Markus Ruubel: prioritiseerisin juba noorena korvpalli üle kõige

Tekst: Stiina Kartsepp

Sel korral on persooniloo peategelaseks 21-aastane Markus Ruubel, kes on Rapla Korvpallikooli kasvandikuna teinud tegusid juba pisikest east alates. Fänniarmeele tuttav mängumees avab intervjuus enda senini avastamata tausta, rääkides sealjuures vahetult emotsioonidest ja väljakutsetest, mida on tal tulnud kõrgemasse mängu lülitumise nimel kogeda.

Juba viieaastaselt korvpallitreeningutega alustanud Markus jõudis esimesse trenni suuresti oma vanema venna Ivari eeskujul. Oluline roll selle teekonna ette võtmisel oli kahtlemata ka tema isal, kes tõelise korvpalli-fanaatikuna tundis, et just see spordiala võiks olla noorele poisile üheks võimalikuks väljundiks. Nii leidiski Markus end varakult treeninggrupist, kuhu kuulusid peamiselt temast vanemad poisid ning mille eestvedajaks oli Viljo Sinikas. „Mulle hakkas seal kohe meeldima. Tuli kuidagi nii loomulikult. Nii ma korvpalli juurde jäingi.”

Pallimängu kõrvalt jõudis tärkav korvpallur vahelduse mõttes küll paar aastat tegeleda ka ujumisega, võites maakondlikus arvestuses isegi mitmeid medaleid, kuid otsustavas faasis langes kaalukauss siiski lõplikult just korvpalli kasuks. „Meil läks treeninggraafik tihedamaks ja ma pidin hakkama valima kummale poole tahan kalduda. Muidugi oli korvpall see, kus tahtsin edasi pürgida. Selles olin ma palju pädevam. Ka need inimesed, kes korvpalli ümber olid, paelusid mind tohutult.” Ühtne kambavaim ja nauding selle mängu vastu andsid seega Markusele aegsasti mõista, et ta kuulub just korvpalliplatsile.

Selleks, et Meistriliigas mänginud venna poolt sisse käidud kingad suureks ei jääks, tuli aga Markusel alustada tõelise töörügamisega. Sarnaselt paljudele teistele sportlastele seisis ka tema tihti valiku ees, kas võtta osa kokkusaamistest ja tähtpäevade tähistamistest või minna treeningsaali, et just seal oma arengusse panustada. „Jäin nendest tähistustest eemale. Prioritiseerisin korvpalli ja teadsin, et mul on trenn, kust ei taha puududa. Praegu ma mõtlen muidugi, et võisin jääda mingitest asjadest eemale, aga usun siiski, et tegin õiged otsused.”

Need olid kahtlemata valikud, mida oli vaja saavutusrikka karjääri nimel teha ning mis tegelikkuses Markusele ka juba 12-aastaselt edu tõid, sest Raplasse loodud koondvõistkond BC Raplamaa, kuhu ka tema vanusegrupp kuulus, asus juba varakult tegudele. „Hakkasime mängima Euroopa liigat, mille üks aasta isegi võitsime. See oli päris kõva sõna. Selle satsiga tulime kolm aastat järjest ka Eesti meistriks. Olime kuidagi nii ette arenenud ja ei kaotanud siin ühtegi mängu. Esimesed kaotused tulidki alles Euroopas.” Lüüasaamised selle liiga olulisust ei vähendanud. Vastupidi, tugevate võistkondadega vastakuti minek ja väärtuslike mänguminutite omandamine võimaldasid iga päevaga edasi areneda ja platsi peal enesekindlust koguda.

Nii oligi Markuse igati loogiliseks järgmiseks sammuks Eesti noortekoondise esindamine, kuhu ta kuulus juba 14-aastaselt. Oma kõige esimese koondisekutse saamine mõjus noorele poisile loomulikult meeliülendavalt. „See oli väga hea tunne. Tundsingi, et mind on märgatud. Esimese asjana ütlesin kohe emale ja isale.”

Ülevate emotsioonide kogemine ei piirdunud ainult ühe korraga, sest tegelikult on Markus suutnud aja jooksul enda väärtust tõestada riiklikul tasandil mitmel korral, millest kõige hiljutisem on kuulumine läinud suvel U20 koondise koosseisu. Oma rahvuse esindamine, eriti veel koos poistega, kelle seltsis on saadud üles kasvada, on igale noormängijale üheks suurimaks ja olulisemaks saavutuseks. „See on ikkagi täiesti teine tunne. Sa saad mängida Eesti parimatega, Eesti nimi rinnal. Meil olid U20 koondises mängijad, kellega tegelikult koos mängitud juba läbi aastate. Ainult kaks poissi olid uued. Ehk siis täiesti samad näod, mis tegelikult oligi meie plussiks ja mille abil võidud koju tõime.”

Olulised saavutused eelmisel aastal Gruusias toimunud B-divisjoni EM-turniiril tõepoolest aset leidsid, sest Eesti noored suutsid naasta kodumaa pinnale pronksmedali võrra rikkamana ja pääsmega A-divisjoni. See oli Markuse jaoks võimas elamus, mida tal poleks olnud võimalik kogeda, kui ta ei oleks juba varajases eas otsustanud end siduda Rapla Korvpallikooliga, mis aitas temast tõelise mängumehe voolida.

Just siinne hästi välja töötatud organisatsioon, toetav ja noorte arengusse panustav kogukond ning regulaarsed trennid on Markuse karjäärile kõvasti kaasa aidanud. Kooliajal küll võis aeg-ajalt ette tulla hetki, mil õpinguid ja treeninguid klappima saada oli pisut keeruline, kuid tegelikkuses ei pidanud ükski valdkond teise väljundi nimel kunagi kannatama ning Markus ei tundnud kordagi, et korvpall liiga suure osa tema lapsepõlvest enda alla oleks haaranud. Tegelikult oli tal pärast põhikooli lõpetamist reaalne võimalus jätkata edasisi õpinguid ka Audentese Spordigümnaasiumis, kuid läbi ja lõhki Rapla inimesena mõistis Markus sel hetkel, et just kodulinna jäämine on tema jaoks kõige sobivam variant. „See oli tegelikult üsna lihtne valik. Mul oligi võimalus, kas lähen Audentesesse või saan siin koos meestega mängida.”

Nii jäigi Markus Raplasse, mille tulemusel sai temast juba 16-aastaselt ehk värske gümnaasiumiõpilasena eeskujulik esindusmeeskonna liige ning aasta hiljem ka juba tõsiseltvõetavaid mänguminuteid teeniv korvpallur. Kõrgemasse mängu lülitumine ja meeskonna treeningvormi selga tõmbamine oli loomulikult olnud tema pikaajaliseks unistuseks, kuid kui see päev päriselt kätte jõudis, valdasid noort mängumeest väga kahetised tunded. „See oli alguses päris suur šokk. Esimesed aastad oli olek väga närviline. Siis ikka tahtmatult tulid sellised mõtted pähe, et kas see ikka on minu ala ja kas peaksin jätkama. Kõik oli uus, aga iga aastaga olen ma palju enesekindlamaks läinud ja nii ma olen siin aastast aastasse ujunud.”

Rapla kasuks otsustamine ei tulnud aga pelgalt mugavuse pealt, vaid Markus siiralt tundis, et just kogenud veteranide keskel on võimalik end päriselt proovile panna. „Mul oligi kohe mingi visioon, et kui meil on siin meeskond olemas, siis miks mitte alustada siit ning hiljem edasi vaadata. Arvan, et ei peagi kohe välismaa poole vaatama, kui siin väga tasemel ja toimiv organisatsioon on.” Tänu heale meeskonnale ja fännidele, kes ustavalt oma toetust saalis näitamas käivad, ongi Markus AVIS UTILITAS Raplasse tänaseni püsima jäänud. „Nendes inimestes on näha seda spordihinge. Nad elavad tulihingeliselt kaasa ja ei ole enam üldse võõrad. Oma rahvas tuleb saali ja ootab sinult midagi. See tegelikult annab toetust juurde.”

Väline toetus, nii perelt kui sõpradelt, tähendabki Markuse jaoks ääretult palju ning tõstab motivatsiooni, et teha paralleelselt tegusid nii esindusmeeskonna kui ka klubi teise liiga võistkonna eest. Madalamal tasemel mängimine on tema sõnul hea võimalus, kus vigade parandust teha ja nõrkusi lihvida. „Mul on seal nii palju mänguminuteid ja palju suurem roll. Kõrgliiga meeskonnas on meil hästi palju ühtseid mängijaid, kus ongi raskem mänguminuteid leida. Meeskonnal on ambitsioonid kindlasti võita ja Rapla on konkureeriv võistkond, ei saagi ainult noori mängitada.”

Sellegipoolest väärtustab Markus tohutult meeste seltskonnast osa saamist ning suurem rõhk lähebki just esindusmeeskonna treeningutele ja mängudele. Madalamasse liigasse jõuab ta üksnes siis, kui meestel endil parajasti mängupäeva pole. „Mõlemad liigad tulevad mulle väga kasuks. Meeste mängus saan just kaitses endast kõik anda ja sellised väikesed musta töö olukorrad enda peale võtta.” Noormängija kinnitab, et iga võimaluse eest tuleb tänulik olla, sest sportlaskarjäärile omaselt pole järgmine aasta kunagi garanteeritud.

Seepärast soovibki Markus seda teekonda täiel rinnal nautida ja välismaalasest peatreeneri käe all väärt kogemusi saada. „Ta on karm, aga õiglane. Kui sa annad endast kõik, siis ta annab sulle vastu ka. Meil on meeskonnas omavahel väga hea klapp ja keemia.” Meeskondlik tegutsemine on aidanud sel hooajal ka üsna stabiilset taset hoida ning eelmise hooajaga võrreldes juba rohkemat korda saata. „Oleme palju stabiilsemad kui eelmine aasta. Ei ole küll suuri võistkondi veel ära napsanud, aga selliste oma ringkonna meeskondadega oleme ikka väga okeilt mänginud. Kindlasti on suur roll Laanel, kes seda mängu nii tasakaalus hoiab.”

Seniste tegutsemiste pealt loodab Markus jõuda AVIS UTILITAS Raplaga ka Eesti-Läti liiga play-offi ja tulla Eesti liigas medalile. 2021. aastal õnnestus ju tal meeskonnaga medali maitse suhu saada ning sedalaadi saavutuse kordamine oleks noormehe jaoks suureks õnnestumiseks. „Selle pika pingiga võime me see aasta väga kaugele purjetada.”

Iseendale ta edasise karjääri osas aga etteruttavalt suuri eesmärke ei sea, sest alles teekonna algusfaasis olev sportlane tahab võtta samm korraga ja igat hetke nautida. Markus ei pane kätt ette nii võimalustele ja pakkumistele välismaalt kui ka tegelikkuses ülikooliõpingutele, sest enda harimine nii platsil kui ka väljaspool seda võiksid tema hinnangul käia käsikäes. „Sporti tahaks mingil viisil ikka enda küljes hoida ja ma kindlasti tahaks minna ülikooli tulevikus.” Mida aga täpsemalt õppima, näitab alles aeg, sest enne veel tuleb tal eelseisval suvel täita ära oma kaitseväekohustus. „Juulis on juba minek. Loodetavasti saan selle lühema versiooni, mis peaks olema kaheksa nädalat. See küll natuke segab ettevalmistusperioodi, aga ma ei usu, et see midagi väga hullu on.”

Sarnase positiivse ellusuhtumisega proovibki Markus tuleviku poole vaadata ning jääda sealjuures truuks iseendale ja oma teistele hobidele, näiteks muusikale ja podcastide kuulamisele, mis aitavadki noormehel korvpalli kõrvalt dopamiini tõsta.

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Lakers

Mängija – Dwyane Wade

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Tormi Niits

Endine tiimikaaslane – Erik Pärnapuu

Toit – Kõik Ruubelite pere jõululaual olev

Jook – Vesi

Film – Inception

Aastaaeg – 95% suvi ja 5% talv

Rapla Basketball Business Club sai uue liikme

Täna saame taas teavitada uuest äriklubiga liitujast.

Rehvid.com on olnud juba pikalt meie hea partner, varustades rehvidega meie legendaarset punast Volkswageni bussi, mis nüüdseks on juba Ukraina sõjaväe kasutuses. Nüüd on Rehvid.com, eesotsas Andrus Laurimaa ja Tiit Kõmperiga ka ametlikult Rapla Basketball Business Club liikmed.

Kui soovid informatsiooni võimaluse kohta äriklubiga liitumiseks, kirjuta palun jaak@raplakk.ee või helista 5563 5280

Kendall Stephens: ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin

Kendall Stephens.

Tekst: Stiina Kartsepp

Seekordses persooniloos võtame luubi alla AVIS UTILITAS Rapla ühe suurima korviküti ehk 28-aastase Kendall Stephensi. Intervjuu avab tee välismängija mõttemaailma ning puudutab võlusid ja valusid, mis tippkorvpallurist isa käe all kasvamisega kaasas käisid.

Austraalias sündinud, kuid perega paarikuuselt Ameerika Ühendriikidesse kolinud Kendalli teekond korvpalli juurde oli talle justkui ette määratud. Vähemalt kõik eeldused olid selleks olemas, sest sündimine NBA-s mänginud legendaarse Everette Stephensi perre seadis juba eos hea alustala. Sellegipoolest oli Kendallil vabadus oma valikuid ise teha ning isapoolset üleliigset suunamist või mõjutamist ta väikese poisina ei kogenud. „Paljud arvavad, et mu isa survestas mind korvpalli mängima, kuid see polnud nii.” Tegelikkuses õnnestus Kendallil mõnda aega isegi jalgpalli harrastada, kuid kuuldes enda isa saavutustest ja eduloost, sai ta juba varakult aru, et ka tema tahab end just korvpalliväljakutel tõestada. „Korvpall lihtsalt köitis mu tähelepanu. Mul oli väiksest peale pall kogu aeg käes ja ma armusin sellesse mängu täiesti loomulikul viisil ära.”

Nii otsustaski Kendall pühenduda täielikult korvpallile ning juba pisikesest east alates sai alguse tõeline töörügamine. „Jõudsin juba 9-aastaselt väga tugevasse ja nõudlikku meeskonda. Meil oli hästi palju trenne, mistõttu olid mu nädalavahetused alati sisustatud. Ma ei saanud seega oma sõpradega eriti aega veeta ja just see sundiski mind korvpallis väga heaks saama.” Noort korvpallurit utsitas tagant ka tugev kogukond, kus võeti seda pallimängu ääretult tõsiselt. „Ümberringi oli palju tugevaid meeskondi ja Chicago korvpallikultuur oli oma loomu poolest väga toetav.”

Abistavale kogukonnale vaatamata tuli siiski Kendallil noorest peast hakkama saada survega, mis kooli- ja tiimikaaslaste poolt temani jõudis. Kõik ju teadsid, millise profikorvpalluriga ta isa näol tegu on, mistõttu olid ootused alles tärkava noormehe suunal samuti kõrged. Õnneks ei lasknud Kendall end teiste surveavaldustel liigselt heidutada. „Kõik arvasid, et see on tohutult äge, et mu isaks on NBA-s mänginud korvpallur, kuid minu jaoks lisasid sellised hinnangud pinget juurde. Samas ma sain sellega hästi hakkama, sest ma pole kunagi tundnud, et ma peaks ainult isa pärast hästi mängima. Minu isiklik armastus selle mängu vastu aitas mul pingest üle olla ja mitte keskenduda sellele, milline mängumees mu isa omal ajal oli.”

Tegelikult aitaski ka Kendalli isa oma pojal selle olukorraga toime tulla, tunnetades hästi ära, millal vajas noor poiss lihtsalt moraalset tuge ning millal oli tarvis päris spordialaseid õpetussõnu. „Ta oskas mulle vajalikku hingamisruumi anda. Kui ma pettunud olin ja abi vajasin, siis oli ta samuti olemas.” Ehk olgugi et isa jagas järjepidevalt oma pojale nõuandeid, analüüsides koos Kendalliga tundide viisi nähtud korvpalliülekandeid ja olles mitmes meeskonnas isegi tema abitreeneriks, siis üle piiri ta kunagi oma mõjutustega ei läinud. „Ta ei pingutanud üle ja ei olnud kunagi mu peatreeneriks, mis oli tegelikult tore, sest isa teadis, kuidas lasta teisel inimesel juhendada. Ta lasi mul hingata ja oma mängu mängida. Ma ei tundnud kunagi, et midagi oleks mulle peale sunnitud.” Aeg-ajalt küll võisid nõuanded pärast ebaõnnestunud mängu mõjuda targutustena, kuid tegelikult oskas Kendall neis päeva lõpuks alati väärtust näha.

Ning kasu neist soovitustest tõesti oli, sest juba St. Charles East keskkoolis õppides ja seejärel Purdue ülikooli asudes, mis paikneb Indiana osariigis, suutis Kendall platsi peal tõelisi tegusid teha ning korvpalli ringkondade seas silma paista.

Purdue kõrgkoolis õppis Kendall kolm aastat, mille järel otsustas ta üle minna Nevada ülikooli, kus ta mängis Wolf Pack meeskonna eest. „Ülemineku põhjusteks oli vähene mänguaeg ja Nevada poolt pakutud paremad võimalused. Käisin seega ülikoolis kokku viis aastat, mis oli päris kauakestev, kuid õpetlik kogemus.” Kahe väga hea ülikooli eest mängimine ja sealses distsipliinis üles kasvamine valmistas Kendalli edasiseks karjääriks hästi ette. „Mul olid väga head ja kogemustega treenerid. Ka süsteemi ülesehitus aitas mul mõista, mida on vaja ära teha, kui tahta tõsiseltvõetavaks korvpalluriks saada. Tundsin, et olen valmis lõpuks professionaalselt mängima, raha teenima ja reisima.”

Täpselt nii Kendall ka tegi, sest pärast ülikooli lõpetamist ja NBA suveliigas Orlando Magic meeskonnas mängimist võttis ta ette teekonna Hispaaniasse, kus teda ootas Santiago de Compostelas Obradoiro meeskond. „Agent aitas mind turundada ja meeskondadele nähtavaks teha. Valisin variantide seast Hispaania, sest see oli sel ajal mu parimaks võimaluseks.” Sealses kõrgliigas mänguminutite kogumine on senini Kendalli üheks suurimaks saavutuseks. „Mulle väga meeldis selles meeskonnas olla ja nende mängustiili katsetada.”

Hispaaniale järgnes 2019. aastal Kendalli sünnimaa, Austraalia, kuhu ta kaheks aastaks South East Melbourne Phoenixi meeskonda mängima asus. Seal võisteldes ta mõistis, miks on Austraaliast saanud karjääriredeli alguses olevate korvpallurite unistuste sihtkoht. „Viimase viie-seitsme aasta jooksul on sealne fännibaas hüppeliselt kasvanud. Ka noormängijad Ameerikast otsustavad üha enam ülikooliharidusest loobuda ja suunduvad pigem just Austraaliasse. Sealne programm on väga toetav ja need mängijad on tohutult andekad. Mängivad seal ühe aasta ja lähevad siis NBA-sse.”

Selliste otsuste vastuvõtmine ja maailma teise otsa kolimine nõuavad Kendalli hinnangul tohutult head tugivõrgustikku ning ei tule ilmselt ühegi mängija jaoks lihtsalt. Ka temal endal on tulnud pidada oma perega maha omajagu vestlusi, et kõik edasised sammud ikka üheskoos läbi saaks analüüsitud. „Välismaal mängimine on kahtlemata elustiil, mis paraku kõigile ei sobi. See on raske, aga sellega harjub. Mu ema ja isa on selle tee läbi käinud ja seetõttu on nad väga mõistvad.”

Lisaks vanematele on Kendallil otsuste tegemisel toeks tema naine, kellega eelmisel suvel ka abieluranda sai purjetatud. Just tänu tema julgustusele oli Kendall valmis Austraaliast naastes vaatama taas Euroopa poole ning võtma umbes pärast nädala pikkust kaalumist vastu AVIS UTILITAS Rapla pakkumine. „Ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin. Polnud sellest riigist isegi varem kuulnud! Mu agent tõi selle pakkumise lauale ja kuigi huvilisi oli veel, siis ma ikkagi tundsin, et Rapla on minu jaoks parim koht, kus mängida.”

Senini pole Kendall pidanud seda otsust kahetsema, sest temaga Eestisse kaasa tulnud abikaasa ja suhteliselt sarnases eas tiimikaaslased on kohanemise väga sujuvaks teinud. „Kui sa oled korvpallur, siis sul juba on uude riikide kolides meeskonnakaaslaste näol sõbrad olemas.” Sellegipoolest ei eita Kendall, et profisportlase amet ja ohverduste tegemine käivad justkui käsikäes. Tähtsatest sünnipäevade tähistusest ilma jäämine, kodukoha restoranide igatsemine ja vaid kord aastas sõprade nägemine võivad küll mõjuda aeg-ajalt vaimule laastavalt, kuid pikas perspektiivis kaalub edukas karjäär kõik raskused üle. „Kõikidel tuleb teha ohverdusi, kui tahta milleski hea olla. Mõni ohverdus lihtsalt võib-olla on äärmuslikum kui teine. Need on valikud, mida sa oma karjääri nimel teed. Olen sellega leppinud ja saan aru, et kõige jaoks on oma aeg ja koht.”

Seepärast ongi Kendall võtmas AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas saadavast kogemusest maksimumi ning kiidusõnadest tal puudust ei tule. „Ma väga naudin siin olemist. Meil on väga kogenud ja teadlik treener. Ta on avatud ja aus – rohkemat ei oskagi ühelt treenerilt tahta. Ka organisatsioon on vastutustundlik ja professionaalne.”

Mängumehel aitab siinviibimist nautida ka tõsiasi, et tema abikaasa on nüüdseks samuti kogukonda sobitunud. Perest eemalolek ja ajavahe osutusid esialgu küll oodatust keerulistemateks väljakutseteks, kuid kohanemisperioodi möödudes hakkas kõik ladusamalt minema. „Ta on kohanenud ja sobib siia hästi. Vahepeal veedab ta minuga koos ka tiimikaaslastega aega ja kokkame üksteisele. Me naudime Eestis olemist.”

Ka professionaalses mõttes on senine hooaeg pakkunud piisavalt naudingut, kuid palju on vaja veel ära teha ja jooksvalt meeskonnana aina paremaks saada. „Meil on olnud mõned tagasilöögid ja vigastused, kuid üldiselt liigume õiges suunas. Nii peabki olema. Sa ei taha mängida oma parimat korvpalli esimese kahe nädala jooksul, sa tahad näidata parimat sooritust just hooaja lõpu poole.” Motivatsioonist meeskonnal järelejäänud hooajal seega puudust ei tohiks tulla ning valusad kaotused eesmärke ei kõiguta. Lüüasaamised, eriti võidetavatelt meeskondadelt, on alati rasked, kuid järgmine päev tuleb end taas kokku võtta ja vigadest õppida. „Pikk hooaeg on alati täis tõuse ja mõõne, kuid kogenud mängijate olemasolu ja mentaliteet “üks päev korraga” aitavad fookust hoida. Ei tohi liigselt keskenduda ei minevikule ega tulevikule,” kinnitab Kendall.

Sarnast maailmavaadet koosluses praktiliste soovitustega loodab Kendall õpetada ka alustavatele korvpalluritele, kel pole olnud seda õnne kasvada üles spordiga lähedalt seotud vanematega. Selle eesmärgi täideviimise nimel on ta juba praegu palju vaeva näinud ja nullist omaenda firma püsti pannud. „Minu alustatud ettevõtte eesmärk on laste aitamine ja veebis tundide või kursuste müümine, mis võimaldaksid soovijatel enda korvpalli-alaseid oskusi parandada.” Kendall ei paneks kätt ette ka treeneri ameti pidamisele, sest just noorte arengusse panustamine võiks tal pärast profisportlase karjääri lõpetamist silma särama panna ja sissetuleku lauale tuua.

Ja kogemusi, mida teistele jagada, on Kendallil kahtlemata omajagu, sest isa jälgedes astumine ja pidevalt perest eemal olemine on temast voolinud mängumehe, kes raskustele vaatamata ei anna alla. „Muidugi tuleb ette ka raskeid hetki, aga armastus selle töö vastu on lihtsalt niivõrd suur. Olen viimastel aastatel hakanud teadlikult ka oma tänulikkust väljendama ja hommikul ärgates päevikut täitma, et eesmärgid selgelt kirja saaks. See aitab asjad õigesse perspektiivi panna.”

Just iseenda kallal töötamine, nii platsil kui ka selle kõrval, võimaldabki Kendallil oma karjääri päriselt südamest nautida ja sel hooajal AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga tegusid teha. „Võtame üks samm korraga ja proovime iga trenni toel õiges suunas liikuda!”

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Chicago Bulls

Mängija – Kobe Bryant

NBA / Euroliiga – NBA

Tiimikaaslane – Kaarel Välb

Toit – Mehhiko toit, peamiselt tacod

Jook – Sprite

Film – Batman: The Dark Knight

Aastaaeg – Ma olen sündinud novembris ja pean seega ütlema sügis

Tormi Niits: teiste negatiivsed eelarvamused annavad mulle motivatsiooni juurde

Tekst: Stiina Kartsepp

AVIS UTILITAS Rapla käimasoleva hooaja mängijate tutvustamine jätkub ning kätte on jõudnud aeg õppida lähemalt tundma juba mitmendat hooaega kõrgliigas tormilaineid löövat 24-aastast Tormi Niitsu. Kuidas on treenerite poolsete eelarvamuste, mitmete vigastuste ja vaimselt keeruliste perioodide kiuste sirgunud Orissaarest pärit poisist tõsiseltvõetav mängumees, saab juba lähemalt lugeda allpoolsest isiklikust usutlusest.

Väikese poisina jalgpalli ja kergejõustikku harrastanud Tormi Niits ei osanud esialgu korvpallurikarjäärist isegi unistada. Vastupidi, tulihingelise jalgpalliarmastajana oli Tormi lapsepõlves hetki, mil ta mõtles, et korvpall ja kõik selle mänguga kaasnev on täiesti mõttetu. Raske on talle seda pahaks panna, sest kui ikka kõik sõbrad päevast päeva jalgpalli taga ajasid, ei jäänud ka temal muud üle, kui nende jälgedes astuda ja end just muruplatsil tõestada.

Tormi vaade korvpallile muutus kuuendas klassis, kui toonase suurklubi Tartu Rocki eestvedamisel valiti kõikide maakohtade seast välja just Orissaare, Tormi sünnikoht, kuhu hakata looma omaenda korvpallikool. Sellest plaanist kuuldes teadis ta, et see on võimalus, millest peab kinni haarama. „Otsustasin, et nüüd ma lähen ja proovin,”sõnas Tormi. Tema esimeseks treeneriks sai Andre Kuntsel, kelle juhtimisel jõudis esimesse korvpallitrenni Saaremaa eripaigust 20 poissi, kelle seast paistis Tormi tänu eelnevale kergejõustiku kogemusele eredalt silma.

Noores poisis tärkas seega armastus veel ühe spordiala vastu ning olles seda kõigest umbes poolteist aastat mänginud, leidis Tormi end juba U14 Eesti koondises. Edukad saavutused tulid aga tõsiste pingutuste arvelt, sest koormus läks ühtäkki ootamatult suureks. „Alates kuuendast klassist hakkaski minu elus uus periood, kus tegelikult enam väga palju vaba aega ei olnud. Hakkasin põhimõtteliselt iga nädalavahetus Tartus käima.”

Kuigi Tormi ise ütleb naljatades, et jalgpall asendus korvpalliga ainult seetõttu, et Orissaare staadionile otsustati keset platsi jätta kasvama tamm, mis tõsiseltvõetava jalgpalliklubi loomist takistas, siis tegelikkuses oli ikkagi just korvpall see, mis tema südame kiiremini põksuma pani. Nii otsustaski ta pärast põhikooli lõpetamist vahetada saar mandri vastu ja jätkata edasisi õpinguid Audentese spordigümnaasiumis, kus ta ka oma meistriliiga debüüdi tegi. Paraku ei langenud noore poisi ootused ja koolist vastu vaatav reaalsus täielikult kokku. „Ma käisin seal ühe aasta. Asjad ei sujunud, nii õppimise kui ka trenniga. Ma ei olnud rahul seal.” Just Audentese perioodil tabas Tormit ka esimene tõsine vigastus, mis ta hetkeks totaalselt rivist välja lõi. Õlavigastuse ja koolist ära tulemise kooslus oli küll Tormi jaoks valus tagasilöök, kuid ta ei andnud alla ning liikus järgmise sammuna neljaks aastaks Pärnu Sadamasse. „Ma läksin sinna, kui olin noor poiss, kes maailmast mitte midagi ei teadnud. Seal ma kasvasin meheks.”

Ning tõeline kasvamine seal tõepoolest aset leidis, sest 17-aastasena üksi võõras linnas elamine ei ole kindlasti ühegi noore inimese jaoks lihtne. Olukorda raskendasid ka Pärnu aega jäänud jalavigastused, mis mängumehe pikaks ajaks platsi pealt eemale viisid. „Asjad hakkasid just hästi minema, aga siis astuti mulle trennis jala peale ja ma tundsin, et on pahasti. Läksin pärast trenni EMOsse, kus öeldi, et jalaluu on katki. Kuu aega hiljem, täpselt päeva pealt, läks trepi peal astudes teisel jalal katki täpselt sama luu.” Paraku ei jäänud tulemata ka kolmas kord, sest suvisel meeskondlikul jooksuüritusel augustikuu lõpus läks Tormi jalaluu taas katki. „Siis oli selge, et nüüd on vaja operatsioone. Operatsioon aga tuli alles 23. november, mille järel ma olin kolm kuud väljas. See oli ka üks raske aeg mu elus. Väga raske oli toime tulla, ma ei teadnud, kas saan veel korvpallur olla ja mis minust edasi saab.”

Aja jooksul küll saadi vigastus kontrolli alla ja Tormi sai jälle Pärnu eest platsile naasta, kuid neljanda aasta lõpuks otsustas ta väheste mänguminutite tõttu oma karjääri nimel siiski edasi liikuda. „Kui viimane mäng ära oli ja me selle medali seal saime, siis ma tegelikult teadsin, et minu aeg on läbi saanud.” Suvepealinnas mängimist meenutab ta siiski hea sõnaga. „Ma kindlasti ei oleks selline inimene, kes ma praegu olen, kui ma poleks sellist protsessi läbi teinud,” võtab Tormi oma Pärnu kogemuse kokku.

Pärnust lahkudes katsumused paraku ei lõppenud, sest kahe hooaja vahelisel ajal ei olnud Tormi laual ühtegi pakkumist. „Ega keegi mind ei tahtnud, ma ei olnud korvpallur see hetk. Kõik arvasid, et selline tore poiss küll, aga kossu mängida ei oska.” Sarnaste hinnangutega on tal tulnud rinda pista juba karjääri algusaegadest alates. „Väga paljudel Eesti treeneritel on eelarvamused. Eesti on niivõrd väike koht, mingid jutud liiguvad ja ju siis ma olen kuidagi saanud sellise kuvandi, mille tulemusel ei ole ükski treener pidanud mind mängijaks. Olen päris palju kuulnud treenerite käest, mitte küll neilt otse, aga kuskilt kaugemalt, mida minust tegelikult arvatakse.”

”Maalt ja hobusega” kuvandist on aga Tormil õnnestunud tänu tahtmist täis tegutsemisele ja inimestele, kes temasse päriselt uskunud on, lahti öelda. Üks sellistest inimestest on Mati Rüütel, kes on nüüdseks juba üle kümne aasta iga suvi Saaremaal Tormiga tööd teinud ja tema arengusse panustanud. Sellise inimese olemasolu on ühe lootustandva korvpalluri elus ääretult oluline.

Olulist rolli Tormi eduloos on mänginud ka tema hea sõber Raul Koppel, kes hakkas 2019. aasta suvel imetlusväärse entusiasmiga kõiki klubisid läbi helistama ja Tormile koha Rakvere Tarva meeskonnas välja võitles. „Tarvases sain ennast pildile mängida. Sellise tõsiseltvõetava korvpalluri elu hakkas mul seal alles. Ma lõpuks sain aru, et minust võib ka korvpalliväljakul asja olla.”

Tormi korvpallurikarjäär jõudis tõepoolest olla juba sujuvas tõusujoones, kui teda tabas uus ja valus vigastus. 13. novembril 2020. aastal peetud kohtumine Taltechi vastu jõudis kesta vaid kaks minutit, kui juba tuli koljuluumurru näol järgmine tagasilöök. „Olin seal pikali maas ja sain aru, et midagi on täitsa valesti. Mu silm käis niimoodi üles-alla ja ei tulnud lahti. Mõtlesin, et mismoodi ma nüüd siit ära saan. Katsin siis kätega kolju ära ja jooksin sealt minema. Jõudsin riietusruumi ja nägin peeglist enda koljut sissepoole,” kirjeldab mängumees õõvastavat vaatepilti. Niivõrd karm vigastus vajas loomulikult arstlikku sekkumist ning Tormi leidis end taas erakorralise meditsiini osakonnast ja uue operatsiooni ootel.

Vähem kui kuu pärast operatsiooni oli ta küll taas väljakul, saades tänu maskile ja lahedale väljanägemisele ootamatu tähelepanu osaks, kuid vähesed teavad, kui laastav see intsident tema jaoks tegelikult oli. „Tulin sealt EMOst tagasi ja kell kaks või kolm öösel jooksis korra juhe ikka täitsa kokku. Ma ju ei teadnud, mis vigastus see täpselt on, ja tegelikult oli oht, et jään ühest silmast pimedaks. Kardeti, et silmanärv on pihta saanud. Õnneks oli siiski hästi sellega, aga sel öösel ma helistasin isale ja paanitsesin seal telefoni otsas kaks-kolm tundi. Tema ikkagi rahustas maha mind. Pean talle väga tänulik olema!”

Sedasorti vigastus polnud aga ainsaks Rakvere Tarva aegseks katsumuseks. Teatavasti ebaõnnestus selle meeskonna eelmine hooaeg täielikult, mistõttu tabas tõeline madalseis ka Tormit. „Õhtu lõpuks peavad kõik, kes seal tiimis olid, peeglisse vaatama, et see hooaeg niimoodi läks.  Jäi meie kõigi taha. Võin ausalt öelda, et mina ju ka lõpuks ei andnud seal endast 100%. Mul oli vaimselt väga pahasti. Viimased kolm või neli kuud ma põhimõtteliselt üldse ei maganud. Asjad olid tõesti halvasti. Tundsin end isegi kergendunult, kui see viimane mäng lõppes.”

Vaimne läbipõlemine ja peas tumedate mõtetega hakkama saamine ei ole lihtne. Samuti ei ole lihtne neist avalikult rääkida ja kõikidele kõva häälega tunnistada. Tormi on aga otsustanud seda teha, lootuses, et sellise diskussiooni algatamine võib üks hetk ühe noorsportlase jaoks kasuks tulla. „Eestis kahjuks spordis ei teadvustata seda vaimset poolt. Seda ei tähtsustata. Ma saan väga hästi aru, miks sportlased põlevad läbi.”

Oma abitee leidis Tormi tänu perele ja psühholoogile, kelle olemasolu aitas ta möödunud suvel viia piisavalt heasse seisundisse, et võtta vastu AVIS UTILITAS Rapla pakkumine. Juuni alguses toimunud Tormi ja Jaagu vaheline telefonikõne andis juba korvpalliga lõpparvet plaanivale noormehele uue hingamise. „See oli minu jaoks hästi suur kergendus, et kuskilt on huvi olemas ja mind ei ole prügikasti visatud. 29 juuni tuli ametlik pakkumine ja ma kuulasin ta ära, kuigi enda peas ma juba teadsin, et kui see pakkumine tuleb, siis ma võtan selle kindlalt vastu. See oli minu jaoks ainuke õige koht, kuhu minna.”

Selle sammu üle olid ja on senini õnnelikud nii Tormi ise kui ka AVIS UTILITAS Rapla meeskond ning ustavad fännid. „Ma võtan seda nagu uut algust. Ma lõpuks hakkasin enda peaga tegelema ja aru saama, mis tegelt vajalik on, kui sa tahad korvpalliga medaleid võita. Ma olen väga rahul sellega, mis me siin teeme. Meil on hästi professionaalne õhkkond ja tõelised profikorvpallurid. Ja meil on väga-väga hea treener!”

Olgugi et ka Raplas on Tormil ette tulnud raskeid hetki, sest vaimse poolega tegelemine on pidev protsess, siis toetav meeskond ja tugivõrgustik on aidanud kõigega toime tulla. „Eks see profisport on kui Ameerika mäed. Kelle vigadest sa ikka õpid, kui enda omadest. Natuke oli vahepeal pahasti, aga siis ma sain enda mõtted raja peale ja mõned vestlused tiimikaaslaste, treeneri ja Jaaguga aitsid samuti. See kogukonnatunne siin on tohutu. Ei käida suvaliselt mööda.”

Tänu ühtsele meeskondlikule tegutsemisele nii platsil kui platsi kõrval loodab Tormi AVIS UTILITAS Raplaga jõuda Eesti-Läti liigas play-offi, Eesti Meistriliigas finaali ning saata korda senise karjääri suurim õnnestumine. „Ma näen, mis meie võimuses on. Meil on eesmärk. Ma näen kõigi silmadest, et seda tahetakse täita.”

Saaremaa kangus ja iseenda kallal pidevalt töötamine ei ole lasknud takistustel, mis Tormi teekonnal ees seisnud, tema korvpallurikarjääri käekäiku liigselt mõjutada. Tahtmist ja motivatsiooni tuleb pärast kuuldud eelarvamusi mängumehel juurdegi! Ja kui üks hetk peaks saabuma see päev, mil korvpall Tormil täitsa kopa ette viskab, ei pea noormeest kaugelt otsima, sest pärast maailma avastamist leiaks ta ikkagi tagasitee koju loomingulise tegevuse juurde.

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Orissaare Sport!

(Tulihingeline jalkafänn vajas ühte kategooriat veel): Jalgpallimeeskond – Brasiilia koondis

Mängija – LeBron James

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Kuna see on meeskonnasport, siis ma pean ütlema kõik

Endine tiimikaaslane – Saimon Sutt

Toit – Ema või venna tehtud toit

Jook – Saaremaa kodu vesi

Film – Radio

Aastaaeg – Vahepeal kevad, vahepeal suvi, vahepeal sügis, vahepeal talv

Rapla Korvpallikool asutas oma 83 toetajale äriklubi

Rapla Korvpallikool, mille esindusmeeskond AVIS UTILITAS Rapla mängib PAF Eesti-Läti korvpalliliigas, asutas sarnaselt paljudele klubidele Euroopas ja mujal maailmas oma toetajatele äriklubi Rapla Basketball Business Club. Klubi asutamiseks kogunesid ettevõtete omanikud ja juhid kolmapäeval, 18. jaanuaril ühe oma partneri Tohi Distillery juures, kus neile tutvustati klubi tegevuse eesmärke, tulevikuplaane ja koostööd Hollandi kommunikatsiooniplatvormiga Bundeling.

„Ma usun, et vaatamata sellele, et tegutseme vähem kui 5000 elanikuga Raplas, on meil üks suurimaid kui mitte kõige suurem toetajate arv, mis Eestis ühel spordiklubil on. Selle üle on põhjust uhkust tunda, kuid mis meil oli tegemata, oli loomata oluline lisandväärtus, ettevõtete ja nende taga seisvate inimeste omavahelise võrgustiku loomine, nende tihedam lõimumine klubi, meeskonna ja teiste toetajatega. Kui loodud äriklubi tegevuse tulemusena sünnivad ühel hetkel ka ühised äriprojektid, siis selle üle oleks meil veel eriliselt hea meel. Juba esimene kohtumine andis usku, et teeme vajalikku asja,“ selgitas äriklubi loomise eesmärke Rapla Korvpallikooli tegevjuht Jaak Karp.



Klubi võttis kasutusele spetsiaalse äppi Bundeling, mida kasutavad rohkem kui 1000 firmat üle maailma, neist üle 250 on erinevate alade spordiklubide äriklubid Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Neist tuntumad on näiteks  jalgpalliklubid AC Milan Dortmundi Borussia,  PSV Eindhoven ja nüüdseks ka Eesti korvpallisõbrale tuttavaks saanud Den Bosh Heros, kes on sel hooajal mänginud nii Pärnu kui Kalev Cramoga.
Rakendus pakub kõikidele klubi sponsoritele tsentraliseeritud suhtluskeskust ja juurdepääsu eksklusiivsele sisule, mis lihtsustab suhtlust nii klubi kui ettevõtjate jaoks. Selle kaudu liigub info kõikide esindusmeeskonna mängude ning äriklubi ürituste kohta koos kõigi detailidega. Äppi kaudu on võimalus tellida ja saada lisapileteid mängudele ja üritustele. Seal on klubil võimalik rakendusesiseselt suhelda otse ettevõtjate ja juhtidega, aga samuti ka äriklubi liikmetel omavahel. Ettevõtetel on võimalus teha pakkumisi teistele äriklubi liikmetele jne.

Gard Valckxi Bundeling Bundelingi rahvusvahelise müügi- ja äriarenduse juht. ütles: „Meil on hea meel teatada uuest koostööst Rapla Korvpallikooliga, meie esimese partneriga Eestis. Klubi käivitas äsja oma äriklubi ning kõigi liikmete jaoks oleme välja töötanud Rapla äriklubi äppi. See lihtsustab suhtlust ja võimaldab liikmetel suhelda ja äri ajada sarnaselt mõtlevate inimestega.


Kõigil, kel on huvi liituda loodud äriklubiga, palume ühendust võtta tegevjuhi Jaak Karp-iga jaak@raplakk.ee

Galerii äriklubi avamiselt leiad SIIT.

Võõrsil BK Ogre vastu lagunes Rapla mäng kolmandal veerandil

AVIS UTILITAS Rapla pidi võõral väljakul tunnistama lähirivaali BK Ogre 75:92 paremust.

Uue aasta esimene kohtumine algas AVIS UTILITAS Rapla jaoks kahe järjestikuse kolmepunktiviskega, mis said teele lennutatud Rait-Riivo Laane poolt. Sedavõrd resultatiivne algus andis põhjust loota, et turniiritabelis kõrvuti asetsevate meeskondade vahel on ees ootamas tuline lahing. Esimese veerandaja lõpetaski Rapla skooriga 21:28 põgusas kaotusseisus.
Teisel veerandil lahing jätkus ning AVIS UTILITAS Rapla oli mängus igati sees, muutes mängutempot kiiremaks ja tabades sammudelt olulisi viskeid, mis meeskonna ka juhtima aitasid. Nii kuuluski see mänguperiood napilt tulemusega 46:44 Raplale. Paraku suutis Ogre enda kodupubliku rõõmuks panna riietusruumist naastes püsti tõelise viskekontserti, teenides kohe veerandi alguses kolm rünnakut järjest olulisi punkte kolmepunktijoone tagant. AVIS UTILITAS Raplal oli küll samuti Stephensi kolmepunktiviske näol hetkeline vastus olemas, kuid võõrustajate viskekäsi ja mänguplaan olid siiski pidurdamatud. Ka rünnakul ei õnnestunud Raplal mängupilti parandada, mistõttu suudeti sel veerandajal tuua Ogre 32. punkti vastu vaid üheksa.
Otsustaval veerandil küll meeskonna visketabavus paranes ning mängu viimastel minutitel oli initsiatiiv taas Raplale minemas, kuid paraku oli siis juba liiga hilja. Tugeva kolmanda veerandaja toel suutiski Ogre oma eduseisu hoida ning AVIS UTILITAS Rapla pidi sel korral tunnistama tulemusega 75:92 vastaste paremust. Meeskonna kõige resultatiivsemaks oli 19. punktiga Kendall Stephens.

Rapla Basketball Business Club sai uue liikme

Täna saame teavitada taas rõõmuga, et Rapla Basketball Business Club sai just ühe väärt liikme võrra rikkamaks. Äriklubi ridadesse astus valdavalt Soomes toimetav ehitusettevõte J.P. KMR, mida juhib Rapla oma mees Janar Pitkanen.

“Töötades valdavalt kodust eemal, on siiski side kodukohaga äärmiselt oluline. Rapla korvpall on kahtlemata hea näide hästi toimivast spordiorganisatsioonist ja sellesse panustada tundus igati väärt mõte”, ütles Janar.

Kui soovid informatsiooni võimaluse kohta äriklubiga liitumiseks, kirjuta palun jaak@raplakk.ee või helista 5563 5280

Persooniligu: INDREK SUNELIK- nüüd Rapla mees

Tekst: Stiina Kartsepp

Indrek Sunelik – nägin, et Rapla uskus minusse

Käesolev hooaeg on kogumas aina enam tuure ning juba tuttavate tegijate kõrval proovivad AVIS UTILITAS Raplat viia edukate võitude suunal ka mängijad, kellest laiem fännibaas veel nii palju ei tea. Persoonilugude eesmärgiks on seda viga parandada ning näidata meie mängijate uusi ja sügavamaid külgi. Esimesena teeme lähemat tutvust 22-aastase Indrek Sunelikuga.

Pealinnas üles kasvanud Sunelik sattus esimest korda korvpallitrenni nii nagu paljud teisedki – ta oli just parajasti oma kooliteed alustamas, kui tema klassi läks seda spordiala tutvustama ja poisse trenni kutsuma H-Spordi ehk nüüdse nimega Haabersti Spordiklubi treener Ravo Vaga. Sunelik oli enda klassist üks neist vähestest, kes pakkumisest kinni haaras ja korvpallile võimaluse andis. Esmalt lihtsalt sellepärast, et pärast kooli midagi teha oleks ja sõpradega koos saaks olla, hiljem juba reaalse huvi pärast. “Ma läksin ja sellest ajast peale jäingi mängima. Treener tegi hästi huvitavaks need trennid. Nii mul tekkiski suurem huvi.”

Sunelik küll jõudis proovida proovida ka teisi spordialasid, nii ujumist kui judot, kuid just korvpall lõi silma tõeliselt särama. Ja olgugi et loomupärast annet Sunelik endas kohe ei täheldanud, suutis ta ikkagi läbi pideva trenni ja iseseisva tegutsemise iga päevaga aina paremaks saada. “Mulle lihtsalt väga meeldis. Mäletan, kuidas käisin ka suvel sõpradega kogu aeg ainult korvpalli mängimas. Kogu aeg oli pall käes. Elu keerleski mul ümber korvpalli. Isegi kui oli klassiekskursioonid, siis ma pigem ütlesin ära. Tahtsin trenni minna”

Sellesama Haabersti meeskonnaga õnnestus Sunelikul käia 10. aastaselt ka oma päris esimestel võistlustel, millest kõige eredamalt on meeles Soomes Turku turniiril osalemine. “See oli esimene kord, kui ma üldse välismaal mängimas käisin. Tore kogemus oli.”

Esmane lummatus aga üks hetk mõneks ajaks kadus ning umbes 13. aastasena tundis Sunelik, et ta üldse ei taha enam korvpalli mängida. See oli aeg, mil ta oli juba Haabersti Spordiklubi tollase Kalev/Viasati vastu vahetanud ning mille juhendajaks oli Marko Parkonen. “Ütlesin isale, et ma ei taha rohkem mitte kunagi trenni minna. See oli selline pubeka aeg ja isa sai aru, et need emotsioonid on sellest. Ta ütles, et käiksin ikka ja prooviksin. Ja ma käisingi.” Teatav tüdimus valdas Sunelikku ka seetõttuvaldas seetõttu, et mitmetel tema eakaaslastel oli hulganisti rohkem vabadust ja mänguruumi. “Ma vaatasin kõrvalt, kuidas teised sõbrad käivad kuskil väljas ja mina pidin trenni minema.”

Sellised kahetised emotsioonid oleks vabalt võinud Suneliku karjääri lõpetada enne kui see päriselt üldse alatagi jõudis, kuid õnneks suutis ta ajaga sellest olukorrast välja tulla ja motivatsiooni uuesti üles leida. Selles mängis suurt rolli ka tema sõpradest koosnev korvpallisats, mis moodustus sellistest mängumeestest nagu Mikk Jurkatamm, Henri Drell, Oliver Hint, Mark Jaakson ja Martin Maide. Kui trenne ja laagreid ei olnud, sai Sunelik just nende poistega ringi möllata ja omakeskis trenni teha. “Nendega jooksime ringi iga suvi. Päris kõva sats oli.” Seesama kamp innustas ka Sunelikul väljamaa poole vaatamist. “Kõik hakkasid järjest rääkima, et nad tahavad minna kuskile. Esimene oli muidugi Henri Drell, kes läks igasugustele katsetele.” Saatuse tahtel tekkis Sunelikule samal ajal ka mentor, kes samuti julgustas tal välismaale võimalust andma. “Ütlesin talle jah, võime proovida.” Nii võttiski selleks ajaks 16. aastaseks saanud Sunelik vastu uue väljakutse, lõpetades Eestis põhikooli ja alustades seejärel keskkooli õpinguid juba kaugel unistuste maal USAs.

Sinna saamine ja jõudmine oli aga protsess, mida nii noor poiss ei osanud kuidagi ette näha. Alustades sellega, et esialgu arvas üldse Suneliku pere, et ta teeb välismaale minemise osas lihtsalt nalja, ning lõpetades viisa taotlemisega seotud muredega. “Viisaga oli hästi palju probleeme. Eriti alguses. Alles teisel katsel sain stipendiumiga asjad korda. Ma ei teadnud absoluutselt mida oodata. Mul oli küll mentor olemas, aga tema aitas ainult kooli leida.”

Katsumused sellega paraku ei lõppenud. Sunelikul tuli kolme keskkooli aasta jooksul käia läbi suisa neli erinevat kooli. Esimeses koolis olid küll head tingimused, aga sealses keskkonnas oli liigselt tunda sõjakooli hõngu. Seetõttu otsustas ta pärast 10. klassi kooli vahetada ja minna läbi varasemalt tuttava treeneri Alabamasse, kus algasid taas probleemid viisaga. “See kool ei andnud viisa pabereid välja. Ma registreerisin end sinna, aga mul võeti viisa ära sellel ajal. Ma sain koolis käia ja õppida, hinded läksid ka kirja, aga ma ei saanud korvpalli mängida. Ma ei vastanud vajalikele nõuetele. Ehk mul ei olnud viisat ja ma olin seal justkui illegaalselt.” Selline olukord tekitas omajagu peavalu ja pane pähe isegi alla andmise mõtteid. “Ma pidin ikkagi ise kõigega hakkama saama. Oli olukordi, kus ma mõtlesin, et kas ma ikka tahan siin üldse olla.”

Ka Floridas tagasi olles ja kolmandasse kooli 12. klassi astudes sai Sunelik tõelise ebaõnne osaliseks. Mured viisaga olid küll selleks ajaks lahendatud, kuid saatusel oli iroonilisel kombel veel paar mitte nii meeldivat üllatust varuks. Nimelt tuli kaks kuud enne keskkooli lõpetamist riigiametnikelt käsk kool sulgeda. “Seal oli kõik valesti. Kool ei olnud maksnud teatud makse ja see pandi kinni.” Suneliku mentoril tuli seega talle taas uus kool leida ja hinded sinna üle kanda. Keskkooli paberid õnnestus Sunelikul lõpuks kätte saada suisa hoopis New Yorgis.

Seiklused USAs jätkusidnäinud oma lõppu. Noor mängija alustas edasise sammuna õpinguid Northwest Florida State kolledžis, kus tal õnnestus suisa esimese kuuga saada ülikoolidelt pakkumisi, millest oli juba lapsena unistanud. Kõikidest võimalikest valikutest otsustas Sunelik alla kirjutadajust just Arkansas State ülikooli poolt poolt pakutud lepingule ning noormängija oli igati valmis 2020/2021 hooajaks sinna siirduma. Paraku tuli vahele ülemaailmne pandeemia, mis kõik Northwesti õpilased koju saatis ja Ameerikasse naasmise raskeks tegi. Sunelik sai küll distantsõppe vahendusel üliküliooliaasta lõpetatud, aga juunis algama pidanud Arkansase treeningutele ta reisimisega seotud piirangute tõttu ei jõudnudki. Suneliku ja ülikooli vahel jäi küll kehtima kokkulepe, et olukorra paranedes läheb ta sinna tagasi, kuid vahepealsel ajal BC Kalev/Cramos kogemust omandanud mängumees mõistis, et tal on aeg päriselt professionaalselt tööle hakata. “Ma läksin Cramosse sellise plaaniga, et ma teen selle ühe aasta ära ja järgmisel lähen tagasi USAsse. Hooaja keskel sain aru, et tahan oma karjääri juba professionaalselt alustada. Ma ei tahtnud tagasi kooli minna. Ütlesin ülikoolile ära ja sõlmisin lepingu agendiga.”

Kodumaale Sunelik kauaks ei jäänud, sest mees unistas välismaal väärtuslike mänguminutite kogumisest, et end viimaks päriselt näidata. Valituks osutus Saksamaa tugevuselt kolmandas liigas osalev Koblenz EPG Baskets meeskond. Ka see kogemus möödus paraku teatavate raskustega, sest Sunelikul rebenesid tema ühel ja samal jalal rebenesid kahel korral kaks hüppeliigese sidet. Teistkordselt täpselt sama trauma sattunud otsa sattunud Sunelik võttis vastu otsuse, et ta mängib hooaja lõpuni läbi vigastuse. “Tollel hetkel oli mul mentaalselt juba päris raske. Ma võtsin hästi palju valuvaigisteid enne mänge. Tegelikult trenni ma palju ei suutnud teha. Põhimõtteliselt ainult mängisin. Jalg teibiti nii kinni, et see ei liikunud absoluutselt.” See oli kahtlemata otsus, mida ükski sportlane ei tahaks langetada, kuid sel momendil Sunelik tundis, et tal tuleb see valik teha, sest vastasel korral võib ees oodata kodutee. “Ma ei suutnud mentaalselt lihtsalt rohkem kõrval istuda. Mingil määral ma tahtsin lihtsalt endale midagi tõestada. See kindlasti ei ole asi, mida peaks tegema. Tagasi vaadates ei olnud kõige parem otsus, mida teha.”

Seesama vigastus, mis oli ka Suneliku senise karjääri üks suurimatest madalpunktidest, tõi ta tagasi Eestisse. “Mul oli tegelikult 1+1 leping, aga kuna ma praktiliselt terve hooaeg ikkagi ei suutnud mängida 100%-liselt, siis ma otsustasin, et tulen Eestisse tagasi ja proovin ennast siin tõestada. Tahtsin Eestisse tulla ja enesekindluse tagasi saada.”

Nüüd ongi Sunelik enesekindlust kogumas just just AVIS UTILITAS Raplas meeskonnas, kuhu teda on tegelikkuses juba mõned aastad oodatud. “Ma arvan, et see mängis suurt rolli, et Rapla tahtis mind juba mitu aastat. Ma nägin, et nad uskusid minusse rohkem. Rohkem kui teised tiimid.”

Nii osutuski valik Rapla kasuks ning senini pole ääremängija positsioonil mängiv Sunelik pidanud selles otsuses pettuma. Mängumees on rahul nii pakutavate pakutud tingimuste kui ka meeskonnaga. “Siin on meil paar veterani, kes hoiavad asja kontrolli all. Ma arvan, et keemia on ka platsi kõrval väga hea.” Uue linnaga kohanemine on tal samuti kulgenud sujuvalt ning trennide vaheline aeg on tema hinnangul kõige parem uinakute tegemiseks ja energia kogumiseks. Ning energiat on kahtlemata vaja, sest meeskond on püstitanud eesmärgi saavutada kõik koos midagi suurt ja olulist. “Me kindlasti tahame jõuda play offi ja mängida medalile. See on meie sihtmärk ja see on kindlasti tehtav!”

AVIS UTILITAS Rapla võttis ajaloolise esimese võidu lähirivaal Ogre vastu

Rapla ladus võidule vundamendi esimesel poolajal, sest pärast 26:15 võidetud avaveerandaega mindi poolajapausile juba võõrustajate 44:30 juhtimisel. Kuigi viimase veerandaja eel jõudis Ogre veel kuue punkti kaugusele, siis Rapla pidas vapralt vastu ning võttis lõpuks suhteliselt kindla 81:71 võidu.

Rapla parimana viskas Tyler Cheese 25 punkti. Kahekohalise punktisummani jõudsid ka Sven Kaldre ja Rait-Riivo Laane, kes kogusid vastavalt 12 ja 11 silma. Laane arvele jäi ka üheksa resultatiivset söötu. Ogre poolelt säras Edgars Lasenbergs 21 punktiga, Karlis Apsitis lisas 16 ja Ugis Pinete 13 silma.

Nelja kaotuse kõrvale hooaja kaheksanda võidu saanud Rapla jätkab tabelis seitsmendana. Ogre hoiab viie võidu ja seitsme kaotusega kaheksandat positsiooni.

Võib olla pilt järgmisest: 2 inimest, inimesed teevad sporti ja tekst sisuga: Eesti paf KML 9.pof hepa AVIS UTILITAS lepa SKUS BASKETBOL KLUBS EHVID AVIS lUTILITAS Vs Rapla 81:71 RAPLA OGRE T. Cheese 25P 4LP 4VL JÄRGMINE RAPLA MÄNG 28/12 RAPLAS 5K

AVIS UTILITAS Rapla ja keskmängija teed lähevad eri teed

AVIS UTILITAS Rapla teatab, et on osapoolte kokkuleppel lõpetanud mängijalepingu Lock Wan Lamiga.✖️🫱🏼‍🫲🏾
Tundub, et Rapla korvpallisõber võib peagi Locki veel mängimas näha, aga seda mitte Rapla särgis.