AVIS UTILITAS Rapla annab teada, et on uue peatreeneri leidnud ja selleks on Brett Nõmm.
Brett on olnud ka ise mängija, kuid treeneriteadmisi on noor ja ambitsioonikas mees kogunud noortetreenerina Rae spordikoolis, U14 poiste peatreenerina. Lisaks on Nõmm olnud pikalt seotud Eesti koondistega ja olnud Eesti naiste koondise abitreener. Meistriliiga kogemus sai Nõmmel alguse hooajal 2018/2019, kui ta liitus Tallina Kalevi treenerite tiimiga. Alates 2022/2023 hooajast on Brett Nõmm olnud BC Kalev Cramo abitreener.
Brett Nõmm: “Olen uue väljakutse osas väga põnevil ja väga tänulik, et Jaak Karp ja Rapla korvpalliklubi otsustas treeneri otsingul oma pilgu minu poole pöörata. Minu esimene eesmärk on püüda Raplasse tagasi tuua see korvpalli pealinna tunnetus ja publik saali. Soov on kaasata rohkem Eesti mängijaid ja muuta ka rotatsiooni pikemaks ja seeläbi ka mängu atraktiivsemaks. Soovin kaitses näha distsiplineeritud mängu ja rünnakul tööle panna nii ees- kui ka tagaliini. Loodan väga, et fännid ja publik leiab taas tee saali ja mängudel saab taas olema möllu, rahvast ja trummimürtsu”
Jaak Karp: „Kuna uuel peatreeneril tuli meeskond üle võtta keset hooaega, siis me soovisime teda kindlasti leida Eesti treenerite hulgast, kes tunneks nii mängijaid kui liigat. Olime valmis vajadusel ka lõunapiiri taha vaatama, aga õnneks oli nii Brettil huvi tulla kui Kalev Cramol südant ühest oma abitreenerist keset hooaega loobuda. Olen neile selle eest väga tänulik! Kuna Brett ei ole ülevõetavat tiimi ise kokku pannud, siis ei ole aus eeldada, et ta sellega poole hooajaga imet teeb, aga ma olen täiesti kindel, et aega kevadeks meeskonna „suusk libisema“ saada on piisavalt. Teatavasti play-off seeriates võib juba kõike juhtuda! Tema teine oluline ülesanne on taastada kodumaiste mängijate usaldus, mis viimase pooleteise hooajaga on murenema hakanud ning taastada meie poolehoidjate ja toetajate usk meeskonda.“
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/12/Brett_po.jpg25002500RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-12-07 21:45:342023-12-07 21:45:36AVIS UTILITAS Rapla sai uue peatreeneri.
AVIS UTILITAS Rapla annab teada, et lõpetas täna vastastikkusel kokkuleppel koostöö meeskonna peatreener Arnel Dediciga.
Taanis elav horvaat asus Rapla meeskonda juhtima hooajal 2022-2023, olles sel hetkel Taani meeste rahvuskoondise peatreener ja tuues kaasa korraliku teadmiste- ja kogemustepagasi.
2022- 2023 hooajal lõpetas Rapla meeskond Eesti- Läti korvpalliliigas kuuendana. Eesti Meistrivõistlustel jõudis Rapla meeskond veerandfinaali, kus põnevas playoff seerias tuli tunnistada Pärnu Sadama paremust seeria viimases, viiendas mängus.
Tänavusel hooajal on siiski AVIS UTILITAS Rapla meeskonna tulemused jäänud oodatust oluliselt kehvemaks, olles Eesti- Läti korvpalliliigas 16 meeskonna seas 12. kohal. 14. mängitud mängu juures on meeskonnal 10 kaotust ja 4 võitu. Eesti Meistrivõistluse tabelis on Rapla 6. kohal.
Kuni uue peatreeneri kinnitamiseni täidab peatreeneri kohuseid abitreener Kustas Põldoja.
Täname Arneli tema panuse ja pühendumuse eest ning soovime talle edu tulevastes väljakutsetes.
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/12/arnel_dedic.jpg13332000RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-12-07 16:02:222023-12-07 16:02:23AVIS UTILITAS Rapla lõpetas koostöö peatreener Arnel Dediciga.
Enne lõpptulemuse vormistamist ja hooajale punkti panemist on viimane aeg saada lõpuks lähemalt tuttavaks mehega, kes tagamängijale omaste oskustega aidanud tänavu AVIS UTILITAS Raplal nii kaugele purjetada. Selleks on loomulikult ei keegi muu kui 26-aastane võõrleegionär Tyler Cheese.
Pisikese jüngrina lihtsalt ajaviiteks naabruskonna poistega tänaval korvpalli loopinud ja viis viite mänginud Tyler Cheese ei osanud esialgu isegi kõige ulmelistemates stsenaariumites näha ette profikorvpalluriks hakkamist. Nüüd, aastaid hiljem, on olukord totaalselt muutunud ning kunagisest krutskeid täis poisist on sirgunud tõsiseltvõetav mängumees, kes enam ilma korvpallita funktsioneerida ei oska.
Sedasorti pöördemoment ei toimunud aga üleöö. Cheese jõudis enne korvpalli juurde suundumist olla tõsiselt lummatud hoopis Ameerika jalgpallist ja teha sel alal noore ea kohta suuri samme, kuid ääretult füüsilisest mängust saadud saatuslik käeluumurd ja esimesed päris korvpallitrennid viisid kaalukausi lõpuks ikkagi kossu poole.
„Olen tõesti lapsest saati korvpalli mänginud ja selles hea olnud, aga hakkasin seda tõsiselt võtma alles umbes 13-aastaselt. Ma ei näinud seda alguses kui tõsiseltvõetavat spordiala. Minule ja mu sõpradele küll väga meeldis korvpalli mängida, aga see polnud miski, mida me tohutult armastaks. Ajapikku see armastus siiski tekkis.”
Nii jättiski Cheese jalgpalli selja taha, asudes kogu oma fookust ja energiat suunama just korvpallile. Lihtsalt see teekond tema jaoks ei alanud, sest algusaastatel ei suutnud ta trenni tegemisest ja saalis drillimisest ülemäära rõõmu tunda. „Trennid olid alguses üpris igavad. Need olid liiga struktureeritud, ja mina olin ju harjunud lihtsalt palli loopimisega. Polnud harjunud ei treeneritöö ega selle kultuuriga, mida seal ehitada üritati.” Ajapikku ja suuresti just gümnaasiumi perioodil hakkas Cheese siiski trennis käimist päriselt nautima ning varakult ametlikele korvpallivõistlustele minemisest unistanud noormees suutis oma entusiasmiga ka treenerite poolehoiu võita.
Just esimesed ametlikud mängud ja võimsad individuaalsooritused aitasid Cheese’il mõista, et korvpalliväljak on tõesti see, kuhu ta kuulub. „Teadsin juba enne seda esimest turniiri, et oma väikese kodulinna mõistes võin ma ju päris hea mängija olla, aga me läksime võistlema hoopis teise osariiki, kus oli vähemalt kümme erinevat meeskonda. Suutsin õnneks ka iga sealse meeskonna vastu hästi mängida. Sel hetkel ma mõistsingi, et mul võib selles valdkonnas tõepoolest lööki olla.”
Sellest hetkest alates muutuski korvpall Cheese’i suurimaks prioriteediks ning Georgia osariigis asuvast linnast nimega Albany pärit noormees otsustas valitud rajal julgelt edasi sammuda. Need otsused küll tulid tihti koolis käimise ja õppimise arvelt, kuid otsustavatel hetkedel suutis ta alati mõlemal rindel jõu kokku võtta.
„Korvpall oli juba siis mu jaoks esikohal. Mulle üldse ei meeldinud koolis. Tundsin, et gümnaasiumis omandatud teadmised ei tule meile täiskasvanutena kuidagi kasuks. Mul küll olid head hinded, aga ma ei nautinud seal olemist.” Sellegipoolest suutis Cheese korvpalliplatsil rügamise ja suisa tööl käimise kõrvalt keskkooli eeskujulikult ära lõpetada.
Juba noores eas omandatud hea tööeetika ja soov jõuda spordimaastikul kaugele motiveerisid tal seejärel jätkata õpinguid Florida SouthWestern ülikoolis, kus ta nii akadeemilises mõttes kui ka korvpalli alaselt väga hästi silma paistis. Pärast teist seal viibitud aastat liikus ameeriklane edasi Ohios asuvasse Akron kõrgkooli, kus ta omandas korvpalli mängimise kõrvalt bakalaureusekraadi spordijuhtimise erialal.
Terve see aeg oli Cheese ümbritsetud inimestega, kes oskasid sarnaselt temale korvpallist ja profisportlaseks olemisest tohutult lugu pidada, tänu millele oli tal rutiin alati paigas. „Motiveerisime üksteist pidevalt ja hoidsime mängijaid alati õige raja peal.”
Nii polnudki andekal mängujuhil pärast ülikooli lõpetamist meeskonna leidmisega erilisi raskusi, kuid päris sujuvalt tema profikorvpalluri karjäär siiski alata ei saanud. Cheese’i esimeseks peatuspaigaks 2020. aasta suvel sai Itaalias paiknev klubi nimega Universo Treviso, kust ta teatud lahkhelide tõttu juba sügisel lahkus. Uut väljundit ei pidanud ta aga kaua otsima ning tal õnnestus lüüa käed Soome satsi Vilpas Vikingsiga.
Paraku sai ka sealne karjäär kesta väga lühikest aega, sest mõned ebameeldivused ja ema haigestumine viisid mehe tagasi kodumaale. „Olin seal meeskonnas kaks nädalat. Seal oli palju asju, millega ma polnud harjunud ja tegelikult põdes mu ema sel ajal ka väga raskelt koroonat. Ma ei olnud vaimselt heas kohas, et oma esimesel profi aastal kodust niimoodi eemal olla.”
Mitmekuune mängupaus sai 2021. aasta juulis oma lõpu, mil ta liitus oma agendite soovitusel Põhja-Makedoonia meeskonna Pelisteriga. Saatus mängis paraku ka seal oma vingerpussi, sest selle satsi peatreener ei rääkinud sõnagi inglise keelt. „Meeskond ise oli lahe, aga mina kui mängujuht ei tundnud end ilmselgelt mugavalt, kui ma ei saanud oma treeneriga üldse rääkida.” Nii otsustaski Cheese meeskonnast lahkuda, oma senised agendid vallandada ja uue agentuuriga liituda.
See samm tõi talle kauaoodatud edu, sest ta suutis Saksamaal asuvas Ehingen Urspringi klubis oma tunnetuse üle pika aja jälle kätte saada ja seal lõpuks tegusid tegema hakata. Tulemuste mõttes see 2021/2022 hooaeg küll kõige resultatiivsem ei olnud, sest meeskond oli tõsiselt kimpus vigastustega, kuid sealne atmosfäär ja tiimikaaslaste vaheline keemia kaalusid kõik senised raskused üle.
Saksamaalt saadud kogemus oli Cheese’i jaoks igati vajalik, sest sellele eelnenud periood viis mängumehe enesekindluse ja teotahte üks hetk üpris alla. Õnneks ei lasknud ta negatiivsetel kogemustel endast võitu saada ning nii oligi Cheese pärast Ehingenis veedetud hooaega valmis võtma vastu uusi väljakutseid. Selleks väljakutseks osutus teatavasti AVIS UTILITAS Rapla. „Mu agent võttis minuga ühendust ja tutvustas meile pakutud võimalusi. Eeltööd tehes ja erinevate liigade kohta uurides mõistsin, et Rapla on võistluslikus mõttes kõige parem valik.”
Cheese’il aitas Eestisse tulemise kasuks otsustada ka tippklubi Prometey lisandumine Paf Eesti-Läti liigasse ja Rapla verivärske komplekteeritus. „Tahtsingi liituda meeskonnaga, kus alles hakatakse proovima täiesti uusi mängijaid kokku mängitama. Teadsin, et see saab olema tõeline väljakutse ja tahtsin sellest väga osa saada.”
Nii pakkiski ta möödunud suvel jälle oma kotid ja pühkis kodumaa tolmu jalge alt. Niimoodi pidevalt kodust ja sõpradest eemal olemine võis küll karjääri algusaastatel mõjuda noorele mehele üsna laastavalt, kuid nüüdseks on mängumees selle distantsiga juba harjunud. Seetõttu polnudki tal raske end siin väikeses linnas sisse seada. „Olen pidanud tegelikult juba alates 14. eluaastast suuresti üksinda hakkama saama. Usun, et just mu lapsepõlv aitabki mul nendest olukordadest üle olla. Ja õnneks saan ma iga kell oma perele ja sõpradele helistada.”
Lähedaste toetus ja omaenda siiras tahe korvpallimaastikul veel pikalt silmapaistvaid tegusid teha ongi võimaldanud Cheese’il seda peagi lõppevat hooaega täiel rinnal nautida. AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas veedetud aeg on tema jaoks küll möödunud teatavate väljakutsetega, seda nii vaimse poole pealt kui ka tulemuslike soorituste mõttes, kuid sedasorti katsumused mängumeeste iseloomu just kasvatavadki. „Mul oli siin vahepeal periood, mil visked ei tahtnud üldse minna ja see ajas loomulikult väga vihaseks. Olen emotsionaalne mängija, aga proovin mängu ajal siiski mitte liiga emotsionaalseks muutuda. Teatud mängudel küll paar intsidenti oli, aga katsun alati kontrollida seda, mis parajasti minu võimuses.”
Ka toredad tiimikaaslased ja kogenud peatreener on aidanud Cheese’il mõõnaperioodidest üle saada ja motiveeritud tegutsemist säilitada. Ta küll on oma loomu poolest sedalaadi mängija, kes eelistab hoida eraelu korvpallist lahus ja veeta aega pigem omaette, kuid platsi peal ja jõusaalis veedetud ühiseid hetki oskab ta sellegipoolest kõrgelt väärtustada. „Kõik mehed on päris lahedad. Isiksusi ja egosid on palju, aga suuri lahkhelisid ei ole meil olnud.”
Teineteise tasakaalukas tunnetamine ongi aidanud meeskonnal sel hooajal päris head kurssi hoida ja kohtumistes oma ära teha. Ka Cheese’i isiklik panus on kahtlemata olnud olulise kaaluga ning just selliste õnnestumistega sooviski ta Raplasse tulles hakkama saada. Tänavune hooaeg on tema senise karjääri mõistes olnud kõige edukam, mistõttu on ameeriklane saadud võimaluse eest igati tänulik.
Töö pole aga veel sugugi tehtud, sest Meistriliiga kolmevõidulises veerandfinaalseerias on meeskonnal pärast kaht järjestikust kaotust selg vastu seina. Cheese uskus enne seeria algust ja usub ka praegu, et tegelikult on hea tahtmise ning enesekindluse korral AVIS UTILITAS Rapla võimeline võitma kõiki vastaseid. Selleks tuleb lihtsalt närvid kontrolli alla saada ja näidata oma karjääri parimat sooritust.
Võimsaid kordaminekuid loodab Cheese tegelikult näidata veel pikalt, sest senimaani vaid Euroopas mänginud mehe sees on tõeline tahe jõuda ühel ilusal päeval NBA-sse. „Arvan, et iga laps on sellest kunagi unistanud. See on mu lõppeesmärk. Ma tahan mängida Euroliigat ja FIBA Meistrite Liigat ka, enne kui lähen ja proovin NBA-sse saada.”
Mängumees teab, et tal tuleb selle unistuse nimel palju vaeva näha ja samm sammu haaval liikuda, kuid ta siiralt tunneb, et temas on võimekust püsida kõrges mängus kuni kolmekümnendate eluaastateni. „Hoian oma keha väga heas vormis ja tean, kuidas enda eest hoolitsema pean. Kui ma jätkan samamoodi trenni tegemist, olen terve ning hoian mõistuse ja südame õige koha peal, siis suudan veel kaua mängida.”
Tahtmist täis mehel on ka väljaspool korvpalli suured plaanid ning ta loodab üks hetk, kui aeg ja finantsilised olud lubavad, panna kossu kõrvalt püsti omaenda podcasti ning rajada ka isikliku restorani ja jõusaali. Kõige selle juures tõotab ta ühel või teisel viisil jääda ikkagi seotuks ka korvpalliga, sest just see spordiala on kõik need aastad aidanud tal eluraskustest üle saada. „Korvpallis ja nendes oranžides pallides lihtsalt on midagi niivõrd erilist. Naudin ja armastan seda mängu tohutult!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Pole
Mängija – Kevin Durant, Stephen Curry
NBA / Euroliiga – NBA
Tiimikaaslane – Jan Märten Ratas ja Kendall Stephens
Toit – Soul food
Jook – Vesi
Film – Hoop Dreams ja Glory Road
Aastaaeg – Talv
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/04/chesse.jpg8081200RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-04-23 09:24:052023-04-23 09:37:45Rapla võõrleegionär Tyler Cheese: minu lõppeesmärk on jõuda ühel päeval NBA-sse
18-aastane Kaarel Välb on mängumees, kes oma noorele eale vaatamata on juba suutnud täieõigusliku koha AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas välja võidelda ja teist järjestikust hooaega kogenud mängijate kõrval väärtuslikke oskusi kogub. Kuidas on tal nii noorelt õnnestunud sedalaadi tähelennuga hakkama saada ja millist käekäiku ta endale edasiseks prognoosib, saab lähemalt lugeda alljärnevast persooniloost.
Jõgevamaal asuvast külast nimega Torma pärit Kaarel Välb ja eestlaste seas palavalt armastatud pallimäng on käinud käsikäes juba noormängija esimestest eluaastatest alates. Nii nagu paljud teised, jõudis ka Välb korvpalli juurde tänu oma vanemale vennale, kes juba enne teda platsi peal oskusi kogumas oli ja väikeses poisis esmase sädeme selle spordiala vastu sütitas.
Välb küll tundis lapsena tõelist rõõmu ka jalgpallist, kuid tema perekoer Ruudi võttis juba varakult ohjad enda kätte, tehes katki ainsa jalgpalli, mis poisil sel hetkel võtta oli, ja peatades sellega tema entusiasmi vuti tagumise vastu. „Rohkem neid jalgpalle meil kodus ei olnudki. Aga kossupalle oli küll vähemalt kümme!”
Olles seega maast madalast täielikult just korvpalli melu keskel, otsustas Välb, et ka tema valib selle spordiala oma peamiseks väljundiks. Nii alustaski ta korvpallitreeningutega juba esimeses klassis ja seda Andres Annoki käe all.
Ta küll oli alguses füüsiliste omaduste poolest teistest poistest mõnevõrra pisem ja esimese tabava kolmepunktiviske ootamine tundus kui igavik, kuid Välbi motiveeritus oli sellegipoolest tiimikaaslastega võrdväärselt suur. Kui mitte suurem. Esmased ebavlevad katsetused ja õige tunnetuse kätte saamine asendusid seega aja jooksul siira naudingu ning oskustega.
Välbi kui toona alles alustava korvpalluri oskusi oskas ühel järjekordsel Tormas toimunud võistlusel märgata ka Tartu Palliklubi treener Priit Paama, kes noort poissi enda juurde Tartusse trenni kutsus. Kuna aga kooli kõrvalt mitu korda nädalas sedalaadi vahemaa läbimine oleks Välbi jaoks liiga keeruliseks osutunud, jätkas ta siiski treenimist oma kodukohas. „Leppisime kokku, et trennides ma seal ei käi, aga mängudel küll. Mul tuli tegelikult päris hästi välja. Viskasin Tartus vahepeal isegi kõik meeskonna punktid ja suisa kümme kolmest mängus.”
Just magusad õnnestumised, iga päevaga selgelt paremaks arenemine ja perelt saadud tugi innustasid noorel mängumehel valitud teekonnaga jätkama. Nii jõudiski Välb põhikooli õpingute kõrvalt võtta vastu uusi väljakutseid ja koguda enne Raplasse suundumist väärtuslikke kogemusi juba eelnevalt mainitud Tartu Palliklubi kui ka Tartu Rocki, Torma Spordi, Rae Spordikool/TalTechi ja Kuremaa Spordikooli ridades. Eriti eredalt on noormehele meelde jäänud just viimane, sest Märt Tralla poolt juhendatud tiimis oli tal tõeline lust mängida.
Kõik need võistkonnad valmistasid teda korvpalli alaste oskuste mõttes Rapla Korvpallikooliga liitumiseks hästi ette, kuid sedalaadi elumuutuseks ja uude linna kolimiseks ei osanud Välb esialgu sugugi valmis olla. 2019. aastal tuli selline ootamatu samm siiski teha. „Selle taga oli perekondlik teema. Mu vanemad läksid lahku ja mul oli vaja kuskil elada ja koolis käia. Vend võttiski siis ühendust oma kunagise treeneri Toomas Annukiga.”
Välbi vanema venna tegutsemine kandis vilja, sest Raplaga pikalt seotud olnud treener kuulas nad ära ja oli kohe nõus 14-aastase nooruki vastu võtma. „Tom ütles, et tule muidugi Rapla. Esimene september 2019 ma siia kooli siis tulingi.”
Üheksanda klassi poisikesena üksinda võõrasse linna ja ühikasse kolimine nõudis aga Välbilt sedasorti pingutust, mida tal varem polnud tulnud isegi korvpalliplatsi peal kogeda. „Koduigatsus oli mul ikka väga suur. Siis oligi vahepeal periood, mil ma ei käinud umbes kaks kuud kordagi kodus. See aeg pigem aitas kaasa sellele, et igatsus üle läheks. Ema käis üpris tihti külas, nii et see aitas ka.”
Uue keskkonnaga aitasid Välbil kohaneda ka tema värsked tiimikaaslased, kellest tegelikult nii mõnigi talle varasemast tänu Kuremaa korvpallilaagritele tuttav oli. Nii suutiski noormees aja jooksul hea emotsiooni taas üles leida ja Rapla Korvpallikooli eest tegusid tegema hakata.
Ei läinud kaua, kui energiast pakatav Välb sai astuda karjääriredelil sammu kõrgemale. „See oli vist COVIDi hooaeg. Childress oli vigastatud ja Annuk kutsus mind Meistriliiga trenni. Sain hakata seal enda oskusi proovile panema.” Ühtäkki vaatasid talle seega nii platsil kui riietusruumis noorte poiste asemel vastu täismehed, kuid Välbi hinnangul ei olnud muutus trennide vahel siiski midagi liiga kardinaalset. „Mind võeti hästi vastu ja väga hätta ma seal ei jäänud. Ma ei kartnud eksida.”
Just Välbi vankumatu tahe lüüa korvpallimaastikul edukalt läbi ja julgus end pidevalt proovile panna aitasid tal treenerite seas silma jääda. Aeganõudva töö tulemusena saigi temast 2021/2022 hooajal täieõiguslik AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaliige.
Kõrgliigasse tõusmine ja olulistes kohtumistes mänguminutite teenimine olid loomulikult Välbile tähendusrikka väärtusega, kuid kõige selle melu keskel leidis ta endas piisavalt jaksu, et ka koolis heade tulemuste peale õppida.
Muidugi on kahel rindel tegutsemine nõudnud vahepeal omajagu järjekindlust, kuid nüüdseks on Välbist saanud Raplas veedetud nelja aastaga mängujuhi positsioonil tegutsev korvpallur, keda juba sel kuul ees ootamas esimene riigieksam ja peagi ka gümnaasiumi lõpetamine. Põhikooliõpilasena korvpallilinna saabunud Välb on seega igas mõttes suureks saanud.
Toetav kogukond on võimaldanud tal kasvada arukalt mõtlevaks mängumeheks, kes peab korvpalli mängimise kõrvalt ääretult oluliseks ka hariduse omandamist. „Korvpall on голова игра ehk peaga mäng. Sul peab nupp nokkima, et kossu mängida. Eriti, kui sa oled mängujuhi positsioonil. Koolist, ja sellest, kui hästi sul asjad meelde jäävad, sõltubki seega päris palju.”
Selleks, et nii korvpallis kui ka elus üleüldiselt silmapaistvalt läbi lüüa, soovibki Välb kohe pärast gümnaasiumi seada sammud ülikooli poole. Seda siirast soovi ilmestab ka tõsiasi, et noormehel sai juba varakult Tartu Ülikooli akadeemiline test edukalt soovitud tulemusele sooritatud. „Korvpall ei jää kestma igavesti. On hea, kui sul on diplom taskust võtta. Esialgne plaan ongi pärast gümnaasiumi ülikooli minna ja siis ülikool kossuga siduda. Selline topeltkarjäär.”
Välb teab juba praegu prognoosida, et kõrgkoolis võib profisportlase karjääri kõrvalt raskeks minna, kuid oma unistuste ja eesmärkide osas pole ta nõus allahindlusi tegema ning tal on kindel siht ka edaspidi neid valdkondi omavahel siduda. Senini on tal see tegelikult ju hästi õnnestunud, sest koolis käimise ja esindusmeeskonnas mängimise kõrvalt on ta terve see aeg teinud tegusid ka satsi teise liiga võistkonna eest.
„Teine liiga on pingevabam, aga seal peab ikka kõike oskama ja kõike tegema. Seal saangi oma oskusi lihvida, mängu juhtida ja teisi kaasata.” Madalamas liigas oskuste proovile panemised ja sel hooajal satsiga suisa liiga meistriks tulemine motiveerivadki ka Meistriliigas võistlevate mängumeestega ühes rütmis püsida. „Meistriliiga on kogemuse omandamine. Platsile saad, siis oled ikka veel äksi täis. Isegi sel praegusel teisel hooajal.”
Õnneks aitavad liigset üle mõtlemist või muretsemist Välbil ära hoida head meeskonnakaaslased, kellest sel peagi lõpusirgele jõudval hooajal satsis puudust ei tule. „Nalja saab meil kõvasti ja bonding on sel hooajal väga hea. Meeskondlikus plaanis on väga normaalne tulemus ka hetkel rullumas.”
Ka horvaadist peatreenerit kirjeldab Välb kui meeskonnahinge, kes hoiab trenni ja väljaspool seda toimuva hästi lahus. „Mul ei ole kunagi sellist treenerit olnud. Eelmine aasta olid asjad detailides. Nüüd on see süsteem raskem, mis ta siin terve hooaeg ehitanud on, aga kui sa sellele pihta saad, on endal kergem.”
Nii ongi suudetud üheskoos edukalt Meistriliiga veerandfinaali purjetada. Välb usub sihikindlalt, et meeskondlike “relvi” tabavalt seeria vastase ehk Pärnu Sadama vastu ära kasutades on AVIS UTILITAS Raplal hea võimalus sekkuda kõrgemasse mängu ja saada säravate medalite omanikeks.
Ka isiklikus plaanis on noormängijal edasise osas suured ootused, sest tema tõeline profisportlase karjäär on alles hoogu kogumas. Võimekust platsil vägevate sooritustega silma paista on Välbi sees kõvasti ning kirg korvi tabamise osas endiselt sama suur kui korvpalliga alustamise aegadel. „See tunne, kui sa viskad palli ja see tabab korvi… see on mõnus tunne. Tunne, et oskad teha midagi.”
Just seesama tunne on aidanud tal rasketest perioodidest üle saada, mis paratamatult rutiini ja aeg-ajalt esineva motivatsioonipuudusega tekivad. „Kui on pime aeg või hilistalv ja lumi ikka ei sula ära, siis mõtledki, et korvpall jääbki igavesti kestma. Neil hetkedel mõtled küll, et tahaks lihtsalt midagi muud teha. Sellepärast ongi vahepeal vaja kindlasti rutiinist välja saada. Muidu rutiin tapab, mitte ei arenda!”
Hetkelistest katsumustest ja rutiinist aitavad Välbil läbi tulla koosviibimised pereliikmetega, raamatute lugemine, krimisarjade vaatamine ning ärinduse huvilisena rahatarkuse kohta uurimine ja investeerimisega tegelemine. Nii noores eas saavutatud tasakaal eraelu ja korvpalli vahel ongi võimaldanud Välbil jõuda sellesse hetke, kus ta parasjagu viibib ning igat minutit sellest nautida.
Nautida proovib ta ka edaspidist, olgugi et peagi keskkooli lõpetamise näol elus uut lehekülge pööravat noormeest ootavad ees suured otsused. Kogu selle teadmatuse keskel on üks asi siiski kindel – korvpall on ja jääb! „Lõpetada ma küll ei taha veel. Päris Valmo Kriisa ma küll pole, kes umbes 50-aastane ja ikka kossu mängib, aga Meistriliigas tahaks veel pikalt olla!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Kevin Durant
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Kolmik: Rait-Riivo Laane, Sven Kaldre ja Tormi Niits
Endine tiimikaaslane – Tom Kaldre
Toit – Ema tehtud bubert kisselliga
Jook – Vesi
Film – Shawshank Redemption
Aastaaeg – Suvi
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaarel.jpg10001500RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-04-19 13:42:592023-04-19 14:41:58Raplas kõrgliiga mängumeheks sirgunud Kaarel Välb: mida kõrgemale sa jõuad, seda vähem udupea pead olema
Sel korral on persooniloo abil võimalik saada lähemalt tuttavaks 30-aastase ukrainlasest mängumehe Anton Davydiukiga. Intervjuus on arutelu all nii tema tärkamine korvpalluriks ja teekond AVIS UTILITAS Rapla meeskonna juurde kui ka katsumused, mis kodumaal endiselt käimasoleva sõja tõttu mehele osaks on saanud.
Vinnõtsja oblastisse kuuluvast linnast nimega Hnivan pärit Davydiuk avastas tee korvpalli juurde tavapärasest pisut hilisemas eas. Ta võis olla umbes 13-aastane ja viibida parajasti koolis kehalise kasvatuse tunnis, kui õpetaja juhuslikult tema poole pöördus ning talle selle spordialaga alustamise ideed pakkus. Davydiuk haaras huvitavast variandist viivitamatult kinni. „Mõtlesin, et võin ju proovida. Mulle hakkas see kohe meeldima. Kui trennis oma esimese pealtpaneku tegin, sain päriselt aru, et korvpall on üks lahe spordiala.”
Nii hakkaski ta pärast koolipäeva õhtuti korvpallitrennis käima ja kahte valdkonda omavahel ühildama. Õnneks ei olnud see liiga keeruline protsess, sest oma vanemate ainukese lapsena oli tal alati enda ema ja isa täielik toetus. Nendepoolne tugi oli tõesti igas mõttes hädavajalik, sest Davydiuki esimene treeningsaal ei asunud tema kodule just kõige lähemal. „Isa võttis mind tihti pärast õhtuseid treeninguid auto peale ja läksime koos koju. Vanemad oli mu jaoks alati olemas ja utsistasid mind korvpalliga jätkama.”
Ka Davydiuki isiklik huvi selle meeskonna-ala vastu oli juba toona suur, ja eks ta ikka unistas noore poisina ühel päeval ka Euroopas mängimisest, kuid gümnaasiumi lõpetamise ajaks jõudis see unistus pisut kustuda. „Ma ei arvanud kunagi, et korvpalli mängimisest võiks mu töö saada. Ei mõelnud sellest kui tõsiseltvõetavast variandist. Lihtsalt nautisin treenimist ja mängimist.” Nii võttiski ta pärast gümnaasiumi ette ülikoolitee Vinnõtsja Pedagoogikaülikoolis ning asus oma peamist fookust ja aega suunama spordi asemel just kõrghariduse omandamisele.
Korvpalli ta sel perioodil siiski täielikult ei hüljanud ning just ühel üliõpilaste vahelisel korvpallivõistlusel pani talle silma peale Ukraina Superliigas kaasa tegeva meeskonna Politekhnika-Halychyna noortetiimi treener. „Ta küsis, kas tahaksin hakata korvpalli professionaalsel tasemel mängima. Olin loomulikult nõus. Vahetasin ülikooli ja asusin õppima meeskonnaga samanimelises ehk Lvivi Polütehnika Riiklikus ülikoolis.” Davydiuki tõeline profisportlase karjäär sai seega alguse just tema ülikoolõpingute esimestel aastatel ehk 2011/2012 hooajal.
See oli katsumusi täis aeg, sest õppeaineid, mida tal läbida tuli, oli hulgaliselt ning samal ajal vajasid loomulikult tõelist pühendumist ka korvpallitreeningud, sest Davydiuk harjutas paralleelselt nii ülikooli noortetiimis kui ka esindusmeeskonnas. Nii võiski tal ühel päeval suisa neli trenni olla. Õnneks oli mehele sel ajal nii platsil kui ka väljaspool seda toeks tema noortetiimi loots, kes oma 50. aasta pikkuse treeneritaustaga suutis õppejõudude seas alati musta valgeks rääkida ja enda mängijate jaoks igas mõttes olemas olla.
Nii mängiski Davydiuk Politekhnika-Halychyna meeskonna eest kuni 2014/2015 hooajani. Sellele järgnes kahe aasta pikkune periood Cherkasy Monkeys meeskonnas, kus 206. sentimeetrine mängumees end väga hästi tundis. „Meil olid seal meeskonnas toona ainult Ukraina päritolu mängijad. See oli Ukraina korvpalli jaoks hea hooaeg.” Sealt edasi siirdus ta 2017. aastal Mykolaivi tiimi, kus ta järgmised kolm aastat väärtuslikke kogemusi kogus.
Oma karjääri jooksul on jõudnud ta mängida ka Odessa meeskonnas ja viimati, ehk 2021/2022 hooajal, Ukraina teises liigas tegutsenud Khmelnytsky satsi eest. Kuni Eestist saadud pakkumiseni olid seega just kodused liigad ja tiimid tema peamisteks väljunditeks.
Kunagi entusiastliku poisikesena ka välismaa korvpalliväljakute vallutamisest unistanud Davydiuk oli selleks ajahetkeks oma kodumaal saavutatud karjääritrajektooriga tegelikult igati rahul. Temal ja ta tiimikaaslastel Khmelnytskyist oli reaalne soov end veel kõrgemasse mängu lülitada ning võimalused selle eesmärgi teostamiseks olid täiesti olemas, kuid möödunud aasta 24. veebruaril alguse saanud Venemaa algatatud sõda Ukraina vastu keeras teatavasti maailma täiesti pahupidi.
Päevapealt ei olnud noormehe eesmärgiks enam mitte korvpalliplatsil tegude tegemine, vaid kiirelt asjade kokku pakkimine ja enda naise Juliaga turvalise pelgupaiga leidmine. See saatuslik päev on Davydiukil senini värskelt meeles. „Mul oli sõjale eelnenud õhtul tavapärane trenn. Teadsime, et midagi on küll toimumas, aga treener ütles, et jätkame treenimist ja kohtume hommikul kell kümme. Läksin rahumeeli magama ja ärkasin järgmisel hommikul sõbra kõne peale, kes küsis, kas ma üldse tean, mis parajasti toimumas on.”
Davydiuk pani selle kõne peale oma teleka kiiruga käima ning nähes, et asjaolud on üleöö täielikult muutunud ja sõda tõepoolest alanud, ei jäänud tal muud üle, kui oma senise elustiiliga hüvasti jätta ning naise vanemate juurde varjule minna. „Me kõik küll tegelikult oskasime seda aimata, aga me ei oleks osanud eales oodata, et päriselt linnu pommitama hakatakse. Läksimegi seega kaheks kuuks Julia vanemate koju.”
Kõik liigad ja hooajad loeti loomulikult lõppenuks ning teha ei olnudki muud, kui lihtsalt helgemaid hetki ootama jääda. See helge päev vähemalt Davydiuki jaoks peagi tõesti saabus, sest teda ootas koht 3×3 korvpallikoondises. Keegi küll sel hetkel veel ei teadnud, kas meestel ka päriselt õnnestub EM-ist osa võtta, kuid treeningutega tuli neil sellegipoolest jätkata. Õnneks sai siiski ka Ukraina rahvuskoondis enda oskusi sel turniiril eelmisel suvel näidata.
Turniirile järgnes aga omamoodi katsumus, sest kodumaale mängija enam naasta ei saanud. „Sõda oli endiselt käimas ja mul oli rase naine. Me vajasime turvalist keskkonda. Ka meie mõlema vanemad said aru, et enda peagi sündiva lapse huvides ei saa me Ukrainasse jääda.” Nii saigi Ukrainast Iisraeli ja sealt edasi Austriasse rännatud. Peavarju sai otsitud ka Saksamaalt, Poolast ja Leedust, kuni lõpuks jõuti omadega Londonisse. „Mu naise unistus oli minna Londonisse ja seepärast me sinna läksimegi.”
Davydiuk leidis ka seal meeskonna, kellega töö kõrvalt koos treenida ja füüsist vormis hoida, kuid enda mõtetes oli ta juba üpris kindel, et tal tuleb päris korvpallurikarjäär lõppenuks lugeda. „Arvasin, et pean korvpalliga lõpparve tegema. Pidin ju enda pere ja lapse peale mõtlema. Siis aga helistas mulle ootamatult mu agent, kes ütles, et mulle on Eestist pakkumine.”
AVIS UTILITAS Raplalt tulnud võimalus tegi mehe ääretult rõõmsaks ning pärast naisega peetud arutelu oli neil mõlemal selge, et peagi perelisa saava paari järgmiseks maandumispaigaks on Rapla. Nad pakkisid taas oma kotid ja võtsid suuna Eesti poole.
Uue keskkonnaga harjumine võttis küll alguses aega, kuid nüüdseks on nad oma koha siin leidnud ning ka pisipoeg pealinnas ilmavalgust näinud ja nüüd juba hubases Raplas hoogsalt kasvamas. „Eesti jääb meile kahtlemata eluks ajaks meelde, sest siin sündis me laps. Meile väga meeldib siin.”
Davydiukile meeldib väga ka see meeskond, kellega koos on tal käimasoleval hooajal võimalus iga mängu ja iga treeningu abil paremaks areneda. „Kui siia tulin, olin ma loomulikult veidi mures. Ei teadnud, kuidas mängijad mind vastu võtavad. Tegelikkuses on aga see atmosfäär selles tiimis ideaalne. Tunnen, et meeskond on justkui mu teine pere. See on mu esimene välismaa hooaeg ja Rapla sarnast organisatsiooni pole ma varem näinud.”
AVIS UTILITAS Rapla meeskond on juba praegu mängumehele niivõrd palju andnud, mistõttu tunneb ta, et ka tema ise tahaks omalt poolt nii tiimikaaslastele kui ka fännidele enamat vastu pakkuda. Oma täit potentsiaali loodab ta välja pigistada just eelseisvates olulistes mängudes. „Arvan, et olen rohkemaks suuteline. Tahan seda meeskonda rohkem aidata ja usun, et sel hooajal medali võtmine on täitsa võimalik. Peame selle saamise nimel endast kõik andma.”
Just endast maksimumi proovibki Davydiuk alati anda ja niivõrd turvalise keskkonna eest iga päev tänulik olla. Murepilved kodumaal toimuva pärast pole loomulikult kuhugi kadunud ning eks ta ikka tahaks sinna naasta, lootuses taaskohtuda oma lähedaste inimestega ja aastatega armsaks saanud radadega, kuid praegusel momendil üritab ta siinsele eluetapile keskenduda. „Ma küll tahaks oma sõpru näha ja suvel koos enda isaga jälle mitmeks päevaks kalale minna, aga tegelikult tunnen ma end ka siin Eestis ja Raplas hästi.”
Just kalapüük ongi korvpalli kõrval mängumehe suurimaks hobiks ning väikese poisina vanaisalt saadud entusiasm selle valdkonna vastu on tänaseni püsima jäänud. Davydiukil oleks hea meel, kui ka tema enda poeg jõuaks ühel päeval õige suunamise toel sarnaste väljunditeni, kuid selliste otsuste kasuks langetamiseni on pisipõnnil veel küllaga aega. Niikaua proovivadki nad üheskoos kodumaal toimuvate jõhrkuste kiuste siinsest elust rõõmu tunda ja vähemalt korvpalli näol mingitki normaalsust säilitada.
Juba pikalt selle spordialaga seotud olnud Davydiuk korvpallurikarjääri lõpetamise peale veel kindlasti ei mõtle, sest mängust saadav niivõrd võimas emotsioon poeb talle endiselt tohutult hinge. „Olen emotsionaalne inimene ja mulle väga meeldib see tunne, mida platsi peal kogeda saan. Korvpall tuli mu ellu ja pole senimaani välja läinud!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Mu lemmik meeskond on alati see, kus ma ise parajasti mängin
Mängija – Dirk Nowitzki või Kobe Bryant
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Obrad Tomic
Toit – Burger
Jook – Metsamarja smuuti
Film – Ford v Ferrari
Aastaaeg – Kevad
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/03/anton.jpg8001200RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-03-30 10:36:142023-03-30 10:42:59Ukrainlasest mängumees Anton Davydiuk: Rapla meeskonnast on mu teine pere saanud
24-aastane Marek Ruut on mängumees, kes Rapla Korvpallikooli kasvandikuna vähemalt AVIS UTILITAS Rapla fännide seas pikemat tutvustust ei vaja. Vahetu persoonilugu aga võimaldab näha tema pealispinnast kaugemale, sest mängija räägib intervjuu käigus avameelselt ajenditest, mis alles mõni aeg tagasi ta korvpallurikarjääri lõpetamise äärele viisid. Arutelu alla tuleb muuhulgas ka tema teekond selle pallimängu juurde ning treeneri pojaks olemise võlud ja valud.
Mareki lugu sellest, kuidas korvpalliga tegelemine tema elu tavapäraseks osaks sai, võib esmapilgul tunduda üpris sarnane nende mängijate omadega, kel selles valdkonnas pereliikmete näol juba varakult eeskujud ees olid. Ka tema sai korvpalliga sina peale suuresti tänu enda isa Indrek Ruudule, kes endise mängumehe ja praegugi tegutseva treenerina juba varajases eas pojale seda pallimängu tutvustas. „Käisin väiksena koos isaga tihti saalis ja jõudsin juba lasteaia lõpus ehk kuueaastaselt kuidagi üsna loomulikult korvpallitrenni. Ise ikka väga tahtsin. Korvpall oli noorena põhimõtteliselt kogu mu elu.” Isa üleliigset suunamist või tagant utsitamist Marek seega ei vajanud.
Nii astuski ta juba väikse poisina kindlal sammul Rapla Korvpallikooli uksest sisse, kus pikkade aastate jooksul on saadud nii organisatsiooni kui ka pakutavate treeningtingimuste poolest koos palju edasi areneda.
Mareki isiklik areng hakkas samuti silma juba kõige esimestes trennides, sest olles isaga palju saalis viibinud ja omaette mänginud, polnud talle ei palli põrgatamine ega korvpalli põhitõed võõrad. Tänu sellele suutiski ta oma esimese treeneri ehk Marek Lairandi poolt juhendatud trennides teiste poiste kõrval eredalt särada ja korvpallimängust tõelist naudingut leida. „Kui trenni läksin, siis midagi ma juba oskasin. Rohkem, kui teised. See andis mulle eelise.”
Suureks eeliseks oli ka asjaolu, et teda oli pärast igat trenni ja võistlust kodus ootamas tõeline tugivõrgustik, sest nii Mareki isa kui ka toona sama spordialaga tegelenud vanem vend hakkasid juba varakult talle kasulikke õpetussõnu jagama. Pärast väsitavat treeningpäeva ei pruukinud nende poolsed kommentaarid muidugi iga kord heade soovitustena mõjuda. „Eks nooremana see oli mul ikka natuke raskem. Tavalisel lapsel oli treener riietusruumis ainult vahetult pärast mängu, pärast seda ta läks koju ja oligi kõik. Mul tuli tihtipeale ka kodus pärast mängu või trenni see tagasiside vastu võtta.”
Sellegipoolest oskas Marek perelt saadud tuge väärtustada ning aja jooksul tekkinud oskuslik analüüsivõime aitas tal juba noores eas hea enesekriitika tasandi tekitada. Enesekindel tegutsemine, koos endast vanemate poistega väljakul kogemuste omandamine ja vahepeal ka isa käe all treenimine kandsid vilja, sest noormees suutis juba üsna varakult kõrgemasse mängu lülituda.
Tal küll oli pärast põhikooli lõpetamist variant seada sammud pealinna ja jätkata õpinguid populaarseks saanud Audentese Spordigümnaasiumis, kuid Marek jättis selle sammu teadlikult tegemata. „Vanemad isegi suunasid mind sinna, aga ma olin selle vastu. Ma ei tahtnud minna Tallinnasse. Tundsin end siin Raplas hästi.”
Tagantjärele võib öelda, et tal ei tulnud seda otsust kahetseda, sest just kodulinna jäämine võimaldas tal juba 11. klassi poisina keset hooaega siinse esindusmeeskonnaga liituda, mille loots ka tema enda isa pisut varem olla jõudis. „Olin vist 17, kui esimest korda selle särgi selga tõmbasin. Tollane abitreener Toomas Annuk tuli mu juurde ja ütles, et järgmine päev on Cramoga mäng. Ta küsis, kas tahaksin ka liituda.”
See oli võimalus, millest Marek juba enda karjääriredeli alguses unistanud oli ning loomulikult oli ainsaks vastusevariandiks kindel „jah”. Võistlusele eelnenud ööl noor poiss küll eriti magada ei suutnud, kuid mängupäeval kogetud närvikõdi ja esimesed mänguminutid kõrgemas liigas olid seda stressi väärt. „See oli vägev elamus. Siis sain tõeliselt aru, et see on lahe ja tahaks seda edasi teha.”
Mareki soov läks täide, sest sealt edasi hakkaski ta meeste seltsis treenima ja Meistriliigas kogemustepagasit täiendama. Sedavõrd olulise sammu astumine oli aga esialgu pisut hirmutav ja kohanemisprotsess ei kulgenud noormehe jaoks just kõige sujuvamalt. „Eks korvpallimeeskonnas on ikka alati see, et nooremaid noritakse. Pead selle tee läbi tegema. Ega see lihtne ei olnud, aga eriti hull ka mitte. Tagantjärgi lihtsalt mõtlen, et oleks ise võinud asju teistmoodi teha – just julgem ja enesekindlam olla.”
Ometi suutis Marek juba algusaastatel meeskonnaga ühes rütmis püsida, ise samal ajal proovides hoida korvpall ja gümnaasiumiõpingud tasakaalus. See oli keeruline ülesanne, sest pärast pikka koolipäeva oli tal põhimõtteliselt kohe vaja minna n-ö tavalisele trennile eelnevasse eratrenni, mida ta isa juhendas. Omajagu tunde läks noormehel ka Toomas Annuki initsiatiivil algatatud visketrennide alla, mis nüüdseks täpse viskekäe näol Marekile palju edu toonud.
Alles õhtul kella üheksaks koju jõudmine ja seejärel koolitöödega alustamine oli tema jaoks seega üpris harjumuspärane, kuid väsitav rutiin. Kõikidest raskustest olenemata suutis ta 2017. aastal gümnaasiumi ilusti ära lõpetada ja samaaegselt ka enda suurima rõõmuallika ehk korvpalli jaoks vajalikku aega leida. „See oli raske, aga sain hakkama. Valisingi selle, et tegelen korvpalliga ja ei lähe välja, kui järgmine päev trenn või mäng on. Ma arvan, et see oli seda väärt. Muidu ma ei oleks siin.”
Keskhariduse omandamisega ühele poole saades tekkiski Marekil hetk, mil ta sai lõpuks oma arengusse segamatult panustada. See periood sai aga kesta kuni 2019. aasta jaanuarini, sest täitmist vajas tema kaitseväekohustus. Keset hooaega 11. kuuks äraminek mõjus noorele mängijale vaimselt ülimalt raskelt ja seda etappi meenutab ta kui karjääri üht suurimat madalpunkti. „See segas kahte hooaega. Ka ettevalmistusperioodi. Olin ju terve suvi kaitseväes. See segas mu arengut ja lihtsalt ei olnud hea ajastus.”
Kaitseväest naastes aga tõelised katsumused alles algasid. Marek oli just oma rütmi uuesti üles leidmas, kui liiga koroonaviiruse tõttu pooleli jäeti. Tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt ise treenimist jätkata, sest ajateenistuse tõttu niigi pikalt tõsisest korvpallist eemal olnud noormees oli motiveeritud järgmisel ehk 2020/2021 hooajal platsil taas tegusid tegema.
Hooaeg algaski tal AVIS UTILITAS Rapla särgis väga hästi. Ta oli selleks füüsiliselt igati valmis ja sai ka palju mänguaega, kuid paraku vedas teda ootamatult alt just vaimne pool. „Siis tekkisidki mingid probleemid. Järsku ei tulnud enam välja ja ma ei saanud mõne inimesega ka hästi läbi. Tekkis motivatsioonipuudus. Tundsin, et olin siia kuidagi ammendunud.”
Marek küll suutis hooaja lõpuni mängida, kuid võttis seejärel vastu suure otsuse korvpallist taanduda ja 2021/2022 hooajal meeskonda mitte naasta. Sel hetkel tundus see lõpliku ja otsustatud käiguna. „Too hetk ma arvasin küll, et ei mängi rohkem.” Nii leidiski ta end üllatuslikult täiesti võõrast keskkonnast, töötades aasta aega teedeehituse ettevõttes. „Läksin tundmatusse vette. Mitte midagi ei osanud seal, aga tundsin, kuidas see eemalolek andis inimesena nii palju juurde.”
Uue ameti õppimise kõrvalt jõudis Marek ka oma teisele lemmikule ehk jalgpallile Rahvaliigas mängides võimaluse anda. Päris unarusse sel perioodil ei jätnud ta ka korvpalli, sest ta lõi ikkagi kaasa enda isa poolt juhendatavas II. liiga satsis.
See aasta oli tema jaoks kahtlemata väga vajalik ja õpetlik, sest korraks kõigest eemale saamine ning kõrvalseisja pilguga olukorra hindamine aitab alati fookuse uuesti paika saada. Nii saigi mängumees aru, et ta tegelikult ei taha veel korvpalliga kõrgemal tasemel lõplikult hüvasti jätta. „Mõtlesin seal tavatöö peal, et palju lihtsam ja mõnusam on ju minna trenni, kaks tundi pingutada, ja teha seda, mida päriselt naudid. Sisimas lootsin, et äkki keegi helistab.” Käimasoleva hooaja eel see oluline kõne tuligi ning Marek taasavastas tee korvpalli juurde.
Juba tuttav AVIS UTILITAS Rapla võttis ta seega taas avasüli vastu. Pärast vaheaastat oli alguses muidugi keeruline enda roll uuesti üles leida, ja Marek jõudis esimeste nädalate jooksul riietusruumis naljatleda, et äkki oleks ikka pidanud Austraaliasse tavatöö peale minema, kuid õnneks sai füüsiliselt raske aeg kiiresti läbi.
Tänu heale meeskondlikule kokkuhoidmisele ja uue peatreeneri tegutsemisele on ta korvpallimängu taas päriselt nautima hakanud ning platsil oma enesekindluse uuesti üles leidnud. „Kui ma peaks valima ühe hooaja, mida kõige rohkem nautinud olen, siis see on kindlasti see hooaeg. Mulle tõesti treener väga meeldib. Ta võtab kõiki võrdselt ja on väga inimlik.”
Just soe kogukond ja ümberringi viibivad lähedased inimesed ongi aidanud Marekil kõikideks nendeks aastateks Raplasse püsima jääda. See on koht, mis on temast tööka mängija voolinud. „Rapla on Eesti kohta ikka tippklubi, kus on head tingimused ja head treenerid. See meeskond on alati hea valik tundunud. Ja need inimesed, kes saalis käivad on ikka väga lahedad. See ongi nii-öelda see kütus.”
Ning kütust eelseisvateks olulisteks mängudeks meeskonnal jagub. Ka Mareki enda eesmärk pikas perspektiivis on järjepidevalt väikestes asjades samm edasi teha ja nautida seda teekonda, millel ta juba pisikese jüngrina tegutsenud on. „Kõige tähtsam on hea meelega trenni ja mängudele tulla. Proovin võimalikult vähe põdeda ja muretseda, et mida keegi arvab. Ma ei ole see, kes koju nutma või kedagi süüdistama läheks, kui treener minu peale pahane on. Samas ei ole ma ka see, kes arvaks, et olen ilge tegija, kui hästi läheb. Proovin hoida sellist stabiilset joont.”
Tasakaalukat tegutsemist on Marekil alati aidanud hoida ka tema isa, kes poisi jaoks nii mängumeheks kulgemise ajal kui ka praegu igapäevaselt meeskonna juures jõusaali treenerina tegutsedes tugisambaks on. Poja tegemistesse või platsi peal korda saadetud otsustesse sekkub ta aga pigem harva. Ja seda ka üksnes näoilmete näol, mis ainult Marekile tuttavad on. „Ma ei pea isegi küsima ja ta ei pea mulle isegi midagi ütlema. Vaatan ta nägu ja saan aru, mis teda häirib,” kinnitab Marek muiates.
Kodust kaasa saadud sihikindlus aitabki Marekil hetkes viibida ning igast võimalusest, mis ta AVIS UTILITAS Rapla särgis teenib, tõelist mõnu tunda. Korra juba korvpalli juurest ära käinud ja siis tagasi tulnud mängumees teab omast kogemusest, et maa jätkab igal juhul ka väljaspool korvpalli skeenet pöörlemist, kuid nii kaua, kui vähegi võimalik, soovib ta end just selle valdkonnaga siduda!
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Michael Jordan
NBA / Euroliiga – Vaataks pigem jalgpalli hoopis
Tiimikaaslane – Rait-Riivo Laane
Endine tiimikaaslane – Gregor Ilves
Toit – Pasta
Jook – Apelsinimahl
Film – Pulp Fiction
Aastaaeg – Suvi
Mareki lugu sellest, kuidas korvpalliga tegelemine tema elu tavapäraseks osaks sai, võib esmapilgul tunduda üpris sarnane nende mängijate omadega, kel selles valdkonnas pereliikmete näol juba varakult eeskujud ees olid. Ka tema sai korvpalliga sina peale suuresti tänu enda isa Indrek Ruudule, kes endise mängumehe ja praegugi tegutseva treenerina juba varajases eas pojale seda pallimängu tutvustas. „Käisin väiksena koos isaga tihti saalis ja jõudsin juba lasteaia lõpus ehk kuueaastaselt kuidagi üsna loomulikult korvpallitrenni. Ise ikka väga tahtsin. Korvpall oli noorena põhimõtteliselt kogu mu elu.” Isa üleliigset suunamist või tagant utsitamist Marek seega ei vajanud.
Nii astuski ta juba väikse poisina kindlal sammul Rapla Korvpallikooli uksest sisse, kus pikkade aastate jooksul on saadud nii organisatsiooni kui ka pakutavate treeningtingimuste poolest koos palju edasi areneda.
Mareki isiklik areng hakkas samuti silma juba kõige esimestes trennides, sest olles isaga palju saalis viibinud ja omaette mänginud, polnud talle ei palli põrgatamine ega korvpalli põhitõed võõrad. Tänu sellele suutiski ta oma esimese treeneri ehk Marek Lairandi poolt juhendatud trennides teiste poiste kõrval eredalt särada ja korvpallimängust tõelist naudingut leida. „Kui trenni läksin, siis midagi ma juba oskasin. Rohkem, kui teised. See andis mulle eelise.”
Suureks eeliseks oli ka asjaolu, et teda oli pärast igat trenni ja võistlust kodus ootamas tõeline tugivõrgustik, sest nii Mareki isa kui ka toona sama spordialaga tegelenud vanem vend hakkasid juba varakult talle kasulikke õpetussõnu jagama. Pärast väsitavat treeningpäeva ei pruukinud nende poolsed kommentaarid muidugi iga kord heade soovitustena mõjuda. „Eks nooremana see oli mul ikka natuke raskem. Tavalisel lapsel oli treener riietusruumis ainult vahetult pärast mängu, pärast seda ta läks koju ja oligi kõik. Mul tuli tihtipeale ka kodus pärast mängu või trenni see tagasiside vastu võtta.”
Sellegipoolest oskas Marek perelt saadud tuge väärtustada ning aja jooksul tekkinud oskuslik analüüsivõime aitas tal juba noores eas hea enesekriitika tasandi tekitada. Enesekindel tegutsemine, koos endast vanemate poistega väljakul kogemuste omandamine ja vahepeal ka isa käe all treenimine kandsid vilja, sest noormees suutis juba üsna varakult kõrgemasse mängu lülituda.
Tal küll oli pärast põhikooli lõpetamist variant seada sammud pealinna ja jätkata õpinguid populaarseks saanud Audentese Spordigümnaasiumis, kuid Marek jättis selle sammu teadlikult tegemata. „Vanemad isegi suunasid mind sinna, aga ma olin selle vastu. Ma ei tahtnud minna Tallinnasse. Tundsin end siin Raplas hästi.”
Tagantjärele võib öelda, et tal ei tulnud seda otsust kahetseda, sest just kodulinna jäämine võimaldas tal juba 11. klassi poisina keset hooaega siinse esindusmeeskonnaga liituda, mille loots ka tema enda isa pisut varem olla jõudis. „Olin vist 17, kui esimest korda selle särgi selga tõmbasin. Tollane abitreener Toomas Annuk tuli mu juurde ja ütles, et järgmine päev on Cramoga mäng. Ta küsis, kas tahaksin ka liituda.”
See oli võimalus, millest Marek juba enda karjääriredeli alguses unistanud oli ning loomulikult oli ainsaks vastusevariandiks kindel „jah”. Võistlusele eelnenud ööl noor poiss küll eriti magada ei suutnud, kuid mängupäeval kogetud närvikõdi ja esimesed mänguminutid kõrgemas liigas olid seda stressi väärt. „See oli vägev elamus. Siis sain tõeliselt aru, et see on lahe ja tahaks seda edasi teha.”
Mareki soov läks täide, sest sealt edasi hakkaski ta meeste seltsis treenima ja Meistriliigas kogemustepagasit täiendama. Sedavõrd olulise sammu astumine oli aga esialgu pisut hirmutav ja kohanemisprotsess ei kulgenud noormehe jaoks just kõige sujuvamalt. „Eks korvpallimeeskonnas on ikka alati see, et nooremaid noritakse. Pead selle tee läbi tegema. Ega see lihtne ei olnud, aga eriti hull ka mitte. Tagantjärgi lihtsalt mõtlen, et oleks ise võinud asju teistmoodi teha – just julgem ja enesekindlam olla.”
Ometi suutis Marek juba algusaastatel meeskonnaga ühes rütmis püsida, ise samal ajal proovides hoida korvpall ja gümnaasiumiõpingud tasakaalus. See oli keeruline ülesanne, sest pärast pikka koolipäeva oli tal põhimõtteliselt kohe vaja minna n-ö tavalisele trennile eelnevasse eratrenni, mida ta isa juhendas. Omajagu tunde läks noormehel ka Toomas Annuki initsiatiivil algatatud visketrennide alla, mis nüüdseks täpse viskekäe näol Marekile palju edu toonud.
Alles õhtul kella üheksaks koju jõudmine ja seejärel koolitöödega alustamine oli tema jaoks seega üpris harjumuspärane, kuid väsitav rutiin. Kõikidest raskustest olenemata suutis ta 2017. aastal gümnaasiumi ilusti ära lõpetada ja samaaegselt ka enda suurima rõõmuallika ehk korvpalli jaoks vajalikku aega leida. „See oli raske, aga sain hakkama. Valisingi selle, et tegelen korvpalliga ja ei lähe välja, kui järgmine päev trenn või mäng on. Ma arvan, et see oli seda väärt. Muidu ma ei oleks siin.”
Keskhariduse omandamisega ühele poole saades tekkiski Marekil hetk, mil ta sai lõpuks oma arengusse segamatult panustada. See periood sai aga kesta kuni 2019. aasta jaanuarini, sest täitmist vajas tema kaitseväekohustus. Keset hooaega 11. kuuks äraminek mõjus noorele mängijale vaimselt ülimalt raskelt ja seda etappi meenutab ta kui karjääri üht suurimat madalpunkti. „See segas kahte hooaega. Ka ettevalmistusperioodi. Olin ju terve suvi kaitseväes. See segas mu arengut ja lihtsalt ei olnud hea ajastus.”
Kaitseväest naastes aga tõelised katsumused alles algasid. Marek oli just oma rütmi uuesti üles leidmas, kui liiga koroonaviiruse tõttu pooleli jäeti. Tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt ise treenimist jätkata, sest ajateenistuse tõttu niigi pikalt tõsisest korvpallist eemal olnud noormees oli motiveeritud järgmisel ehk 2020/2021 hooajal platsil taas tegusid tegema.
Hooaeg algaski tal AVIS UTILITAS Rapla särgis väga hästi. Ta oli selleks füüsiliselt igati valmis ja sai ka palju mänguaega, kuid paraku vedas teda ootamatult alt just vaimne pool. „Siis tekkisidki mingid probleemid. Järsku ei tulnud enam välja ja ma ei saanud mõne inimesega ka hästi läbi. Tekkis motivatsioonipuudus. Tundsin, et olin siia kuidagi ammendunud.”
Marek küll suutis hooaja lõpuni mängida, kuid võttis seejärel vastu suure otsuse korvpallist taanduda ja 2021/2022 hooajal meeskonda mitte naasta. Sel hetkel tundus see lõpliku ja otsustatud käiguna. „Too hetk ma arvasin küll, et ei mängi rohkem.” Nii leidiski ta end üllatuslikult täiesti võõrast keskkonnast, töötades aasta aega teedeehituse ettevõttes. „Läksin tundmatusse vette. Mitte midagi ei osanud seal, aga tundsin, kuidas see eemalolek andis inimesena nii palju juurde.”
Uue ameti õppimise kõrvalt jõudis Marek ka oma teisele lemmikule ehk jalgpallile Rahvaliigas mängides võimaluse anda. Päris unarusse sel perioodil ei jätnud ta ka korvpalli, sest ta lõi ikkagi kaasa enda isa poolt juhendatavas II. liiga satsis.
See aasta oli tema jaoks kahtlemata väga vajalik ja õpetlik, sest korraks kõigest eemale saamine ning kõrvalseisja pilguga olukorra hindamine aitab alati fookuse uuesti paika saada. Nii saigi mängumees aru, et ta tegelikult ei taha veel korvpalliga kõrgemal tasemel lõplikult hüvasti jätta. „Mõtlesin seal tavatöö peal, et palju lihtsam ja mõnusam on ju minna trenni, kaks tundi pingutada, ja teha seda, mida päriselt naudid. Sisimas lootsin, et äkki keegi helistab.” Käimasoleva hooaja eel see oluline kõne tuligi ning Marek taasavastas tee korvpalli juurde.
Juba tuttav AVIS UTILITAS Rapla võttis ta seega taas avasüli vastu. Pärast vaheaastat oli alguses muidugi keeruline enda roll uuesti üles leida, ja Marek jõudis esimeste nädalate jooksul riietusruumis naljatleda, et äkki oleks ikka pidanud Austraaliasse tavatöö peale minema, kuid õnneks sai füüsiliselt raske aeg kiiresti läbi.
Tänu heale meeskondlikule kokkuhoidmisele ja uue peatreeneri tegutsemisele on ta korvpallimängu taas päriselt nautima hakanud ning platsil oma enesekindluse uuesti üles leidnud. „Kui ma peaks valima ühe hooaja, mida kõige rohkem nautinud olen, siis see on kindlasti see hooaeg. Mulle tõesti treener väga meeldib. Ta võtab kõiki võrdselt ja on väga inimlik.”
Just soe kogukond ja ümberringi viibivad lähedased inimesed ongi aidanud Marekil kõikideks nendeks aastateks Raplasse püsima jääda. See on koht, mis on temast tööka mängija voolinud. „Rapla on Eesti kohta ikka tippklubi, kus on head tingimused ja head treenerid. See meeskond on alati hea valik tundunud. Ja need inimesed, kes saalis käivad on ikka väga lahedad. See ongi nii-öelda see kütus.”
Ning kütust eelseisvateks olulisteks mängudeks meeskonnal jagub. Ka Mareki enda eesmärk pikas perspektiivis on järjepidevalt väikestes asjades samm edasi teha ja nautida seda teekonda, millel ta juba pisikese jüngrina tegutsenud on. „Kõige tähtsam on hea meelega trenni ja mängudele tulla. Proovin võimalikult vähe põdeda ja muretseda, et mida keegi arvab. Ma ei ole see, kes koju nutma või kedagi süüdistama läheks, kui treener minu peale pahane on. Samas ei ole ma ka see, kes arvaks, et olen ilge tegija, kui hästi läheb. Proovin hoida sellist stabiilset joont.”
Tasakaalukat tegutsemist on Marekil alati aidanud hoida ka tema isa, kes poisi jaoks nii mängumeheks kulgemise ajal kui ka praegu igapäevaselt meeskonna juures jõusaali treenerina tegutsedes tugisambaks on. Poja tegemistesse või platsi peal korda saadetud otsustesse sekkub ta aga pigem harva. Ja seda ka üksnes näoilmete näol, mis ainult Marekile tuttavad on. „Ma ei pea isegi küsima ja ta ei pea mulle isegi midagi ütlema. Vaatan ta nägu ja saan aru, mis teda häirib,” kinnitab Marek muiates.
Kodust kaasa saadud sihikindlus aitabki Marekil hetkes viibida ning igast võimalusest, mis ta AVIS UTILITAS Rapla särgis teenib, tõelist mõnu tunda. Korra juba korvpalli juurest ära käinud ja siis tagasi tulnud mängumees teab omast kogemusest, et maa jätkab igal juhul ka väljaspool korvpalli skeenet pöörlemist, kuid nii kaua, kui vähegi võimalik, soovib ta end just selle valdkonnaga siduda!
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Michael Jordan
NBA / Euroliiga – Vaataks pigem jalgpalli hoopis
Tiimikaaslane – Rait-Riivo Laane
Endine tiimikaaslane – Gregor Ilves
Toit – Pasta
Jook – Apelsinimahl
Film – Pulp Fiction
Aastaaeg – Suvi
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/03/Marek1.jpg8881300RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-03-05 17:09:442023-03-30 10:39:56Korvpalli juurest korra ära käinud ja seejärel tagasi tulnud Marek Ruut: Rapla on alati hea valik tundunud
Seekord on persooniloo fookuses AVIS UTILITAS Rapla meeskonna üks suurimatest võtmefiguuridest ehk mängujuht Rait-Riivo Laane. Intervjuu käigus sai tuttava mängumehega vesteldud nii tema korvpalluritee alguskäigust, kulgemisest hinnatud liidriks, omaenda isa käe all treenimisest kui ka välismaalt omandatud kogemuste pagasist.
„Mis sa arvad, kas ma jõuan kunagi Meistriliigasse välja?” oli küsimus, mille aktiivne ja pealehakkamist täis Laane juba umbes kümne aastase poisina enda vanemale vennale esitas. Siis ei teadnud veel kumbki, et temast tõepoolest saab ühel päeval nutikas ja hinnatud mängujuht, kelle panusest ei ütleks ära ükski meeskond, kuid venna vastus oli juba toona vankumatu – „kindlasti jõuad, pane samamoodi edasi!”. Täpselt nii ka Laane tegi, paigutades varakult korvpalli enda huvialade tippu ning liikudes valitud rajal järjepidevalt sammu võrra edasi.
Kõige esimene samm sel teekonnal sai Kohilast pärit Laanel tänu isa Jüri Pritšini eestvedamisele astutud üpris aegsasti. Ta võis alles olla paariaastane ja käia lasteaias, kui isa ta juba saali kaasa võttis ning korvpalli esimest korda tutvustas. Teatud roll oli ka Laanest viis aastat vanemal vennal, kes sel ajal juba samuti isa jälgedes astumas oli ja vennal korvpalli vastu uudishimu tekitas. „Perekond oli ees olemas. Mäletan, et lasteaiast viidi mind vahepeal otse trenni ja pärast hiljem sain isaga koju. Alguses jõlkusin niisama kaasas. Esimeses klassis ehk seitsmeselt hakkasin päris trennis käima. Isast sai mu esimene treener.”
Teatavasti on Laane isa näol tegu teeneka korvpallitreeneriga, kes on juba aastakümneid selle spordialaga läbi ja lõhki seotud, mistõttu tekkisid inimestel ka tema poegade suunal teatud ootused. Ka Laane ise tundis juba varajases eas, et temalt kui alles alustavalt mängijalt nõuti pidevalt justkui maksimumi, kuid õnneks suutis isa tema jaoks alati olemas olla ning seejuures treeneri ja perepea rolle lahus hoida. „See piir oli väga hästi paigas. Kui ma täitsa tema käe all mängisin, siis kodus me meie meeskonnaga seotud asjadest ei rääkinud. Ta sai aru, et see võib mingeid pingeid tekitada ja ta ei tahtnud uurida.”
Sellegipoolest avanes isa ja poja duol erakordne võimalus olla iga päev nii trennis kui kodus väga lähedalt seotud, mille tulemusel ei jäänud Laane isal kunagi noore poisi raskemad hetked kahe silma vahele. „Isa tundis mind hästi. Kohe, kui ta nägi, et fookus hakkab natukenegi ära kaduma või pingutus ei ole enam maksimaalne, siis ta sellest märku ka andis. Ta oskas õigel ajal õigetele nuppudele vajutada.”
Nii leidiski Laane end kuni põhikooli lõpuni omaenda isa käe all treenimas ja võistlemas. Gümnaasiumi ajal koostöö osaliselt jätkus, sest noormees jätkas Esiliigas Kohila ridades mängimist, kuid kooslusesse lisandus kauaihaldatud Meistriliiga ja debüüt kunagise konkurendi Rapla eest. Esialgu küll liitus Laane noorte satsiga, võttes selle meeskonnaga osa ka Põhja-Euroopa sarjast, kuid hiljem õnnestus tal end veel kõrgemale mängida ja 11. klassi poisina juba esindusmeeskonna Meistriliiga debüüthooajal ehk 2010. aastal Rapla tiimiga liituda.
Sellel perioodil toimus tema elus kahtlemata tohutu areng, nii mängija kui inimesena, kuid saavutuste nimel tuli tärkaval korvpalluril omajagu vaeva näha, sest treeningute ja koolitundide sobitamine oli omaette ülesanne. „Gümnaasiumis läks asi raskemaks, sest siis hakkasin rohkem ka Raplas trennis käima ja seda aega jäi vähemaks. Siis ei olnud enam nii pisike ka, et energiat igal pool üle oleks olnud.”
Ometi suutis Laane oma igapäevaelu ja korvpalli vahel hea balansi leida ning järgmise viie aasta jooksul Rapla meeskonnaga Meistriliigas väärt kogemusi koguda. 2014/2015 hooaja lõpus kandsid saadud kogemused ka vilja, sest meeskonnal õnnestus teenida oma kõrgliiga esimene medal. Võiduka hooaja lõppedes sai läbi ka Laane esimene etapp Raplas. „Kui Rapla selle esimese pronksi sai, siis tundus, et töö sai tehtud. Olin pikalt olnud, ja ma ise lihtsalt tundsin, et oli vaja keskkonna vahetust.”
Muutus mängumehe ellu saabus esialgu TalTechi ja seejärel juba Kreeka esiliiga näol. Kui karjääri alguses tugines Laane otsuste tegemistel suuresti enda isa nõuannetele, siis hilisemas faasis tuli tal ühe või teise meeskonna kasuks otsustada siiski omaenda sisetunde põhjal. Välismaale minekut pole ta aga senimaani pidanud kahetsema. „Olin Kreekas kolm aastat järjest. See oli minu kui mängija jaoks kindlasti väga tähtis. Seal ikkagi need vaated avanesid tohutult ja ma jäin selle kogemusega väga rahule.”
Selle ajavahemiku sisse küll mahtus nii meeskondlikus kui ka isiklikus plaanis teataval määral raskusi, kuid teisel aastal keset hooaega peatreeneri väljavahetamine, tiimis taktikalise muutuse elluviimine ja samaaegselt kõrgete ootustega hakkama saamine oli täpselt selline elukool, mida üks suurte eesmärkidega mängujuht oma kogemuste pagasisse vajas. Temalt kui välismaalt palgatud mängijalt oodati mõistagi alati parimat taset ja mängupildi eest vastutamist, kuid tahtmist täis mehel õnnestus tegude tegemiseks endas sisemine motivatsioon alati üles leida. „Suurim raskus osutus samal ajal suurimaks motivaatoriks.”
Motivatsiooni jagus Laanel ka kolmandaks Kreekas viibitud aastaks, sest just sel ajal vahetas ta Ethinikos Piraeusi meeskonna ASK Ippokratis KO vastu välja. Sealses tiimis veetis ta terve hooaja, kuid suve saabudes otsustas mees välismaa perioodi vähemalt mõneks ajaks lõppenuks lugeda ja kodusesse liigasse naasta.
Etteruttavalt olgu öeldud, et juba aasta hiljem pühkis Laane kodumaa tolmu taas jalge alt, liitudes 2020/2021 hooajal Rumeenia kõrgliigaklubiga, kuid vahepealsel ajal leidis ta end taas tuttavast AVIS UTILITAS Rapla meeskonnast. Mängustiilid ja taktikalise tegutsemise eesmärgid võisid küll Kreeka ja Eesti vahel üpris märgatavad olla, kuid soov saavutada edu oli mõlemal juhul kõrge. Seda kurvem oli tõsiasi, et ülemaailmse pandeemia tõttu jäi too hooaeg lõpetamata ja medalid välja jagamata. „Rapla komplekteeris tolleks aastaks päris tugeva meeskonna, aga kahjuks tuli COVID vahele.”
Mängumees otsustaski seega karmi kevade järel väljamaale taas võimaluse anda, kuid päris sujuvalt ei läinud asjad ka Rumeenia meeskonnas, sest pikalt vindunud hüppeliigese vigastus ei lasknud tal ennast seal päriselt käima saada. „See oli raske aasta. Meeskond oli ka selline tabeli tagumise otsa meeskond. Päris kõike ma seal endast anda ei saanud. Majanduslikus mõttes oli see küll väga hea leping ja seal oleks olnud kohta, kus edasi ronida, aga see jäi poolikuks.”
Poolikuks jäi ka abi, mis Laanele tema vigastuse osas pakuti, mistõttu tekkis frustratsiooni ja järjekordsete lüüasaamiste pealt tema peas küsimus, miks ta selle teekonna üldse ette võttis. „Selle mõttevälgatusega läks kolm sekundit, kui tuli uuesti meelde, miks ma seda teen. Spordis on alati raskeid hetki, peabki oskama kaotada ja n-ö teine olla. Kui hakkab tekkima see tunne, et sa tahad alla anda ja see ei ole õige asi, siis on pigem aeg lõpetada.”
Keerulise hooaja kiuste Laanel seda tunnet ei tekkinud. Ta tuli hoopis kodumaale tagasi, liitus täiesti värske sammuna üheks hooajaks uustulnuk Viimsiga, sai vahepealsel ajal esmakordseks isaks ning võttis seejärel taas pärast kaheaastast pausi suuna Rapla poole.
Sellest korvpallilinnast on kõikide nende aastatega saanud mehe jaoks koht, kuhu alati tagasi pöörduda ning kus end ikka ja jälle tõestamas käia. „13. hooaja jooksul ei ole Jaak minuga ühendust võtnud ainult ühel suvel. Oleme alati kontaktis olnud, isegi kui ma Kreekas olin. Teame ju üksteist noorteklassidest saadik. Praeguseks on Raplast tõesti juba kodu saanud.” Nii ei olnudki tal raske käimasoleval hooajal taas AVIS UTILITAS Rapla kasuks otsustada ning juba tuttav särk jälle selga tõmmata.
Mänguvorm, teekond saali ning isegi fännid võivad ju nüüdseks juba tõepoolest vägagi tuttavad olla, kuid hooaja alguses vaatasid esimeses trennis Laanele vastu suures osas täiesti uued näod. Värske komplekteeritus tekitas omajagu põnevust ning üheskoos on suudetud pideva protsessi toel suured kukkumised ära hoida. Kõige tähtsam katsumus seisab aga loomulikult alles ees. „Kolm-neli mängu on ikkagi kõvasti kripeldama jäänud, aga väga palju halbu kaotusi järjest pole saanud. See, mis nüüd tuleb, on kõige olulisem. Kes ikka suvel mingit oktoobrit mäletab. Mäletatakse seda, kas sul on medal või ei ole.”
Ning Laane teab, et medalimängu lülitumiseks on just tema kanda sel eelseisval perioodil väga vastutusrikas ülesanne. Just värvikas karjääri trajektoor ja välismaal omandatud kogemused võimaldavad mängujuhil väljakul õiged käigud üles leida ning tegutseda AVIS UTILITAS Rapla meeskonna eesmärkide täideviimise nimel. Selleks, et platsi peal kõik plaanipäraselt õnnestuks, tuleb ka riietusruumis meeste vaim värskena hoida, mistõttu proovibki Laane ka väljaspool võistlusmomenti koos teise riietusruumi liidri ehk Sven Kaldrega tiimikaaslaste jaoks olemas olla.
Sedalaadi ellusuhtumine tuleks Laanele kahtlemata kasuks ka treeneriametit pidades, sest just see roll on miski, mida ta ühel päeval pärast mängijakarjääri lõpetamist end kandmas näeb. „Kindlasti tahaksin kunagi treenerina kätt proovida. Tahaks katsetada, kas suudaksin mängijana omandatud kogemused oma õpilastele edasi anda. Võid ju ükskõik kui hea mängija olla, aga igaühest treenerit ei saa.”
See oleks väljakutse, mille Laane hea meelega enda elus vastu võtaks, sest olles juba pisikese poisina peamiselt just korvpalli rütmis hinganud ja kasvanud, ei suudakski ta end kusagil mujal tegutsemas näha. „Ma ei tea, kas ma spordiväliselt näeksin end kuskil. Lauluhäält mul juba lapsena ei olnud, näidelda ma ka ei oska, eks ehitada ja remontida natuke ikka oskan, aga väga keeruline oleks mingit eluala leida. Sport on ikka a ja o olnud.”
Ning on seda ka edaspidi, sest ambitsioone, jaksu ning tahet veel palju korda saata on 29-aastasel mehel endiselt kõvasti. „Olen veel piisavalt noor mees, jõuan mängida küll. Kui suudan sellisel tasemel mängida, et kellelegi jalgu ei jää ja ise samal ajal rõõmu tunnen, siis ikkagi nii kaua tahaks mängida küll.”
Ka korvpallisõbrad leiavad siiani Laane tegutsemises tõelist naudingut ning teavad, et tema sarnast võimekat mängujuhti, kes eeskujulikult ka rahvuskoondist esindanud, Eestis iga päev ei sünni. Laane ise tunneb samuti, et tal on siinsele korvpallimaastikule veel palju pakkuda ning olgugi et välismaal mängimise ust pole ta veel täielikult kinni löönud, siis tänasel päeval on tema pisikese perekonna heaolu siiski esimesel kohal. „Minu kodu ja süda on ikkagi Eestis. Välismaal võib käia küll, see kindlasti avardab silmaringi, aga päeva lõpuks on kodu siin.”
Nii täna kui ka loodetavasti edaspidi ongi Laane pesapaigaks justnimelt Rapla, kus tal on hea korvpalluri ja isarolli omavahel sobitada. Eesmärgid on mehel mõlemal rindel võrdväärselt suured, sest ta tunneb, et ka tema lapse elus võiks ühel päeval sport olulist rolli mängida. Oma õige kutsumuse laseb ta aga võsukusel endal valida. Täpselt nii nagu seda on ilma igasuguste surveavaldusteta lasknud tal teha ka tema enda isa.
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Olympiacos Piraeus
Mängija – Vassilis Spanoulis
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Sven Kaldre
Endine tiimikaaslane – Vangelis Drosos
Toit – Makaronid hakklihaga
Jook – Augustikuu ja septembrikuu trennides pakutav vesi
Film – Kalev
Aastaaeg – Suvi
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/rait_laane.jpg10851500RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-27 15:27:282023-02-27 15:27:30Juba noore poisina Raplas treenimist alustanud Rait-Riivo Laane: sellest korvpallilinnast on tõesti mu kodu saanud
Hooaja teises pooles AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga liitunud Derrick Woodsi teekond korvpalli juurde pole olnud lihtsamate killast. Ameeriklane on aga otsustanud oma sügavat tausta persooniloo vahendusel jagada, rääkides ilma filtrita tema eluteel ees seisnud katsumustest, mis isafiguuri puudumise, ohtlikus rajaoonis üles kasvamise ja ots otsaga toime tulemisega kaasnesid.
Üle kahemeetrine ameeriklane jõuab enne õhtust trenni Sadolini Spordihoones toimuva intervjuu jaoks 15 minutit enne kokkulepitud aega kohale (varem kui ükski mängija senini), jalas animafilmi tegelaskujudega disainitud püksid ja näol lai naeratus. Peale vaadates ei oskaks isegi aimata, et 26-aastase Woodsi näol võiks tegu olla mängumehega, kel selja taga niivõrd raske minevik.
Pika usutluse käigus aga selgub, et alles 14-aastaselt korvpalliga alustanud noormehe elus pole sugugi kõik läinud nii, nagu võinuks. „Olen ilmselt läbi elanud rohkem kui üks keskmine profisportlane. Mul oli raske lapsepõlv. Mu ema kasvatas mind üksi New Jersey osariigis üles, ja linn, kust ma pärit olen, on oma ohtlikkuse poolest juba aastaid tipus. Pidin seetõttu juba lapsena alati oma seljatagust jälgima. Mul polnud üles kasvades eriti häid majanduslikke tingimusi ka.”
Nii ei osanudki Woods pikka aega korvpalliga alustamisest isegi unistada. Pere esmaseks prioriteediks oli elukvaliteedi tõstmine ning ohtlikus rajoonis enese turvalisuse hoidmine. Ka Woodsi esimene keskkool ei soosinud esialgu tõsiseltvõetava hobiga alustamist, sest tema kaasõpilaste näol oli suuresti tegu omadega pahuksis noortega, kes ka noormeest halvale teele proovisid viia. „Meil olid koolis õpilaste läbi otsimiseks isegi metalldetektorid ja iga päev käisid koridorides ringi politseinikud, kel olid relvad vöö peal. See kool oli väga tuntud oma kakluste poolest. See oli elustiil, milles tuli meil üles kasvada.”
Ohtlikus keskkonnas üles kasvamise ja pärssiva elustiili kiuste suutis siiski Woods oma tädi suunamisel leida tee korvpalli juurde. Kunsti-inimesena ta küll esialgu sellest pallimängust ülemäära vaimustuses ei olnud, kuid umbes 16-aastaselt päevapealt keskkooli vahetanud ja Pennsbury gümnaasiumis õpinguid jätkanud Woods hakkas aja jooksul korvpalliväljakul olemist aina enam nautima. „Tundsin noorena tõelist kirge ainult kunsti vastu. Mulle alguses üldse ei meeldinud korvpall. Olin küll pikk, aga kohutavalt halb. Keegi ei tahtnud mind enda tiimi. Üks aasta olukord aga järsult muutus ja ma tegin suure arenguhüppe, mis pälvis tähelepanu ka erinevate ülikoolide poolt.”
Võib öelda, et just Woodsi ema algatusel ellu viidud kooli vahetus ja poja heaolusse panustamine võimaldasid jätta konfliktse mineviku selja taha ning alustada puhtalt lehelt. Keskkonna muutus ei olnud küll noore poisi jaoks lihtne, kuid Woodsi soov näidata enda tõelist väärtust ning eesmärk tõestada, et ta ei liigu ühegi enda vanema venna ohtlikes jälgedes, kaalusid kõik raskused üle. „Ma sattusin kooli, kus olid valdavalt valge nahavärviga õpilased, aga minu mõtteviis oli endiselt kinni selles, kuidas eelmises koolis käituti. Sattusin seetõttu juba esimesel päeval ühe õpilasega konflikti. Õnneks olukord vaibus ja aja jooksul ma kohanesin, kuid ümberlülitumine oli kahtlemata väga raske.”
Sellegipoolest õnnestul Woodsil tänu iseenda pealehakkamisele ja ema lõppematu toele keskhariduse omandamisega ühele poole saada ning seejuures järjepidevate tugevate treeningute abil korvpalli tõeliselt ära armuda. Nii otsustaski ta spordimaastikul oma karjääri jätkata ning asuda 2015. aastal püüdma järgmisi saavutusi USA ülikooliliigas ehk NCAA-s.
Paraku ei möödunud ka see periood tema elust ilma probleemideta, sest Woodsil tuli lühikese aja jooksul kolm korda ülikooli vahetada ning saada viimastel aastatel Saint Peter’si ülikoolis õppides hakkama ka treeneriga, kellega koostöö kuidagi sujuda ei tahtnud. „Ülikooli viimane aasta oli selle kogemuse kõige raskem aasta. Üks mu treeneritest oli minu vastu tohutult karm. Tema oli ka üheks põhjuseks, miks ma olin valmis alla andma. Ütlesin kõigile, et pärast hooaja lõppu mina enam korvpalliga ei jätka. Olin omadega nii läbi. Ainsaks eesmärgiks jäi vähemalt ülikooli lõpetamine.”
Püstitatud eesmärk sai 2020. aastal oma resultaadi, mil Woods suutis esimesena enda suguvõsast ülikooli õigeaegselt lõpetada. „See oli minu jaoks väga suur saavutus. Ma ei ole kunagi akadeemiliselt eriti hea olnud või häid tulemusi saanud, aga kõrgkoolis läks kõik palju sujuvamalt. Tundsin, et pean seda ema nimel tegema. Olen selle saavutuse üle siiani päris uhke.”
Lahkhelid ja arusaamatused treeneriga jätsid aga oma jälje ning Woods tundis end pärast ülikooli lõpetamist kui tühjaks pigistatud sidrun, mistõttu ta tõepoolest otsustas teha enda korvpallikarjäärile lõpu enne, kui see veel päriselt alata jõudis. Etteruttavalt võib öelda, et mängupaus ei kujunenud küll ülemäära pikaks, kuid mehe enda jaoks oli vaimselt see aeg äraütlemata keeruline. Woods asus tööle mitmel erineval tööpostil, teenides elatist nii turvamehena kui ka müüjana ühes nurgapoes.
Üks sellistest tööpäevadest jääb tal aga igaveseks eredalt meelde. „Mul oli sel päeval öine vahetus. Sõitsin pärast tööpäeva lõppu koju ja olin nii väsinud. Jõudsin koju, jäin autosse istuma ja puhkesin nutma. Küsisin endalt, kuidas on see võimalik, et olen enda elus sellisesse punkti jõudnud. Ise lõpetasin ülikooli graafilise disaini erialal, aga olen praegu siin.”
Korvpalli näol ühest väljundist ilma jäämine, probleemid tüdruksõbraga ja töötamine ametikohal, mis mitte mingit naudingut ei pakkunud, kuhjusid kokku ning Woods leidis end ühtäkki väga sügavast madalseisust. Oli selleks meelehärm või soov saada pikalt peas tiksunud küsimustele vastuseid, kuid miski viis Woodsi nii kaugele, et ta otsustas teha kõne mehele, keda ta elus kunagi varem ei olnud figureerinud. „Helistasin isale. Ma teadsin ta numbrit. Tegin selle kõne ja küsisin temalt, kus ta on kogu mu elu olnud ja miks teda minu jaoks kunagi olemas ei olnud. See oli minu jaoks väga raske ja emotsionaalne.”
Juba niigi ootamatuid hetki täis päev sai oma jätku, sest just sel päeval sai Woods sõnumi oma agendilt, kes talle välismaal mängimise variandi laule tõi. See plaan küll vajas mõnda aega marineerimist, kuid lõpuks Woods siiski tundis, et igapäevatööga lõpparve tegemine ja taas korvpallile võimaluse andmine on tema jaoks kõige õigem samm. Ta pakkis oma kotid ja kolis Argentiinasse, kus temale omaselt katsumused ei lõppenud. „Argentiinas mängimine oli kohutav. See kogemus viis mind taas alla andmise äärele.”
Õnneks leidis mängumees endas motivatsiooni jätkamiseks, suundudes 2022. aasta alguses järgmise vahepeatusena Taani, kus asjad pisut paremini sujuma hakkasid. „Olin sealse elustiili suhtes väga avatud. Tundsin, et olen tõesti välismaal. Hakkasin sel perioodil taas korvpallimängu armastama.” Hooaja lõppedes jõudsid Taanile lühikese perioodi jooksul järgneda nii Mehhiko, Kanada, Iisrael kui ka põgusalt Tšehhi.
Ühest riigist teise rändamine ja pidevalt alles poole hooaja pealt meeskondadega liitumine nõudsid Woodsilt omajagu, mistõttu olid järjekordsed katsumused kerged tulema. Kõige suurem ebaõiglus leidis aset Iisraelis, kus pärast üht võidetud mängu sai Woods ootamatult kõne oma agendilt, kes teatas, et meeskond ei soovi enam koos temaga edasi liikuda.
Täieliku hämminguna tulnud uudis ei olnud mehe jaoks kuidagi loogiline ning raske vestlus sai selgituste nimel maha peetud ka organisatsiooni juhtidega. „Mulle öeldi, et nad hakkavad meeskonnana muudatusi ellu viima. See oli vale. Minuga koostöö lõpetamine oli ainus muudatus, mis nad tegid. Sain hiljem teada, et mind palgati sinna üksnes kaheks kuuks ühe teise mängija asendajaks, sest ta ise ei saanud kohe viisaprobleemide tõttu meeskonnaga liituda. Mulle ei räägitud sellest midagi.”
Sellise otsuse näol oli tegu järjekordse valusa tagasilöögiga. Õnneks jätkus Woodsil sel korral jõudu, motivatsiooni ja pere poolset tuge, et raskustele vaatamata oma unistustest mitte loobuda. Kannatlik tegutsemine kandis ka vilja, sest just tänu sellele jõudis Woods ära oodata AVIS UTILITAS Rapla pakkumise. „Peatreener võttis minuga ühendust ja rääkis mulle meeskonnast ning ootustest minu suunal. Mulle avaldas tohutult muljet, et peatreener ise selle kõne tegi. Just treenerid peaksidki olema need, kes mängijatega ühendust võtavad, sest treener on ju see inimene, kellega me päeva lõpuks kõige rohkem aega veedame.”
Peatreeneri selge ja konkreetne pakkumine aitas Woodsil mõista, et tema järgmine etapp võiks tõepoolest leida aset just AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas. Nii jättiski ta taas oma pere Ameerikasse, liitudes jaanuari alguses siinse tiimiga. Meeskonnakaaslaste soe vastuvõtt on võimaldanud Woodsil iga päevaga aina enam uue keskkonnaga harjuda ja endas taas enesekindlust leida, kuid päris ühtse tiimitunde tekitamine võtab veel pisut aega. „Minu saabumise ajaks kõik ilmselgelt juba teadsid üksteist. Proovin enda kohta veel leida, aga meeskond teeb selle nimel head tööd. Tunnen, et olin siia oodatud ja tahetud.”
Meeskonnakaaslaste vahelist kommunikatsiooni ja toetust väärtustab Woods kõrgelt, mistõttu proovib ta ka ise alati teiste jaoks pärast valusat kaotust või lihtsalt ebaõnnestunud sooritusi olemas olla. Mängumees on harjunud teiste tugisambaks olemisega, kuid tegelikkuses tahaks aeg-ajalt ka tema kaasvõitlejatelt kuulda toetavaid sõnu.
Sellegipoolest teab ta, et siin elus saab täielikult loota ainult iseenda peale ning seepärast teeb ta järjepidevalt tööd, et olla heas konditsioonis nii vaimselt kui ka füüsiliselt. „Püüan jääda alati positiivseks, sest see on miski, millega mul varem raskusi oli. Nüüd olen ma enda vastu palju lahkem.”
Ning lahke tahab ta kahtlemata olla ka teiste vastu. Inimeste vastu, kel pole elus kõik plaanipäraselt läinud. „Mulle meeldib näha teisi naeratamas. Tahan inimesi õnnelikuks teha ja üks päev enda kodulinnas kodutute varjupaiga avada. Mul on sellega isiklik kogemus. Ema pidi isegi mulle korvpallitossude ostmise nimel palju tööd tegema. Tahan seepärast aidata ka neil inimestel taas jalule saada ja näidata, et kõik on võimalik.”
Woodsil on suured unistused ka karjäärialaselt, sest mees tunneb, et tal on veel palju õppida ja korda saata nii AVIS UTILITAS Raplaga kui ka isiklikus plaanis. „Olen praeguseks saavutanud ainult minimaalse koguse sellest, milleks tegelikult võimeline olen. Vahel see küll teeb emotsionaalseks, et ma pole veel päris seal, kus olla võiksin, aga püüan lihtsalt tublisti edasi töötada!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Paul George
NBA / Euroliiga – Ma ei paneks vabatahtlikult mängu käima. Pigem anime
Tiimikaaslane – Sven Kaldre
Toit – Praetud kana või krevetid
Jook – Apelsinimahl
Film – Transformers
Aastaaeg – Suvi
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/woods1.jpg10001500RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-21 16:52:052023-02-21 17:28:54Derrick Woods: olen praeguseks saavutanud ainult minimaalse koguse sellest, milleks tegelikult võimeline olen
Sel korral on persooniloo peategelaseks 21-aastane Markus Ruubel, kes on Rapla Korvpallikooli kasvandikuna teinud tegusid juba pisikest east alates. Fänniarmeele tuttav mängumees avab intervjuus enda senini avastamata tausta, rääkides sealjuures vahetult emotsioonidest ja väljakutsetest, mida on tal tulnud kõrgemasse mängu lülitumise nimel kogeda.
Juba viieaastaselt korvpallitreeningutega alustanud Markus jõudis esimesse trenni suuresti oma vanema venna Ivari eeskujul. Oluline roll selle teekonna ette võtmisel oli kahtlemata ka tema isal, kes tõelise korvpalli-fanaatikuna tundis, et just see spordiala võiks olla noorele poisile üheks võimalikuks väljundiks. Nii leidiski Markus end varakult treeninggrupist, kuhu kuulusid peamiselt temast vanemad poisid ning mille eestvedajaks oli Viljo Sinikas. „Mulle hakkas seal kohe meeldima. Tuli kuidagi nii loomulikult. Nii ma korvpalli juurde jäingi.”
Pallimängu kõrvalt jõudis tärkav korvpallur vahelduse mõttes küll paar aastat tegeleda ka ujumisega, võites maakondlikus arvestuses isegi mitmeid medaleid, kuid otsustavas faasis langes kaalukauss siiski lõplikult just korvpalli kasuks. „Meil läks treeninggraafik tihedamaks ja ma pidin hakkama valima kummale poole tahan kalduda. Muidugi oli korvpall see, kus tahtsin edasi pürgida. Selles olin ma palju pädevam. Ka need inimesed, kes korvpalli ümber olid, paelusid mind tohutult.” Ühtne kambavaim ja nauding selle mängu vastu andsid seega Markusele aegsasti mõista, et ta kuulub just korvpalliplatsile.
Selleks, et Meistriliigas mänginud venna poolt sisse käidud kingad suureks ei jääks, tuli aga Markusel alustada tõelise töörügamisega. Sarnaselt paljudele teistele sportlastele seisis ka tema tihti valiku ees, kas võtta osa kokkusaamistest ja tähtpäevade tähistamistest või minna treeningsaali, et just seal oma arengusse panustada. „Jäin nendest tähistustest eemale. Prioritiseerisin korvpalli ja teadsin, et mul on trenn, kust ei taha puududa. Praegu ma mõtlen muidugi, et võisin jääda mingitest asjadest eemale, aga usun siiski, et tegin õiged otsused.”
Need olid kahtlemata valikud, mida oli vaja saavutusrikka karjääri nimel teha ning mis tegelikkuses Markusele ka juba 12-aastaselt edu tõid, sest Raplasse loodud koondvõistkond BC Raplamaa, kuhu ka tema vanusegrupp kuulus, asus juba varakult tegudele. „Hakkasime mängima Euroopa liigat, mille üks aasta isegi võitsime. See oli päris kõva sõna. Selle satsiga tulime kolm aastat järjest ka Eesti meistriks. Olime kuidagi nii ette arenenud ja ei kaotanud siin ühtegi mängu. Esimesed kaotused tulidki alles Euroopas.” Lüüasaamised selle liiga olulisust ei vähendanud. Vastupidi, tugevate võistkondadega vastakuti minek ja väärtuslike mänguminutite omandamine võimaldasid iga päevaga edasi areneda ja platsi peal enesekindlust koguda.
Nii oligi Markuse igati loogiliseks järgmiseks sammuks Eesti noortekoondise esindamine, kuhu ta kuulus juba 14-aastaselt. Oma kõige esimese koondisekutse saamine mõjus noorele poisile loomulikult meeliülendavalt. „See oli väga hea tunne. Tundsingi, et mind on märgatud. Esimese asjana ütlesin kohe emale ja isale.”
Ülevate emotsioonide kogemine ei piirdunud ainult ühe korraga, sest tegelikult on Markus suutnud aja jooksul enda väärtust tõestada riiklikul tasandil mitmel korral, millest kõige hiljutisem on kuulumine läinud suvel U20 koondise koosseisu. Oma rahvuse esindamine, eriti veel koos poistega, kelle seltsis on saadud üles kasvada, on igale noormängijale üheks suurimaks ja olulisemaks saavutuseks. „See on ikkagi täiesti teine tunne. Sa saad mängida Eesti parimatega, Eesti nimi rinnal. Meil olid U20 koondises mängijad, kellega tegelikult koos mängitud juba läbi aastate. Ainult kaks poissi olid uued. Ehk siis täiesti samad näod, mis tegelikult oligi meie plussiks ja mille abil võidud koju tõime.”
Olulised saavutused eelmisel aastal Gruusias toimunud B-divisjoni EM-turniiril tõepoolest aset leidsid, sest Eesti noored suutsid naasta kodumaa pinnale pronksmedali võrra rikkamana ja pääsmega A-divisjoni. See oli Markuse jaoks võimas elamus, mida tal poleks olnud võimalik kogeda, kui ta ei oleks juba varajases eas otsustanud end siduda Rapla Korvpallikooliga, mis aitas temast tõelise mängumehe voolida.
Just siinne hästi välja töötatud organisatsioon, toetav ja noorte arengusse panustav kogukond ning regulaarsed trennid on Markuse karjäärile kõvasti kaasa aidanud. Kooliajal küll võis aeg-ajalt ette tulla hetki, mil õpinguid ja treeninguid klappima saada oli pisut keeruline, kuid tegelikkuses ei pidanud ükski valdkond teise väljundi nimel kunagi kannatama ning Markus ei tundnud kordagi, et korvpall liiga suure osa tema lapsepõlvest enda alla oleks haaranud. Tegelikult oli tal pärast põhikooli lõpetamist reaalne võimalus jätkata edasisi õpinguid ka Audentese Spordigümnaasiumis, kuid läbi ja lõhki Rapla inimesena mõistis Markus sel hetkel, et just kodulinna jäämine on tema jaoks kõige sobivam variant. „See oli tegelikult üsna lihtne valik. Mul oligi võimalus, kas lähen Audentesesse või saan siin koos meestega mängida.”
Nii jäigi Markus Raplasse, mille tulemusel sai temast juba 16-aastaselt ehk värske gümnaasiumiõpilasena eeskujulik esindusmeeskonna liige ning aasta hiljem ka juba tõsiseltvõetavaid mänguminuteid teeniv korvpallur. Kõrgemasse mängu lülitumine ja meeskonna treeningvormi selga tõmbamine oli loomulikult olnud tema pikaajaliseks unistuseks, kuid kui see päev päriselt kätte jõudis, valdasid noort mängumeest väga kahetised tunded. „See oli alguses päris suur šokk. Esimesed aastad oli olek väga närviline. Siis ikka tahtmatult tulid sellised mõtted pähe, et kas see ikka on minu ala ja kas peaksin jätkama. Kõik oli uus, aga iga aastaga olen ma palju enesekindlamaks läinud ja nii ma olen siin aastast aastasse ujunud.”
Rapla kasuks otsustamine ei tulnud aga pelgalt mugavuse pealt, vaid Markus siiralt tundis, et just kogenud veteranide keskel on võimalik end päriselt proovile panna. „Mul oligi kohe mingi visioon, et kui meil on siin meeskond olemas, siis miks mitte alustada siit ning hiljem edasi vaadata. Arvan, et ei peagi kohe välismaa poole vaatama, kui siin väga tasemel ja toimiv organisatsioon on.” Tänu heale meeskonnale ja fännidele, kes ustavalt oma toetust saalis näitamas käivad, ongi Markus AVIS UTILITAS Raplasse tänaseni püsima jäänud. „Nendes inimestes on näha seda spordihinge. Nad elavad tulihingeliselt kaasa ja ei ole enam üldse võõrad. Oma rahvas tuleb saali ja ootab sinult midagi. See tegelikult annab toetust juurde.”
Väline toetus, nii perelt kui sõpradelt, tähendabki Markuse jaoks ääretult palju ning tõstab motivatsiooni, et teha paralleelselt tegusid nii esindusmeeskonna kui ka klubi teise liiga võistkonna eest. Madalamal tasemel mängimine on tema sõnul hea võimalus, kus vigade parandust teha ja nõrkusi lihvida. „Mul on seal nii palju mänguminuteid ja palju suurem roll. Kõrgliiga meeskonnas on meil hästi palju ühtseid mängijaid, kus ongi raskem mänguminuteid leida. Meeskonnal on ambitsioonid kindlasti võita ja Rapla on konkureeriv võistkond, ei saagi ainult noori mängitada.”
Sellegipoolest väärtustab Markus tohutult meeste seltskonnast osa saamist ning suurem rõhk lähebki just esindusmeeskonna treeningutele ja mängudele. Madalamasse liigasse jõuab ta üksnes siis, kui meestel endil parajasti mängupäeva pole. „Mõlemad liigad tulevad mulle väga kasuks. Meeste mängus saan just kaitses endast kõik anda ja sellised väikesed musta töö olukorrad enda peale võtta.” Noormängija kinnitab, et iga võimaluse eest tuleb tänulik olla, sest sportlaskarjäärile omaselt pole järgmine aasta kunagi garanteeritud.
Seepärast soovibki Markus seda teekonda täiel rinnal nautida ja välismaalasest peatreeneri käe all väärt kogemusi saada. „Ta on karm, aga õiglane. Kui sa annad endast kõik, siis ta annab sulle vastu ka. Meil on meeskonnas omavahel väga hea klapp ja keemia.” Meeskondlik tegutsemine on aidanud sel hooajal ka üsna stabiilset taset hoida ning eelmise hooajaga võrreldes juba rohkemat korda saata. „Oleme palju stabiilsemad kui eelmine aasta. Ei ole küll suuri võistkondi veel ära napsanud, aga selliste oma ringkonna meeskondadega oleme ikka väga okeilt mänginud. Kindlasti on suur roll Laanel, kes seda mängu nii tasakaalus hoiab.”
Seniste tegutsemiste pealt loodab Markus jõuda AVIS UTILITAS Raplaga ka Eesti-Läti liiga play-offi ja tulla Eesti liigas medalile. 2021. aastal õnnestus ju tal meeskonnaga medali maitse suhu saada ning sedalaadi saavutuse kordamine oleks noormehe jaoks suureks õnnestumiseks. „Selle pika pingiga võime me see aasta väga kaugele purjetada.”
Iseendale ta edasise karjääri osas aga etteruttavalt suuri eesmärke ei sea, sest alles teekonna algusfaasis olev sportlane tahab võtta samm korraga ja igat hetke nautida. Markus ei pane kätt ette nii võimalustele ja pakkumistele välismaalt kui ka tegelikkuses ülikooliõpingutele, sest enda harimine nii platsil kui ka väljaspool seda võiksid tema hinnangul käia käsikäes. „Sporti tahaks mingil viisil ikka enda küljes hoida ja ma kindlasti tahaks minna ülikooli tulevikus.” Mida aga täpsemalt õppima, näitab alles aeg, sest enne veel tuleb tal eelseisval suvel täita ära oma kaitseväekohustus. „Juulis on juba minek. Loodetavasti saan selle lühema versiooni, mis peaks olema kaheksa nädalat. See küll natuke segab ettevalmistusperioodi, aga ma ei usu, et see midagi väga hullu on.”
Sarnase positiivse ellusuhtumisega proovibki Markus tuleviku poole vaadata ning jääda sealjuures truuks iseendale ja oma teistele hobidele, näiteks muusikale ja podcastide kuulamisele, mis aitavadki noormehel korvpalli kõrvalt dopamiini tõsta.
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Lakers
Mängija – Dwyane Wade
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Tormi Niits
Endine tiimikaaslane – Erik Pärnapuu
Toit – Kõik Ruubelite pere jõululaual olev
Jook – Vesi
Film – Inception
Aastaaeg – 95% suvi ja 5% talv
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/markus.jpg9291505RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-16 15:55:082023-02-16 16:10:21Markus Ruubel: prioritiseerisin juba noorena korvpalli üle kõige
Seekordses persooniloos võtame luubi alla AVIS UTILITAS Rapla ühe suurima korviküti ehk 28-aastase Kendall Stephensi. Intervjuu avab tee välismängija mõttemaailma ning puudutab võlusid ja valusid, mis tippkorvpallurist isa käe all kasvamisega kaasas käisid.
Austraalias sündinud, kuid perega paarikuuselt Ameerika Ühendriikidesse kolinud Kendalli teekond korvpalli juurde oli talle justkui ette määratud. Vähemalt kõik eeldused olid selleks olemas, sest sündimine NBA-s mänginud legendaarse Everette Stephensi perre seadis juba eos hea alustala. Sellegipoolest oli Kendallil vabadus oma valikuid ise teha ning isapoolset üleliigset suunamist või mõjutamist ta väikese poisina ei kogenud. „Paljud arvavad, et mu isa survestas mind korvpalli mängima, kuid see polnud nii.” Tegelikkuses õnnestus Kendallil mõnda aega isegi jalgpalli harrastada, kuid kuuldes enda isa saavutustest ja eduloost, sai ta juba varakult aru, et ka tema tahab end just korvpalliväljakutel tõestada. „Korvpall lihtsalt köitis mu tähelepanu. Mul oli väiksest peale pall kogu aeg käes ja ma armusin sellesse mängu täiesti loomulikul viisil ära.”
Nii otsustaski Kendall pühenduda täielikult korvpallile ning juba pisikesest east alates sai alguse tõeline töörügamine. „Jõudsin juba 9-aastaselt väga tugevasse ja nõudlikku meeskonda. Meil oli hästi palju trenne, mistõttu olid mu nädalavahetused alati sisustatud. Ma ei saanud seega oma sõpradega eriti aega veeta ja just see sundiski mind korvpallis väga heaks saama.” Noort korvpallurit utsitas tagant ka tugev kogukond, kus võeti seda pallimängu ääretult tõsiselt. „Ümberringi oli palju tugevaid meeskondi ja Chicago korvpallikultuur oli oma loomu poolest väga toetav.”
Abistavale kogukonnale vaatamata tuli siiski Kendallil noorest peast hakkama saada survega, mis kooli- ja tiimikaaslaste poolt temani jõudis. Kõik ju teadsid, millise profikorvpalluriga ta isa näol tegu on, mistõttu olid ootused alles tärkava noormehe suunal samuti kõrged. Õnneks ei lasknud Kendall end teiste surveavaldustel liigselt heidutada. „Kõik arvasid, et see on tohutult äge, et mu isaks on NBA-s mänginud korvpallur, kuid minu jaoks lisasid sellised hinnangud pinget juurde. Samas ma sain sellega hästi hakkama, sest ma pole kunagi tundnud, et ma peaks ainult isa pärast hästi mängima. Minu isiklik armastus selle mängu vastu aitas mul pingest üle olla ja mitte keskenduda sellele, milline mängumees mu isa omal ajal oli.”
Tegelikult aitaski ka Kendalli isa oma pojal selle olukorraga toime tulla, tunnetades hästi ära, millal vajas noor poiss lihtsalt moraalset tuge ning millal oli tarvis päris spordialaseid õpetussõnu. „Ta oskas mulle vajalikku hingamisruumi anda. Kui ma pettunud olin ja abi vajasin, siis oli ta samuti olemas.” Ehk olgugi et isa jagas järjepidevalt oma pojale nõuandeid, analüüsides koos Kendalliga tundide viisi nähtud korvpalliülekandeid ja olles mitmes meeskonnas isegi tema abitreeneriks, siis üle piiri ta kunagi oma mõjutustega ei läinud. „Ta ei pingutanud üle ja ei olnud kunagi mu peatreeneriks, mis oli tegelikult tore, sest isa teadis, kuidas lasta teisel inimesel juhendada. Ta lasi mul hingata ja oma mängu mängida. Ma ei tundnud kunagi, et midagi oleks mulle peale sunnitud.” Aeg-ajalt küll võisid nõuanded pärast ebaõnnestunud mängu mõjuda targutustena, kuid tegelikult oskas Kendall neis päeva lõpuks alati väärtust näha.
Ning kasu neist soovitustest tõesti oli, sest juba St. Charles East keskkoolis õppides ja seejärel Purdue ülikooli asudes, mis paikneb Indiana osariigis, suutis Kendall platsi peal tõelisi tegusid teha ning korvpalli ringkondade seas silma paista.
Purdue kõrgkoolis õppis Kendall kolm aastat, mille järel otsustas ta üle minna Nevada ülikooli, kus ta mängis Wolf Pack meeskonna eest. „Ülemineku põhjusteks oli vähene mänguaeg ja Nevada poolt pakutud paremad võimalused. Käisin seega ülikoolis kokku viis aastat, mis oli päris kauakestev, kuid õpetlik kogemus.” Kahe väga hea ülikooli eest mängimine ja sealses distsipliinis üles kasvamine valmistas Kendalli edasiseks karjääriks hästi ette. „Mul olid väga head ja kogemustega treenerid. Ka süsteemi ülesehitus aitas mul mõista, mida on vaja ära teha, kui tahta tõsiseltvõetavaks korvpalluriks saada. Tundsin, et olen valmis lõpuks professionaalselt mängima, raha teenima ja reisima.”
Täpselt nii Kendall ka tegi, sest pärast ülikooli lõpetamist ja NBA suveliigas Orlando Magic meeskonnas mängimist võttis ta ette teekonna Hispaaniasse, kus teda ootas Santiago de Compostelas Obradoiro meeskond. „Agent aitas mind turundada ja meeskondadele nähtavaks teha. Valisin variantide seast Hispaania, sest see oli sel ajal mu parimaks võimaluseks.” Sealses kõrgliigas mänguminutite kogumine on senini Kendalli üheks suurimaks saavutuseks. „Mulle väga meeldis selles meeskonnas olla ja nende mängustiili katsetada.”
Hispaaniale järgnes 2019. aastal Kendalli sünnimaa, Austraalia, kuhu ta kaheks aastaks South East Melbourne Phoenixi meeskonda mängima asus. Seal võisteldes ta mõistis, miks on Austraaliast saanud karjääriredeli alguses olevate korvpallurite unistuste sihtkoht. „Viimase viie-seitsme aasta jooksul on sealne fännibaas hüppeliselt kasvanud. Ka noormängijad Ameerikast otsustavad üha enam ülikooliharidusest loobuda ja suunduvad pigem just Austraaliasse. Sealne programm on väga toetav ja need mängijad on tohutult andekad. Mängivad seal ühe aasta ja lähevad siis NBA-sse.”
Selliste otsuste vastuvõtmine ja maailma teise otsa kolimine nõuavad Kendalli hinnangul tohutult head tugivõrgustikku ning ei tule ilmselt ühegi mängija jaoks lihtsalt. Ka temal endal on tulnud pidada oma perega maha omajagu vestlusi, et kõik edasised sammud ikka üheskoos läbi saaks analüüsitud. „Välismaal mängimine on kahtlemata elustiil, mis paraku kõigile ei sobi. See on raske, aga sellega harjub. Mu ema ja isa on selle tee läbi käinud ja seetõttu on nad väga mõistvad.”
Lisaks vanematele on Kendallil otsuste tegemisel toeks tema naine, kellega eelmisel suvel ka abieluranda sai purjetatud. Just tänu tema julgustusele oli Kendall valmis Austraaliast naastes vaatama taas Euroopa poole ning võtma umbes pärast nädala pikkust kaalumist vastu AVIS UTILITAS Rapla pakkumine. „Ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin. Polnud sellest riigist isegi varem kuulnud! Mu agent tõi selle pakkumise lauale ja kuigi huvilisi oli veel, siis ma ikkagi tundsin, et Rapla on minu jaoks parim koht, kus mängida.”
Senini pole Kendall pidanud seda otsust kahetsema, sest temaga Eestisse kaasa tulnud abikaasa ja suhteliselt sarnases eas tiimikaaslased on kohanemise väga sujuvaks teinud. „Kui sa oled korvpallur, siis sul juba on uude riikide kolides meeskonnakaaslaste näol sõbrad olemas.” Sellegipoolest ei eita Kendall, et profisportlase amet ja ohverduste tegemine käivad justkui käsikäes. Tähtsatest sünnipäevade tähistusest ilma jäämine, kodukoha restoranide igatsemine ja vaid kord aastas sõprade nägemine võivad küll mõjuda aeg-ajalt vaimule laastavalt, kuid pikas perspektiivis kaalub edukas karjäär kõik raskused üle. „Kõikidel tuleb teha ohverdusi, kui tahta milleski hea olla. Mõni ohverdus lihtsalt võib-olla on äärmuslikum kui teine. Need on valikud, mida sa oma karjääri nimel teed. Olen sellega leppinud ja saan aru, et kõige jaoks on oma aeg ja koht.”
Seepärast ongi Kendall võtmas AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas saadavast kogemusest maksimumi ning kiidusõnadest tal puudust ei tule. „Ma väga naudin siin olemist. Meil on väga kogenud ja teadlik treener. Ta on avatud ja aus – rohkemat ei oskagi ühelt treenerilt tahta. Ka organisatsioon on vastutustundlik ja professionaalne.”
Mängumehel aitab siinviibimist nautida ka tõsiasi, et tema abikaasa on nüüdseks samuti kogukonda sobitunud. Perest eemalolek ja ajavahe osutusid esialgu küll oodatust keerulistemateks väljakutseteks, kuid kohanemisperioodi möödudes hakkas kõik ladusamalt minema. „Ta on kohanenud ja sobib siia hästi. Vahepeal veedab ta minuga koos ka tiimikaaslastega aega ja kokkame üksteisele. Me naudime Eestis olemist.”
Ka professionaalses mõttes on senine hooaeg pakkunud piisavalt naudingut, kuid palju on vaja veel ära teha ja jooksvalt meeskonnana aina paremaks saada. „Meil on olnud mõned tagasilöögid ja vigastused, kuid üldiselt liigume õiges suunas. Nii peabki olema. Sa ei taha mängida oma parimat korvpalli esimese kahe nädala jooksul, sa tahad näidata parimat sooritust just hooaja lõpu poole.” Motivatsioonist meeskonnal järelejäänud hooajal seega puudust ei tohiks tulla ning valusad kaotused eesmärke ei kõiguta. Lüüasaamised, eriti võidetavatelt meeskondadelt, on alati rasked, kuid järgmine päev tuleb end taas kokku võtta ja vigadest õppida. „Pikk hooaeg on alati täis tõuse ja mõõne, kuid kogenud mängijate olemasolu ja mentaliteet “üks päev korraga” aitavad fookust hoida. Ei tohi liigselt keskenduda ei minevikule ega tulevikule,” kinnitab Kendall.
Sarnast maailmavaadet koosluses praktiliste soovitustega loodab Kendall õpetada ka alustavatele korvpalluritele, kel pole olnud seda õnne kasvada üles spordiga lähedalt seotud vanematega. Selle eesmärgi täideviimise nimel on ta juba praegu palju vaeva näinud ja nullist omaenda firma püsti pannud. „Minu alustatud ettevõtte eesmärk on laste aitamine ja veebis tundide või kursuste müümine, mis võimaldaksid soovijatel enda korvpalli-alaseid oskusi parandada.” Kendall ei paneks kätt ette ka treeneri ameti pidamisele, sest just noorte arengusse panustamine võiks tal pärast profisportlase karjääri lõpetamist silma särama panna ja sissetuleku lauale tuua.
Ja kogemusi, mida teistele jagada, on Kendallil kahtlemata omajagu, sest isa jälgedes astumine ja pidevalt perest eemal olemine on temast voolinud mängumehe, kes raskustele vaatamata ei anna alla. „Muidugi tuleb ette ka raskeid hetki, aga armastus selle töö vastu on lihtsalt niivõrd suur. Olen viimastel aastatel hakanud teadlikult ka oma tänulikkust väljendama ja hommikul ärgates päevikut täitma, et eesmärgid selgelt kirja saaks. See aitab asjad õigesse perspektiivi panna.”
Just iseenda kallal töötamine, nii platsil kui ka selle kõrval, võimaldabki Kendallil oma karjääri päriselt südamest nautida ja sel hooajal AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga tegusid teha. „Võtame üks samm korraga ja proovime iga trenni toel õiges suunas liikuda!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Chicago Bulls
Mängija – Kobe Bryant
NBA / Euroliiga – NBA
Tiimikaaslane – Kaarel Välb
Toit – Mehhiko toit, peamiselt tacod
Jook – Sprite
Film – Batman: The Dark Knight
Aastaaeg – Ma olen sündinud novembris ja pean seega ütlema sügis
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/kendall.jpg9571461RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-02 15:53:252023-02-13 18:16:15Kendall Stephens: ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.Sain aru
Privacy & Cookies Policy
Privacy Overview
This website uses cookies to improve your experience while you navigate through the website. Out of these, the cookies that are categorized as necessary are stored on your browser as they are essential for the working of basic functionalities of the website. We also use third-party cookies that help us analyze and understand how you use this website. These cookies will be stored in your browser only with your consent. You also have the option to opt-out of these cookies. But opting out of some of these cookies may affect your browsing experience.
Necessary cookies are absolutely essential for the website to function properly. This category only includes cookies that ensures basic functionalities and security features of the website. These cookies do not store any personal information.
Any cookies that may not be particularly necessary for the website to function and is used specifically to collect user personal data via analytics, ads, other embedded contents are termed as non-necessary cookies. It is mandatory to procure user consent prior to running these cookies on your website.
