hetki, peabki oskama kaotada ja n-ö teine olla. Kui hakkab tekkima see tunne, et sa tahad alla anda ja see ei ole õige asi, siis on pigem aeg lõpetada.”

Keerulise hooaja kiuste Laanel seda tunnet ei tekkinud. Ta tuli hoopis kodumaale tagasi, liitus täiesti värske sammuna üheks hooajaks uustulnuk Viimsiga, sai vahepealsel ajal esmakordseks isaks ning võttis seejärel taas pärast kaheaastast pausi suuna Rapla poole.

Sellest korvpallilinnast on kõikide nende aastatega saanud mehe jaoks koht, kuhu alati tagasi pöörduda ning kus end ikka ja jälle tõestamas käia. „13. hooaja jooksul ei ole Jaak minuga ühendust võtnud ainult ühel suvel. Oleme alati kontaktis olnud, isegi kui ma Kreekas olin. Teame ju üksteist noorteklassidest saadik. Praeguseks on Raplast tõesti juba kodu saanud.” Nii ei olnudki tal raske käimasoleval hooajal taas AVIS UTILITAS Rapla kasuks otsustada ning juba tuttav särk jälle selga tõmmata.

Mänguvorm, teekond saali ning isegi fännid võivad ju nüüdseks juba tõepoolest vägagi tuttavad olla, kuid hooaja alguses vaatasid esimeses trennis Laanele vastu suures osas täiesti uued näod. Värske komplekteeritus tekitas omajagu põnevust ning üheskoos on suudetud pideva protsessi toel suured kukkumised ära hoida. Kõige tähtsam katsumus seisab aga loomulikult alles ees. „Kolm-neli mängu on ikkagi kõvasti kripeldama jäänud, aga väga palju halbu kaotusi järjest pole saanud. See, mis nüüd tuleb, on kõige olulisem. Kes ikka suvel mingit oktoobrit mäletab. Mäletatakse seda, kas sul on medal või ei ole.”

Ning Laane teab, et medalimängu lülitumiseks on just tema kanda sel eelseisval perioodil väga vastutusrikas ülesanne. Just värvikas karjääri trajektoor ja välismaal omandatud kogemused võimaldavad mängujuhil väljakul õiged käigud üles leida ning tegutseda AVIS UTILITAS Rapla meeskonna eesmärkide täideviimise nimel. Selleks, et platsi peal kõik plaanipäraselt õnnestuks, tuleb ka riietusruumis meeste vaim värskena hoida, mistõttu proovibki Laane ka väljaspool võistlusmomenti koos teise riietusruumi liidri ehk Sven Kaldrega tiimikaaslaste jaoks olemas olla.

Sedalaadi ellusuhtumine tuleks Laanele kahtlemata kasuks ka treeneriametit pidades, sest just see roll on miski, mida ta ühel päeval pärast mängijakarjääri lõpetamist end kandmas näeb. „Kindlasti tahaksin kunagi treenerina kätt proovida. Tahaks katsetada, kas suudaksin mängijana omandatud kogemused oma õpilastele edasi anda. Võid ju ükskõik kui hea mängija olla, aga igaühest treenerit ei saa.”

See oleks väljakutse, mille Laane hea meelega enda elus vastu võtaks, sest olles juba pisikese poisina peamiselt just korvpalli rütmis hinganud ja kasvanud, ei suudakski ta end kusagil mujal tegutsemas näha. „Ma ei tea, kas ma spordiväliselt näeksin end kuskil. Lauluhäält mul juba lapsena ei olnud, näidelda ma ka ei oska, eks ehitada ja remontida natuke ikka oskan, aga väga keeruline oleks mingit eluala leida. Sport on ikka a ja o olnud.”

Ning on seda ka edaspidi, sest ambitsioone, jaksu ning tahet veel palju korda saata on 29-aastasel mehel endiselt kõvasti. „Olen veel piisavalt noor mees, jõuan mängida küll. Kui suudan sellisel tasemel mängida, et kellelegi jalgu ei jää ja ise samal ajal rõõmu tunnen, siis ikkagi nii kaua tahaks mängida küll.”

Ka korvpallisõbrad leiavad siiani Laane tegutsemises tõelist naudingut ning teavad, et tema sarnast võimekat mängujuhti, kes eeskujulikult ka rahvuskoondist esindanud, Eestis iga päev ei sünni. Laane ise tunneb samuti, et tal on siinsele korvpallimaastikule veel palju pakkuda ning olgugi et välismaal mängimise ust pole ta veel täielikult kinni löönud, siis tänasel päeval on tema pisikese perekonna heaolu siiski esimesel kohal. „Minu kodu ja süda on ikkagi Eestis. Välismaal võib käia küll, see kindlasti avardab silmaringi, aga päeva lõpuks on kodu siin.”

Nii täna kui ka loodetavasti edaspidi ongi Laane pesapaigaks justnimelt Rapla, kus tal on hea korvpalluri ja isarolli omavahel sobitada. Eesmärgid on mehel mõlemal rindel võrdväärselt suured, sest ta tunneb, et ka tema lapse elus võiks ühel päeval sport olulist rolli mängida. Oma õige kutsumuse laseb ta aga võsukusel endal valida. Täpselt nii nagu seda on ilma igasuguste surveavaldusteta lasknud tal teha ka tema enda isa.

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Olympiacos Piraeus

Mängija – Vassilis Spanoulis

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Sven Kaldre

Endine tiimikaaslane – Vangelis Drosos

Toit – Makaronid hakklihaga

Jook – Augustikuu ja septembrikuu trennides pakutav vesi

Film – Kalev

Aastaaeg – Suvi

Tekst: Stiina Kartsepp

Sel korral on persooniloo peategelaseks 21-aastane Markus Ruubel, kes on Rapla Korvpallikooli kasvandikuna teinud tegusid juba pisikest east alates. Fänniarmeele tuttav mängumees avab intervjuus enda senini avastamata tausta, rääkides sealjuures vahetult emotsioonidest ja väljakutsetest, mida on tal tulnud kõrgemasse mängu lülitumise nimel kogeda.

Juba viieaastaselt korvpallitreeningutega alustanud Markus jõudis esimesse trenni suuresti oma vanema venna Ivari eeskujul. Oluline roll selle teekonna ette võtmisel oli kahtlemata ka tema isal, kes tõelise korvpalli-fanaatikuna tundis, et just see spordiala võiks olla noorele poisile üheks võimalikuks väljundiks. Nii leidiski Markus end varakult treeninggrupist, kuhu kuulusid peamiselt temast vanemad poisid ning mille eestvedajaks oli Viljo Sinikas. „Mulle hakkas seal kohe meeldima. Tuli kuidagi nii loomulikult. Nii ma korvpalli juurde jäingi.”

Pallimängu kõrvalt jõudis tärkav korvpallur vahelduse mõttes küll paar aastat tegeleda ka ujumisega, võites maakondlikus arvestuses isegi mitmeid medaleid, kuid otsustavas faasis langes kaalukauss siiski lõplikult just korvpalli kasuks. „Meil läks treeninggraafik tihedamaks ja ma pidin hakkama valima kummale poole tahan kalduda. Muidugi oli korvpall see, kus tahtsin edasi pürgida. Selles olin ma palju pädevam. Ka need inimesed, kes korvpalli ümber olid, paelusid mind tohutult.” Ühtne kambavaim ja nauding selle mängu vastu andsid seega Markusele aegsasti mõista, et ta kuulub just korvpalliplatsile.

Selleks, et Meistriliigas mänginud venna poolt sisse käidud kingad suureks ei jääks, tuli aga Markusel alustada tõelise töörügamisega. Sarnaselt paljudele teistele sportlastele seisis ka tema tihti valiku ees, kas võtta osa kokkusaamistest ja tähtpäevade tähistamistest või minna treeningsaali, et just seal oma arengusse panustada. „Jäin nendest tähistustest eemale. Prioritiseerisin korvpalli ja teadsin, et mul on trenn, kust ei taha puududa. Praegu ma mõtlen muidugi, et võisin jääda mingitest asjadest eemale, aga usun siiski, et tegin õiged otsused.”

Need olid kahtlemata valikud, mida oli vaja saavutusrikka karjääri nimel teha ning mis tegelikkuses Markusele ka juba 12-aastaselt edu tõid, sest Raplasse loodud koondvõistkond BC Raplamaa, kuhu ka tema vanusegrupp kuulus, asus juba varakult tegudele. „Hakkasime mängima Euroopa liigat, mille üks aasta isegi võitsime. See oli päris kõva sõna. Selle satsiga tulime kolm aastat järjest ka Eesti meistriks. Olime kuidagi nii ette arenenud ja ei kaotanud siin ühtegi mängu. Esimesed kaotused tulidki alles Euroopas.” Lüüasaamised selle liiga olulisust ei vähendanud. Vastupidi, tugevate võistkondadega vastakuti minek ja väärtuslike mänguminutite omandamine võimaldasid iga päevaga edasi areneda ja platsi peal enesekindlust koguda.

Nii oligi Markuse igati loogiliseks järgmiseks sammuks Eesti noortekoondise esindamine, kuhu ta kuulus juba 14-aastaselt. Oma kõige esimese koondisekutse saamine mõjus noorele poisile loomulikult meeliülendavalt. „See oli väga hea tunne. Tundsingi, et mind on märgatud. Esimese asjana ütlesin kohe emale ja isale.”

Ülevate emotsioonide kogemine ei piirdunud ainult ühe korraga, sest tegelikult on Markus suutnud aja jooksul enda väärtust tõestada riiklikul tasandil mitmel korral, millest kõige hiljutisem on kuulumine läinud suvel U20 koondise koosseisu. Oma rahvuse esindamine, eriti veel koos poistega, kelle seltsis on saadud üles kasvada, on igale noormängijale üheks suurimaks ja olulisemaks saavutuseks. „See on ikkagi täiesti teine tunne. Sa saad mängida Eesti parimatega, Eesti nimi rinnal. Meil olid U20 koondises mängijad, kellega tegelikult koos mängitud juba läbi aastate. Ainult kaks poissi olid uued. Ehk siis täiesti samad näod, mis tegelikult oligi meie plussiks ja mille abil võidud koju tõime.”

Olulised saavutused eelmisel aastal Gruusias toimunud B-divisjoni EM-turniiril tõepoolest aset leidsid, sest Eesti noored suutsid naasta kodumaa pinnale pronksmedali võrra rikkamana ja pääsmega A-divisjoni. See oli Markuse jaoks võimas elamus, mida tal poleks olnud võimalik kogeda, kui ta ei oleks juba varajases eas otsustanud end siduda Rapla Korvpallikooliga, mis aitas temast tõelise mängumehe voolida.

Just siinne hästi välja töötatud organisatsioon, toetav ja noorte arengusse panustav kogukond ning regulaarsed trennid on Markuse karjäärile kõvasti kaasa aidanud. Kooliajal küll võis aeg-ajalt ette tulla hetki, mil õpinguid ja treeninguid klappima saada oli pisut keeruline, kuid tegelikkuses ei pidanud ükski valdkond teise väljundi nimel kunagi kannatama ning Markus ei tundnud kordagi, et korvpall liiga suure osa tema lapsepõlvest enda alla oleks haaranud. Tegelikult oli tal pärast põhikooli lõpetamist reaalne võimalus jätkata edasisi õpinguid ka Audentese Spordigümnaasiumis, kuid läbi ja lõhki Rapla inimesena mõistis Markus sel hetkel, et just kodulinna jäämine on tema jaoks kõige sobivam variant. „See oli tegelikult üsna lihtne valik. Mul oligi võimalus, kas lähen Audentesesse või saan siin koos meestega mängida.”

Nii jäigi Markus Raplasse, mille tulemusel sai temast juba 16-aastaselt ehk värske gümnaasiumiõpilasena eeskujulik esindusmeeskonna liige ning aasta hiljem ka juba tõsiseltvõetavaid mänguminuteid teeniv korvpallur. Kõrgemasse mängu lülitumine ja meeskonna treeningvormi selga tõmbamine oli loomulikult olnud tema pikaajaliseks unistuseks, kuid kui see päev päriselt kätte jõudis, valdasid noort mängumeest väga kahetised tunded. „See oli alguses päris suur šokk. Esimesed aastad oli olek väga närviline. Siis ikka tahtmatult tulid sellised mõtted pähe, et kas see ikka on minu ala ja kas peaksin jätkama. Kõik oli uus, aga iga aastaga olen ma palju enesekindlamaks läinud ja nii ma olen siin aastast aastasse ujunud.”

Rapla kasuks otsustamine ei tulnud aga pelgalt mugavuse pealt, vaid Markus siiralt tundis, et just kogenud veteranide keskel on võimalik end päriselt proovile panna. „Mul oligi kohe mingi visioon, et kui meil on siin meeskond olemas, siis miks mitte alustada siit ning hiljem edasi vaadata. Arvan, et ei peagi kohe välismaa poole vaatama, kui siin väga tasemel ja toimiv organisatsioon on.” Tänu heale meeskonnale ja fännidele, kes ustavalt oma toetust saalis näitamas käivad, ongi Markus AVIS UTILITAS Raplasse tänaseni püsima jäänud. „Nendes inimestes on näha seda spordihinge. Nad elavad tulihingeliselt kaasa ja ei ole enam üldse võõrad. Oma rahvas tuleb saali ja ootab sinult midagi. See tegelikult annab toetust juurde.”

Väline toetus, nii perelt kui sõpradelt, tähendabki Markuse jaoks ääretult palju ning tõstab motivatsiooni, et teha paralleelselt tegusid nii esindusmeeskonna kui ka klubi teise liiga võistkonna eest. Madalamal tasemel mängimine on tema sõnul hea võimalus, kus vigade parandust teha ja nõrkusi lihvida. „Mul on seal nii palju mänguminuteid ja palju suurem roll. Kõrgliiga meeskonnas on meil hästi palju ühtseid mängijaid, kus ongi raskem mänguminuteid leida. Meeskonnal on ambitsioonid kindlasti võita ja Rapla on konkureeriv võistkond, ei saagi ainult noori mängitada.”

Sellegipoolest väärtustab Markus tohutult meeste seltskonnast osa saamist ning suurem rõhk lähebki just esindusmeeskonna treeningutele ja mängudele. Madalamasse liigasse jõuab ta üksnes siis, kui meestel endil parajasti mängupäeva pole. „Mõlemad liigad tulevad mulle väga kasuks. Meeste mängus saan just kaitses endast kõik anda ja sellised väikesed musta töö olukorrad enda peale võtta.” Noormängija kinnitab, et iga võimaluse eest tuleb tänulik olla, sest sportlaskarjäärile omaselt pole järgmine aasta kunagi garanteeritud.

Seepärast soovibki Markus seda teekonda täiel rinnal nautida ja välismaalasest peatreeneri käe all väärt kogemusi saada. „Ta on karm, aga õiglane. Kui sa annad endast kõik, siis ta annab sulle vastu ka. Meil on meeskonnas omavahel väga hea klapp ja keemia.” Meeskondlik tegutsemine on aidanud sel hooajal ka üsna stabiilset taset hoida ning eelmise hooajaga võrreldes juba rohkemat korda saata. „Oleme palju stabiilsemad kui eelmine aasta. Ei ole küll suuri võistkondi veel ära napsanud, aga selliste oma ringkonna meeskondadega oleme ikka väga okeilt mänginud. Kindlasti on suur roll Laanel, kes seda mängu nii tasakaalus hoiab.”

Seniste tegutsemiste pealt loodab Markus jõuda AVIS UTILITAS Raplaga ka Eesti-Läti liiga play-offi ja tulla Eesti liigas medalile. 2021. aastal õnnestus ju tal meeskonnaga medali maitse suhu saada ning sedalaadi saavutuse kordamine oleks noormehe jaoks suureks õnnestumiseks. „Selle pika pingiga võime me see aasta väga kaugele purjetada.”

Iseendale ta edasise karjääri osas aga etteruttavalt suuri eesmärke ei sea, sest alles teekonna algusfaasis olev sportlane tahab võtta samm korraga ja igat hetke nautida. Markus ei pane kätt ette nii võimalustele ja pakkumistele välismaalt kui ka tegelikkuses ülikooliõpingutele, sest enda harimine nii platsil kui ka väljaspool seda võiksid tema hinnangul käia käsikäes. „Sporti tahaks mingil viisil ikka enda küljes hoida ja ma kindlasti tahaks minna ülikooli tulevikus.” Mida aga täpsemalt õppima, näitab alles aeg, sest enne veel tuleb tal eelseisval suvel täita ära oma kaitseväekohustus. „Juulis on juba minek. Loodetavasti saan selle lühema versiooni, mis peaks olema kaheksa nädalat. See küll natuke segab ettevalmistusperioodi, aga ma ei usu, et see midagi väga hullu on.”

Sarnase positiivse ellusuhtumisega proovibki Markus tuleviku poole vaadata ning jääda sealjuures truuks iseendale ja oma teistele hobidele, näiteks muusikale ja podcastide kuulamisele, mis aitavadki noormehel korvpalli kõrvalt dopamiini tõsta.

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Lakers

Mängija – Dwyane Wade

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Tormi Niits

Endine tiimikaaslane – Erik Pärnapuu

Toit – Kõik Ruubelite pere jõululaual olev

Jook – Vesi

Film – Inception

Aastaaeg – 95% suvi ja 5% talv