Juba noore poisina Raplas treenimist alustanud Rait-Riivo Laane: sellest korvpallilinnast on tõesti mu kodu saanud

/in , /by

Autor: Stiina Kartsepp.

Seekord on persooniloo fookuses AVIS UTILITAS Rapla meeskonna üks suurimatest võtmefiguuridest ehk mängujuht Rait-Riivo Laane. Intervjuu käigus sai tuttava mängumehega vesteldud nii tema korvpalluritee alguskäigust, kulgemisest hinnatud liidriks, omaenda isa käe all treenimisest kui ka välismaalt omandatud kogemuste pagasist.

„Mis sa arvad, kas ma jõuan kunagi Meistriliigasse välja?” oli küsimus, mille aktiivne ja pealehakkamist täis Laane juba umbes kümne aastase poisina enda vanemale vennale esitas. Siis ei teadnud veel kumbki, et temast tõepoolest saab ühel päeval nutikas ja hinnatud mängujuht, kelle panusest ei ütleks ära ükski meeskond, kuid venna vastus oli juba toona vankumatu – „kindlasti jõuad, pane samamoodi edasi!”. Täpselt nii ka Laane tegi, paigutades varakult korvpalli enda huvialade tippu ning liikudes valitud rajal järjepidevalt sammu võrra edasi.

Kõige esimene samm sel teekonnal sai Kohilast pärit Laanel tänu isa Jüri Pritšini eestvedamisele astutud üpris aegsasti. Ta võis alles olla paariaastane ja käia lasteaias, kui isa ta juba saali kaasa võttis ning korvpalli esimest korda tutvustas. Teatud roll oli ka Laanest viis aastat vanemal vennal, kes sel ajal juba samuti isa jälgedes astumas oli ja vennal korvpalli vastu uudishimu tekitas. „Perekond oli ees olemas. Mäletan, et lasteaiast viidi mind vahepeal otse trenni ja pärast hiljem sain isaga koju. Alguses jõlkusin niisama kaasas. Esimeses klassis ehk seitsmeselt hakkasin päris trennis käima. Isast sai mu esimene treener.”

Teatavasti on Laane isa näol tegu teeneka korvpallitreeneriga, kes on juba aastakümneid selle spordialaga läbi ja lõhki seotud, mistõttu tekkisid inimestel ka tema poegade suunal teatud ootused. Ka Laane ise tundis juba varajases eas, et temalt kui alles alustavalt mängijalt nõuti pidevalt justkui maksimumi, kuid õnneks suutis isa tema jaoks alati olemas olla ning seejuures treeneri ja perepea rolle lahus hoida. „See piir oli väga hästi paigas. Kui ma täitsa tema käe all mängisin, siis kodus me meie meeskonnaga seotud asjadest ei rääkinud. Ta sai aru, et see võib mingeid pingeid tekitada ja ta ei tahtnud uurida.”

Sellegipoolest avanes isa ja poja duol erakordne võimalus olla iga päev nii trennis kui kodus väga lähedalt seotud, mille tulemusel ei jäänud Laane isal kunagi noore poisi raskemad hetked kahe silma vahele. „Isa tundis mind hästi. Kohe, kui ta nägi, et fookus hakkab natukenegi ära kaduma või pingutus ei ole enam maksimaalne, siis ta sellest märku ka andis. Ta oskas õigel ajal õigetele nuppudele vajutada.”

Nii leidiski Laane end kuni põhikooli lõpuni omaenda isa käe all treenimas ja võistlemas. Gümnaasiumi ajal koostöö osaliselt jätkus, sest noormees jätkas Esiliigas Kohila ridades mängimist, kuid kooslusesse lisandus kauaihaldatud Meistriliiga ja debüüt kunagise konkurendi Rapla eest. Esialgu küll liitus Laane noorte satsiga, võttes selle meeskonnaga osa ka Põhja-Euroopa sarjast, kuid hiljem õnnestus tal end veel kõrgemale mängida ja 11. klassi poisina juba esindusmeeskonna Meistriliiga debüüthooajal ehk 2010. aastal Rapla tiimiga liituda.

Sellel perioodil toimus tema elus kahtlemata tohutu areng, nii mängija kui inimesena, kuid saavutuste nimel tuli tärkaval korvpalluril omajagu vaeva näha, sest treeningute ja koolitundide sobitamine oli omaette ülesanne. „Gümnaasiumis läks asi raskemaks, sest siis hakkasin rohkem ka Raplas trennis käima ja seda aega jäi vähemaks. Siis ei olnud enam nii pisike ka, et energiat igal pool üle oleks olnud.”

Ometi suutis Laane oma igapäevaelu ja korvpalli vahel hea balansi leida ning järgmise viie aasta jooksul Rapla meeskonnaga Meistriliigas väärt kogemusi koguda. 2014/2015 hooaja lõpus kandsid saadud kogemused ka vilja, sest meeskonnal õnnestus teenida oma kõrgliiga esimene medal. Võiduka hooaja lõppedes sai läbi ka Laane esimene etapp Raplas. „Kui Rapla selle esimese pronksi sai, siis tundus, et töö sai tehtud. Olin pikalt olnud, ja ma ise lihtsalt tundsin, et oli vaja keskkonna vahetust.”

Muutus mängumehe ellu saabus esialgu TalTechi ja seejärel juba Kreeka esiliiga näol. Kui karjääri alguses tugines Laane otsuste tegemistel suuresti enda isa nõuannetele, siis hilisemas faasis tuli tal ühe või teise meeskonna kasuks otsustada siiski omaenda sisetunde põhjal. Välismaale minekut pole ta aga senimaani pidanud kahetsema. „Olin Kreekas kolm aastat järjest. See oli minu kui mängija jaoks kindlasti väga tähtis. Seal ikkagi need vaated avanesid tohutult ja ma jäin selle kogemusega väga rahule.”

Selle ajavahemiku sisse küll mahtus nii meeskondlikus kui ka isiklikus plaanis teataval määral raskusi, kuid teisel aastal keset hooaega peatreeneri väljavahetamine, tiimis taktikalise muutuse elluviimine ja samaaegselt kõrgete ootustega hakkama saamine oli täpselt selline elukool, mida üks suurte eesmärkidega mängujuht oma kogemuste pagasisse vajas. Temalt kui välismaalt palgatud mängijalt oodati mõistagi alati parimat taset ja mängupildi eest vastutamist, kuid tahtmist täis mehel õnnestus tegude tegemiseks endas sisemine motivatsioon alati üles leida. „Suurim raskus osutus samal ajal suurimaks motivaatoriks.”

Motivatsiooni jagus Laanel ka kolmandaks Kreekas viibitud aastaks, sest just sel ajal vahetas ta Ethinikos Piraeusi meeskonna ASK Ippokratis KO vastu välja. Sealses tiimis veetis ta terve hooaja, kuid suve saabudes otsustas mees välismaa perioodi vähemalt mõneks ajaks lõppenuks lugeda ja kodusesse liigasse naasta.

Etteruttavalt olgu öeldud, et juba aasta hiljem pühkis Laane kodumaa tolmu taas jalge alt, liitudes 2020/2021 hooajal Rumeenia kõrgliigaklubiga, kuid vahepealsel ajal leidis ta end taas tuttavast AVIS UTILITAS Rapla meeskonnast. Mängustiilid ja taktikalise tegutsemise eesmärgid võisid küll Kreeka ja Eesti vahel üpris märgatavad olla, kuid soov saavutada edu oli mõlemal juhul kõrge. Seda kurvem oli tõsiasi, et ülemaailmse pandeemia tõttu jäi too hooaeg lõpetamata ja medalid välja jagamata. „Rapla komplekteeris tolleks aastaks päris tugeva meeskonna, aga kahjuks tuli COVID vahele.”

Mängumees otsustaski seega karmi kevade järel väljamaale taas võimaluse anda, kuid päris sujuvalt ei läinud asjad ka Rumeenia meeskonnas, sest pikalt vindunud hüppeliigese vigastus ei lasknud tal ennast seal päriselt käima saada. „See oli raske aasta. Meeskond oli ka selline tabeli tagumise otsa meeskond. Päris kõike ma seal endast anda ei saanud. Majanduslikus mõttes oli see küll väga hea leping ja seal oleks olnud kohta, kus edasi ronida, aga see jäi poolikuks.”

Poolikuks jäi ka abi, mis Laanele tema vigastuse osas pakuti, mistõttu tekkis frustratsiooni ja järjekordsete lüüasaamiste pealt tema peas küsimus, miks ta selle teekonna üldse ette võttis. „Selle mõttevälgatusega läks kolm sekundit, kui tuli uuesti meelde, miks ma seda teen. Spordis on alati raskeid hetki, peabki oskama kaotada ja n-ö teine olla. Kui hakkab tekkima see tunne, et sa tahad alla anda ja see ei ole õige asi, siis on pigem aeg lõpetada.”

Keerulise hooaja kiuste Laanel seda tunnet ei tekkinud. Ta tuli hoopis kodumaale tagasi, liitus täiesti värske sammuna üheks hooajaks uustulnuk Viimsiga, sai vahepealsel ajal esmakordseks isaks ning võttis seejärel taas pärast kaheaastast pausi suuna Rapla poole.

Sellest korvpallilinnast on kõikide nende aastatega saanud mehe jaoks koht, kuhu alati tagasi pöörduda ning kus end ikka ja jälle tõestamas käia. „13. hooaja jooksul ei ole Jaak minuga ühendust võtnud ainult ühel suvel. Oleme alati kontaktis olnud, isegi kui ma Kreekas olin. Teame ju üksteist noorteklassidest saadik. Praeguseks on Raplast tõesti juba kodu saanud.” Nii ei olnudki tal raske käimasoleval hooajal taas AVIS UTILITAS Rapla kasuks otsustada ning juba tuttav särk jälle selga tõmmata.

Mänguvorm, teekond saali ning isegi fännid võivad ju nüüdseks juba tõepoolest vägagi tuttavad olla, kuid hooaja alguses vaatasid esimeses trennis Laanele vastu suures osas täiesti uued näod. Värske komplekteeritus tekitas omajagu põnevust ning üheskoos on suudetud pideva protsessi toel suured kukkumised ära hoida. Kõige tähtsam katsumus seisab aga loomulikult alles ees. „Kolm-neli mängu on ikkagi kõvasti kripeldama jäänud, aga väga palju halbu kaotusi järjest pole saanud. See, mis nüüd tuleb, on kõige olulisem. Kes ikka suvel mingit oktoobrit mäletab. Mäletatakse seda, kas sul on medal või ei ole.”

Ning Laane teab, et medalimängu lülitumiseks on just tema kanda sel eelseisval perioodil väga vastutusrikas ülesanne. Just värvikas karjääri trajektoor ja välismaal omandatud kogemused võimaldavad mängujuhil väljakul õiged käigud üles leida ning tegutseda AVIS UTILITAS Rapla meeskonna eesmärkide täideviimise nimel. Selleks, et platsi peal kõik plaanipäraselt õnnestuks, tuleb ka riietusruumis meeste vaim värskena hoida, mistõttu proovibki Laane ka väljaspool võistlusmomenti koos teise riietusruumi liidri ehk Sven Kaldrega tiimikaaslaste jaoks olemas olla.

Sedalaadi ellusuhtumine tuleks Laanele kahtlemata kasuks ka treeneriametit pidades, sest just see roll on miski, mida ta ühel päeval pärast mängijakarjääri lõpetamist end kandmas näeb. „Kindlasti tahaksin kunagi treenerina kätt proovida. Tahaks katsetada, kas suudaksin mängijana omandatud kogemused oma õpilastele edasi anda. Võid ju ükskõik kui hea mängija olla, aga igaühest treenerit ei saa.”

See oleks väljakutse, mille Laane hea meelega enda elus vastu võtaks, sest olles juba pisikese poisina peamiselt just korvpalli rütmis hinganud ja kasvanud, ei suudakski ta end kusagil mujal tegutsemas näha. „Ma ei tea, kas ma spordiväliselt näeksin end kuskil. Lauluhäält mul juba lapsena ei olnud, näidelda ma ka ei oska, eks ehitada ja remontida natuke ikka oskan, aga väga keeruline oleks mingit eluala leida. Sport on ikka a ja o olnud.”

Ning on seda ka edaspidi, sest ambitsioone, jaksu ning tahet veel palju korda saata on 29-aastasel mehel endiselt kõvasti. „Olen veel piisavalt noor mees, jõuan mängida küll. Kui suudan sellisel tasemel mängida, et kellelegi jalgu ei jää ja ise samal ajal rõõmu tunnen, siis ikkagi nii kaua tahaks mängida küll.”

Ka korvpallisõbrad leiavad siiani Laane tegutsemises tõelist naudingut ning teavad, et tema sarnast võimekat mängujuhti, kes eeskujulikult ka rahvuskoondist esindanud, Eestis iga päev ei sünni. Laane ise tunneb samuti, et tal on siinsele korvpallimaastikule veel palju pakkuda ning olgugi et välismaal mängimise ust pole ta veel täielikult kinni löönud, siis tänasel päeval on tema pisikese perekonna heaolu siiski esimesel kohal. „Minu kodu ja süda on ikkagi Eestis. Välismaal võib käia küll, see kindlasti avardab silmaringi, aga päeva lõpuks on kodu siin.”

Nii täna kui ka loodetavasti edaspidi ongi Laane pesapaigaks justnimelt Rapla, kus tal on hea korvpalluri ja isarolli omavahel sobitada. Eesmärgid on mehel mõlemal rindel võrdväärselt suured, sest ta tunneb, et ka tema lapse elus võiks ühel päeval sport olulist rolli mängida. Oma õige kutsumuse laseb ta aga võsukusel endal valida. Täpselt nii nagu seda on ilma igasuguste surveavaldusteta lasknud tal teha ka tema enda isa.

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Olympiacos Piraeus

Mängija – Vassilis Spanoulis

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Sven Kaldre

Endine tiimikaaslane – Vangelis Drosos

Toit – Makaronid hakklihaga

Jook – Augustikuu ja septembrikuu trennides pakutav vesi

Film – Kalev

Aastaaeg – Suvi

Derrick Woods: olen praeguseks saavutanud ainult minimaalse koguse sellest, milleks tegelikult võimeline olen

/in , /by

 Autor: Stiina Kartsepp.

Hooaja teises pooles AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga liitunud Derrick Woodsi teekond korvpalli juurde pole olnud lihtsamate killast. Ameeriklane on aga otsustanud oma sügavat tausta persooniloo vahendusel jagada, rääkides ilma filtrita tema eluteel ees seisnud katsumustest, mis isafiguuri puudumise, ohtlikus rajaoonis üles kasvamise ja ots otsaga toime tulemisega kaasnesid.

Üle kahemeetrine ameeriklane jõuab enne õhtust trenni Sadolini Spordihoones toimuva intervjuu jaoks 15 minutit enne kokkulepitud aega kohale (varem kui ükski mängija senini), jalas animafilmi tegelaskujudega disainitud püksid ja näol lai naeratus. Peale vaadates ei oskaks isegi aimata, et 26-aastase Woodsi näol võiks tegu olla mängumehega, kel selja taga niivõrd raske minevik.

Pika usutluse käigus aga selgub, et alles 14-aastaselt korvpalliga alustanud noormehe elus pole sugugi kõik läinud nii, nagu võinuks. „Olen ilmselt läbi elanud rohkem kui üks keskmine profisportlane. Mul oli raske lapsepõlv. Mu ema kasvatas mind üksi New Jersey osariigis üles, ja linn, kust ma pärit olen, on oma ohtlikkuse poolest juba aastaid tipus. Pidin seetõttu juba lapsena alati oma seljatagust jälgima. Mul polnud üles kasvades eriti häid majanduslikke tingimusi ka.”

Nii ei osanudki Woods pikka aega korvpalliga alustamisest isegi unistada. Pere esmaseks prioriteediks oli elukvaliteedi tõstmine ning ohtlikus rajoonis enese turvalisuse hoidmine. Ka Woodsi esimene keskkool ei soosinud esialgu tõsiseltvõetava hobiga alustamist, sest tema kaasõpilaste näol oli suuresti tegu omadega pahuksis noortega, kes ka noormeest halvale teele proovisid viia. „Meil olid koolis õpilaste läbi otsimiseks isegi metalldetektorid ja iga päev käisid koridorides ringi politseinikud, kel olid relvad vöö peal. See kool oli väga tuntud oma kakluste poolest. See oli elustiil, milles tuli meil üles kasvada.”

Ohtlikus keskkonnas üles kasvamise ja pärssiva elustiili kiuste suutis siiski Woods oma tädi suunamisel leida tee korvpalli juurde. Kunsti-inimesena ta küll esialgu sellest pallimängust ülemäära vaimustuses ei olnud, kuid umbes 16-aastaselt päevapealt keskkooli vahetanud ja Pennsbury gümnaasiumis õpinguid jätkanud Woods hakkas aja jooksul korvpalliväljakul olemist aina enam nautima. „Tundsin noorena tõelist kirge ainult kunsti vastu. Mulle alguses üldse ei meeldinud korvpall. Olin küll pikk, aga kohutavalt halb. Keegi ei tahtnud mind enda tiimi. Üks aasta olukord aga järsult muutus ja ma tegin suure arenguhüppe, mis pälvis tähelepanu ka erinevate ülikoolide poolt.”

Võib öelda, et just Woodsi ema algatusel ellu viidud kooli vahetus ja poja heaolusse panustamine võimaldasid jätta konfliktse mineviku selja taha ning alustada puhtalt lehelt. Keskkonna muutus ei olnud küll noore poisi jaoks lihtne, kuid Woodsi soov näidata enda tõelist väärtust ning eesmärk tõestada, et ta ei liigu ühegi enda vanema venna ohtlikes jälgedes, kaalusid kõik raskused üle. „Ma sattusin kooli, kus olid valdavalt valge nahavärviga õpilased, aga minu mõtteviis oli endiselt kinni selles, kuidas eelmises koolis käituti. Sattusin seetõttu juba esimesel päeval ühe õpilasega konflikti. Õnneks olukord vaibus ja aja jooksul ma kohanesin, kuid ümberlülitumine oli kahtlemata väga raske.”

Sellegipoolest õnnestul Woodsil tänu iseenda pealehakkamisele ja ema lõppematu toele keskhariduse omandamisega ühele poole saada ning seejuures järjepidevate tugevate treeningute abil korvpalli tõeliselt ära armuda. Nii otsustaski ta spordimaastikul oma karjääri jätkata ning asuda 2015. aastal püüdma järgmisi saavutusi USA ülikooliliigas ehk NCAA-s.

Paraku ei möödunud ka see periood tema elust ilma probleemideta, sest Woodsil tuli lühikese aja jooksul kolm korda ülikooli vahetada ning saada viimastel aastatel Saint Peter’si ülikoolis õppides hakkama ka treeneriga, kellega koostöö kuidagi sujuda ei tahtnud. „Ülikooli viimane aasta oli selle kogemuse kõige raskem aasta. Üks mu treeneritest oli minu vastu tohutult karm. Tema oli ka üheks põhjuseks, miks ma olin valmis alla andma. Ütlesin kõigile, et pärast hooaja lõppu mina enam korvpalliga ei jätka. Olin omadega nii läbi. Ainsaks eesmärgiks jäi vähemalt ülikooli lõpetamine.”

Püstitatud eesmärk sai 2020. aastal oma resultaadi, mil Woods suutis esimesena enda suguvõsast ülikooli õigeaegselt lõpetada. „See oli minu jaoks väga suur saavutus. Ma ei ole kunagi akadeemiliselt eriti hea olnud või häid tulemusi saanud, aga kõrgkoolis läks kõik palju sujuvamalt. Tundsin, et pean seda ema nimel tegema. Olen selle saavutuse üle siiani päris uhke.”

Lahkhelid ja arusaamatused treeneriga jätsid aga oma jälje ning Woods tundis end pärast ülikooli lõpetamist kui tühjaks pigistatud sidrun, mistõttu ta tõepoolest otsustas teha enda korvpallikarjäärile lõpu enne, kui see veel päriselt alata jõudis. Etteruttavalt võib öelda, et mängupaus ei kujunenud küll ülemäära pikaks, kuid mehe enda jaoks oli vaimselt see aeg äraütlemata keeruline. Woods asus tööle mitmel erineval tööpostil, teenides elatist nii turvamehena kui ka müüjana ühes nurgapoes.

Üks sellistest tööpäevadest jääb tal aga igaveseks eredalt meelde. „Mul oli sel päeval öine vahetus. Sõitsin pärast tööpäeva lõppu koju ja olin nii väsinud. Jõudsin koju, jäin autosse istuma ja puhkesin nutma. Küsisin endalt, kuidas on see võimalik, et olen enda elus sellisesse punkti jõudnud. Ise lõpetasin ülikooli graafilise disaini erialal, aga olen praegu siin.”

Korvpalli näol ühest väljundist ilma jäämine, probleemid tüdruksõbraga ja töötamine ametikohal, mis mitte mingit naudingut ei pakkunud, kuhjusid kokku ning Woods leidis end ühtäkki väga sügavast madalseisust. Oli selleks meelehärm või soov saada pikalt peas tiksunud küsimustele vastuseid, kuid miski viis Woodsi nii kaugele, et ta otsustas teha kõne mehele, keda ta elus kunagi varem ei olnud figureerinud. „Helistasin isale. Ma teadsin ta numbrit. Tegin selle kõne ja küsisin temalt, kus ta on kogu mu elu olnud ja miks teda minu jaoks kunagi olemas ei olnud. See oli minu jaoks väga raske ja emotsionaalne.”

Juba niigi ootamatuid hetki täis päev sai oma jätku, sest just sel päeval sai Woods sõnumi oma agendilt, kes talle välismaal mängimise variandi laule tõi. See plaan küll vajas mõnda aega marineerimist, kuid lõpuks Woods siiski tundis, et igapäevatööga lõpparve tegemine ja taas korvpallile võimaluse andmine on tema jaoks kõige õigem samm. Ta pakkis oma kotid ja kolis Argentiinasse, kus temale omaselt katsumused ei lõppenud. „Argentiinas mängimine oli kohutav. See kogemus viis mind taas alla andmise äärele.”

Õnneks leidis mängumees endas motivatsiooni jätkamiseks, suundudes 2022. aasta alguses järgmise vahepeatusena Taani, kus asjad pisut paremini sujuma hakkasid. „Olin sealse elustiili suhtes väga avatud. Tundsin, et olen tõesti välismaal. Hakkasin sel perioodil taas korvpallimängu armastama.” Hooaja lõppedes jõudsid Taanile lühikese perioodi jooksul järgneda nii Mehhiko, Kanada, Iisrael kui ka põgusalt Tšehhi.

Ühest riigist teise rändamine ja pidevalt alles poole hooaja pealt meeskondadega liitumine nõudsid Woodsilt omajagu, mistõttu olid järjekordsed katsumused kerged tulema. Kõige suurem ebaõiglus leidis aset Iisraelis, kus pärast üht võidetud mängu sai Woods ootamatult kõne oma agendilt, kes teatas, et meeskond ei soovi enam koos temaga edasi liikuda.

Täieliku hämminguna tulnud uudis ei olnud mehe jaoks kuidagi loogiline ning raske vestlus sai selgituste nimel maha peetud ka organisatsiooni juhtidega. „Mulle öeldi, et nad hakkavad meeskonnana muudatusi ellu viima. See oli vale. Minuga koostöö lõpetamine oli ainus muudatus, mis nad tegid. Sain hiljem teada, et mind palgati sinna üksnes kaheks kuuks ühe teise mängija asendajaks, sest ta ise ei saanud kohe viisaprobleemide tõttu meeskonnaga liituda. Mulle ei räägitud sellest midagi.”

Sellise otsuse näol oli tegu järjekordse valusa tagasilöögiga. Õnneks jätkus Woodsil sel korral jõudu, motivatsiooni ja pere poolset tuge, et raskustele vaatamata oma unistustest mitte loobuda. Kannatlik tegutsemine kandis ka vilja, sest just tänu sellele jõudis Woods ära oodata AVIS UTILITAS Rapla pakkumise. „Peatreener võttis minuga ühendust ja rääkis mulle meeskonnast ning ootustest minu suunal. Mulle avaldas tohutult muljet, et peatreener ise selle kõne tegi. Just treenerid peaksidki olema need, kes mängijatega ühendust võtavad, sest treener on ju see inimene, kellega me päeva lõpuks kõige rohkem aega veedame.”

Peatreeneri selge ja konkreetne pakkumine aitas Woodsil mõista, et tema järgmine etapp võiks tõepoolest leida aset just AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas. Nii jättiski ta taas oma pere Ameerikasse, liitudes jaanuari alguses siinse tiimiga. Meeskonnakaaslaste soe vastuvõtt on võimaldanud Woodsil iga päevaga aina enam uue keskkonnaga harjuda ja endas taas enesekindlust leida, kuid päris ühtse tiimitunde tekitamine võtab veel pisut aega. „Minu saabumise ajaks kõik ilmselgelt juba teadsid üksteist. Proovin enda kohta veel leida, aga meeskond teeb selle nimel head tööd. Tunnen, et olin siia oodatud ja tahetud.”

Meeskonnakaaslaste vahelist kommunikatsiooni ja toetust väärtustab Woods kõrgelt, mistõttu proovib ta ka ise alati teiste jaoks pärast valusat kaotust või lihtsalt ebaõnnestunud sooritusi olemas olla. Mängumees on harjunud teiste tugisambaks olemisega, kuid tegelikkuses tahaks aeg-ajalt ka tema kaasvõitlejatelt kuulda toetavaid sõnu.

Sellegipoolest teab ta, et siin elus saab täielikult loota ainult iseenda peale ning seepärast teeb ta järjepidevalt tööd, et olla heas konditsioonis nii vaimselt kui ka füüsiliselt. „Püüan jääda alati positiivseks, sest see on miski, millega mul varem raskusi oli. Nüüd olen ma enda vastu palju lahkem.”

Ning lahke tahab ta kahtlemata olla ka teiste vastu. Inimeste vastu, kel pole elus kõik plaanipäraselt läinud. „Mulle meeldib näha teisi naeratamas. Tahan inimesi õnnelikuks teha ja üks päev enda kodulinnas kodutute varjupaiga avada. Mul on sellega isiklik kogemus. Ema pidi isegi mulle korvpallitossude ostmise nimel palju tööd tegema. Tahan seepärast aidata ka neil inimestel taas jalule saada ja näidata, et kõik on võimalik.”

Woodsil on suured unistused ka karjäärialaselt, sest mees tunneb, et tal on veel palju õppida ja korda saata nii AVIS UTILITAS Raplaga kui ka isiklikus plaanis. „Olen praeguseks saavutanud ainult minimaalse koguse sellest, milleks tegelikult võimeline olen. Vahel see küll teeb emotsionaalseks, et ma pole veel päris seal, kus olla võiksin, aga püüan lihtsalt tublisti edasi töötada!”

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla

Mängija – Paul George

NBA / Euroliiga – Ma ei paneks vabatahtlikult mängu käima. Pigem anime

Tiimikaaslane – Sven Kaldre

Toit – Praetud kana või krevetid

Jook – Apelsinimahl

Film – Transformers

Aastaaeg – Suvi

Markus Ruubel: prioritiseerisin juba noorena korvpalli üle kõige

/in , /by

Tekst: Stiina Kartsepp

Sel korral on persooniloo peategelaseks 21-aastane Markus Ruubel, kes on Rapla Korvpallikooli kasvandikuna teinud tegusid juba pisikest east alates. Fänniarmeele tuttav mängumees avab intervjuus enda senini avastamata tausta, rääkides sealjuures vahetult emotsioonidest ja väljakutsetest, mida on tal tulnud kõrgemasse mängu lülitumise nimel kogeda.

Juba viieaastaselt korvpallitreeningutega alustanud Markus jõudis esimesse trenni suuresti oma vanema venna Ivari eeskujul. Oluline roll selle teekonna ette võtmisel oli kahtlemata ka tema isal, kes tõelise korvpalli-fanaatikuna tundis, et just see spordiala võiks olla noorele poisile üheks võimalikuks väljundiks. Nii leidiski Markus end varakult treeninggrupist, kuhu kuulusid peamiselt temast vanemad poisid ning mille eestvedajaks oli Viljo Sinikas. „Mulle hakkas seal kohe meeldima. Tuli kuidagi nii loomulikult. Nii ma korvpalli juurde jäingi.”

Pallimängu kõrvalt jõudis tärkav korvpallur vahelduse mõttes küll paar aastat tegeleda ka ujumisega, võites maakondlikus arvestuses isegi mitmeid medaleid, kuid otsustavas faasis langes kaalukauss siiski lõplikult just korvpalli kasuks. „Meil läks treeninggraafik tihedamaks ja ma pidin hakkama valima kummale poole tahan kalduda. Muidugi oli korvpall see, kus tahtsin edasi pürgida. Selles olin ma palju pädevam. Ka need inimesed, kes korvpalli ümber olid, paelusid mind tohutult.” Ühtne kambavaim ja nauding selle mängu vastu andsid seega Markusele aegsasti mõista, et ta kuulub just korvpalliplatsile.

Selleks, et Meistriliigas mänginud venna poolt sisse käidud kingad suureks ei jääks, tuli aga Markusel alustada tõelise töörügamisega. Sarnaselt paljudele teistele sportlastele seisis ka tema tihti valiku ees, kas võtta osa kokkusaamistest ja tähtpäevade tähistamistest või minna treeningsaali, et just seal oma arengusse panustada. „Jäin nendest tähistustest eemale. Prioritiseerisin korvpalli ja teadsin, et mul on trenn, kust ei taha puududa. Praegu ma mõtlen muidugi, et võisin jääda mingitest asjadest eemale, aga usun siiski, et tegin õiged otsused.”

Need olid kahtlemata valikud, mida oli vaja saavutusrikka karjääri nimel teha ning mis tegelikkuses Markusele ka juba 12-aastaselt edu tõid, sest Raplasse loodud koondvõistkond BC Raplamaa, kuhu ka tema vanusegrupp kuulus, asus juba varakult tegudele. „Hakkasime mängima Euroopa liigat, mille üks aasta isegi võitsime. See oli päris kõva sõna. Selle satsiga tulime kolm aastat järjest ka Eesti meistriks. Olime kuidagi nii ette arenenud ja ei kaotanud siin ühtegi mängu. Esimesed kaotused tulidki alles Euroopas.” Lüüasaamised selle liiga olulisust ei vähendanud. Vastupidi, tugevate võistkondadega vastakuti minek ja väärtuslike mänguminutite omandamine võimaldasid iga päevaga edasi areneda ja platsi peal enesekindlust koguda.

Nii oligi Markuse igati loogiliseks järgmiseks sammuks Eesti noortekoondise esindamine, kuhu ta kuulus juba 14-aastaselt. Oma kõige esimese koondisekutse saamine mõjus noorele poisile loomulikult meeliülendavalt. „See oli väga hea tunne. Tundsingi, et mind on märgatud. Esimese asjana ütlesin kohe emale ja isale.”

Ülevate emotsioonide kogemine ei piirdunud ainult ühe korraga, sest tegelikult on Markus suutnud aja jooksul enda väärtust tõestada riiklikul tasandil mitmel korral, millest kõige hiljutisem on kuulumine läinud suvel U20 koondise koosseisu. Oma rahvuse esindamine, eriti veel koos poistega, kelle seltsis on saadud üles kasvada, on igale noormängijale üheks suurimaks ja olulisemaks saavutuseks. „See on ikkagi täiesti teine tunne. Sa saad mängida Eesti parimatega, Eesti nimi rinnal. Meil olid U20 koondises mängijad, kellega tegelikult koos mängitud juba läbi aastate. Ainult kaks poissi olid uued. Ehk siis täiesti samad näod, mis tegelikult oligi meie plussiks ja mille abil võidud koju tõime.”

Olulised saavutused eelmisel aastal Gruusias toimunud B-divisjoni EM-turniiril tõepoolest aset leidsid, sest Eesti noored suutsid naasta kodumaa pinnale pronksmedali võrra rikkamana ja pääsmega A-divisjoni. See oli Markuse jaoks võimas elamus, mida tal poleks olnud võimalik kogeda, kui ta ei oleks juba varajases eas otsustanud end siduda Rapla Korvpallikooliga, mis aitas temast tõelise mängumehe voolida.

Just siinne hästi välja töötatud organisatsioon, toetav ja noorte arengusse panustav kogukond ning regulaarsed trennid on Markuse karjäärile kõvasti kaasa aidanud. Kooliajal küll võis aeg-ajalt ette tulla hetki, mil õpinguid ja treeninguid klappima saada oli pisut keeruline, kuid tegelikkuses ei pidanud ükski valdkond teise väljundi nimel kunagi kannatama ning Markus ei tundnud kordagi, et korvpall liiga suure osa tema lapsepõlvest enda alla oleks haaranud. Tegelikult oli tal pärast põhikooli lõpetamist reaalne võimalus jätkata edasisi õpinguid ka Audentese Spordigümnaasiumis, kuid läbi ja lõhki Rapla inimesena mõistis Markus sel hetkel, et just kodulinna jäämine on tema jaoks kõige sobivam variant. „See oli tegelikult üsna lihtne valik. Mul oligi võimalus, kas lähen Audentesesse või saan siin koos meestega mängida.”

Nii jäigi Markus Raplasse, mille tulemusel sai temast juba 16-aastaselt ehk värske gümnaasiumiõpilasena eeskujulik esindusmeeskonna liige ning aasta hiljem ka juba tõsiseltvõetavaid mänguminuteid teeniv korvpallur. Kõrgemasse mängu lülitumine ja meeskonna treeningvormi selga tõmbamine oli loomulikult olnud tema pikaajaliseks unistuseks, kuid kui see päev päriselt kätte jõudis, valdasid noort mängumeest väga kahetised tunded. „See oli alguses päris suur šokk. Esimesed aastad oli olek väga närviline. Siis ikka tahtmatult tulid sellised mõtted pähe, et kas see ikka on minu ala ja kas peaksin jätkama. Kõik oli uus, aga iga aastaga olen ma palju enesekindlamaks läinud ja nii ma olen siin aastast aastasse ujunud.”

Rapla kasuks otsustamine ei tulnud aga pelgalt mugavuse pealt, vaid Markus siiralt tundis, et just kogenud veteranide keskel on võimalik end päriselt proovile panna. „Mul oligi kohe mingi visioon, et kui meil on siin meeskond olemas, siis miks mitte alustada siit ning hiljem edasi vaadata. Arvan, et ei peagi kohe välismaa poole vaatama, kui siin väga tasemel ja toimiv organisatsioon on.” Tänu heale meeskonnale ja fännidele, kes ustavalt oma toetust saalis näitamas käivad, ongi Markus AVIS UTILITAS Raplasse tänaseni püsima jäänud. „Nendes inimestes on näha seda spordihinge. Nad elavad tulihingeliselt kaasa ja ei ole enam üldse võõrad. Oma rahvas tuleb saali ja ootab sinult midagi. See tegelikult annab toetust juurde.”

Väline toetus, nii perelt kui sõpradelt, tähendabki Markuse jaoks ääretult palju ning tõstab motivatsiooni, et teha paralleelselt tegusid nii esindusmeeskonna kui ka klubi teise liiga võistkonna eest. Madalamal tasemel mängimine on tema sõnul hea võimalus, kus vigade parandust teha ja nõrkusi lihvida. „Mul on seal nii palju mänguminuteid ja palju suurem roll. Kõrgliiga meeskonnas on meil hästi palju ühtseid mängijaid, kus ongi raskem mänguminuteid leida. Meeskonnal on ambitsioonid kindlasti võita ja Rapla on konkureeriv võistkond, ei saagi ainult noori mängitada.”

Sellegipoolest väärtustab Markus tohutult meeste seltskonnast osa saamist ning suurem rõhk lähebki just esindusmeeskonna treeningutele ja mängudele. Madalamasse liigasse jõuab ta üksnes siis, kui meestel endil parajasti mängupäeva pole. „Mõlemad liigad tulevad mulle väga kasuks. Meeste mängus saan just kaitses endast kõik anda ja sellised väikesed musta töö olukorrad enda peale võtta.” Noormängija kinnitab, et iga võimaluse eest tuleb tänulik olla, sest sportlaskarjäärile omaselt pole järgmine aasta kunagi garanteeritud.

Seepärast soovibki Markus seda teekonda täiel rinnal nautida ja välismaalasest peatreeneri käe all väärt kogemusi saada. „Ta on karm, aga õiglane. Kui sa annad endast kõik, siis ta annab sulle vastu ka. Meil on meeskonnas omavahel väga hea klapp ja keemia.” Meeskondlik tegutsemine on aidanud sel hooajal ka üsna stabiilset taset hoida ning eelmise hooajaga võrreldes juba rohkemat korda saata. „Oleme palju stabiilsemad kui eelmine aasta. Ei ole küll suuri võistkondi veel ära napsanud, aga selliste oma ringkonna meeskondadega oleme ikka väga okeilt mänginud. Kindlasti on suur roll Laanel, kes seda mängu nii tasakaalus hoiab.”

Seniste tegutsemiste pealt loodab Markus jõuda AVIS UTILITAS Raplaga ka Eesti-Läti liiga play-offi ja tulla Eesti liigas medalile. 2021. aastal õnnestus ju tal meeskonnaga medali maitse suhu saada ning sedalaadi saavutuse kordamine oleks noormehe jaoks suureks õnnestumiseks. „Selle pika pingiga võime me see aasta väga kaugele purjetada.”

Iseendale ta edasise karjääri osas aga etteruttavalt suuri eesmärke ei sea, sest alles teekonna algusfaasis olev sportlane tahab võtta samm korraga ja igat hetke nautida. Markus ei pane kätt ette nii võimalustele ja pakkumistele välismaalt kui ka tegelikkuses ülikooliõpingutele, sest enda harimine nii platsil kui ka väljaspool seda võiksid tema hinnangul käia käsikäes. „Sporti tahaks mingil viisil ikka enda küljes hoida ja ma kindlasti tahaks minna ülikooli tulevikus.” Mida aga täpsemalt õppima, näitab alles aeg, sest enne veel tuleb tal eelseisval suvel täita ära oma kaitseväekohustus. „Juulis on juba minek. Loodetavasti saan selle lühema versiooni, mis peaks olema kaheksa nädalat. See küll natuke segab ettevalmistusperioodi, aga ma ei usu, et see midagi väga hullu on.”

Sarnase positiivse ellusuhtumisega proovibki Markus tuleviku poole vaadata ning jääda sealjuures truuks iseendale ja oma teistele hobidele, näiteks muusikale ja podcastide kuulamisele, mis aitavadki noormehel korvpalli kõrvalt dopamiini tõsta.

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Lakers

Mängija – Dwyane Wade

NBA / Euroliiga – Euroliiga

Tiimikaaslane – Tormi Niits

Endine tiimikaaslane – Erik Pärnapuu

Toit – Kõik Ruubelite pere jõululaual olev

Jook – Vesi

Film – Inception

Aastaaeg – 95% suvi ja 5% talv

Rapla Basketball Business Club sai uue liikme

/in , /by

Täna saame taas teavitada uuest äriklubiga liitujast.

Rehvid.com on olnud juba pikalt meie hea partner, varustades rehvidega meie legendaarset punast Volkswageni bussi, mis nüüdseks on juba Ukraina sõjaväe kasutuses. Nüüd on Rehvid.com, eesotsas Andrus Laurimaa ja Tiit Kõmperiga ka ametlikult Rapla Basketball Business Club liikmed.

Kui soovid informatsiooni võimaluse kohta äriklubiga liitumiseks, kirjuta palun jaak@raplakk.ee või helista 5563 5280

Kendall Stephens: ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin

/in , /by
Kendall Stephens.

Tekst: Stiina Kartsepp

Seekordses persooniloos võtame luubi alla AVIS UTILITAS Rapla ühe suurima korviküti ehk 28-aastase Kendall Stephensi. Intervjuu avab tee välismängija mõttemaailma ning puudutab võlusid ja valusid, mis tippkorvpallurist isa käe all kasvamisega kaasas käisid.

Austraalias sündinud, kuid perega paarikuuselt Ameerika Ühendriikidesse kolinud Kendalli teekond korvpalli juurde oli talle justkui ette määratud. Vähemalt kõik eeldused olid selleks olemas, sest sündimine NBA-s mänginud legendaarse Everette Stephensi perre seadis juba eos hea alustala. Sellegipoolest oli Kendallil vabadus oma valikuid ise teha ning isapoolset üleliigset suunamist või mõjutamist ta väikese poisina ei kogenud. „Paljud arvavad, et mu isa survestas mind korvpalli mängima, kuid see polnud nii.” Tegelikkuses õnnestus Kendallil mõnda aega isegi jalgpalli harrastada, kuid kuuldes enda isa saavutustest ja eduloost, sai ta juba varakult aru, et ka tema tahab end just korvpalliväljakutel tõestada. „Korvpall lihtsalt köitis mu tähelepanu. Mul oli väiksest peale pall kogu aeg käes ja ma armusin sellesse mängu täiesti loomulikul viisil ära.”

Nii otsustaski Kendall pühenduda täielikult korvpallile ning juba pisikesest east alates sai alguse tõeline töörügamine. „Jõudsin juba 9-aastaselt väga tugevasse ja nõudlikku meeskonda. Meil oli hästi palju trenne, mistõttu olid mu nädalavahetused alati sisustatud. Ma ei saanud seega oma sõpradega eriti aega veeta ja just see sundiski mind korvpallis väga heaks saama.” Noort korvpallurit utsitas tagant ka tugev kogukond, kus võeti seda pallimängu ääretult tõsiselt. „Ümberringi oli palju tugevaid meeskondi ja Chicago korvpallikultuur oli oma loomu poolest väga toetav.”

Abistavale kogukonnale vaatamata tuli siiski Kendallil noorest peast hakkama saada survega, mis kooli- ja tiimikaaslaste poolt temani jõudis. Kõik ju teadsid, millise profikorvpalluriga ta isa näol tegu on, mistõttu olid ootused alles tärkava noormehe suunal samuti kõrged. Õnneks ei lasknud Kendall end teiste surveavaldustel liigselt heidutada. „Kõik arvasid, et see on tohutult äge, et mu isaks on NBA-s mänginud korvpallur, kuid minu jaoks lisasid sellised hinnangud pinget juurde. Samas ma sain sellega hästi hakkama, sest ma pole kunagi tundnud, et ma peaks ainult isa pärast hästi mängima. Minu isiklik armastus selle mängu vastu aitas mul pingest üle olla ja mitte keskenduda sellele, milline mängumees mu isa omal ajal oli.”

Tegelikult aitaski ka Kendalli isa oma pojal selle olukorraga toime tulla, tunnetades hästi ära, millal vajas noor poiss lihtsalt moraalset tuge ning millal oli tarvis päris spordialaseid õpetussõnu. „Ta oskas mulle vajalikku hingamisruumi anda. Kui ma pettunud olin ja abi vajasin, siis oli ta samuti olemas.” Ehk olgugi et isa jagas järjepidevalt oma pojale nõuandeid, analüüsides koos Kendalliga tundide viisi nähtud korvpalliülekandeid ja olles mitmes meeskonnas isegi tema abitreeneriks, siis üle piiri ta kunagi oma mõjutustega ei läinud. „Ta ei pingutanud üle ja ei olnud kunagi mu peatreeneriks, mis oli tegelikult tore, sest isa teadis, kuidas lasta teisel inimesel juhendada. Ta lasi mul hingata ja oma mängu mängida. Ma ei tundnud kunagi, et midagi oleks mulle peale sunnitud.” Aeg-ajalt küll võisid nõuanded pärast ebaõnnestunud mängu mõjuda targutustena, kuid tegelikult oskas Kendall neis päeva lõpuks alati väärtust näha.

Ning kasu neist soovitustest tõesti oli, sest juba St. Charles East keskkoolis õppides ja seejärel Purdue ülikooli asudes, mis paikneb Indiana osariigis, suutis Kendall platsi peal tõelisi tegusid teha ning korvpalli ringkondade seas silma paista.

Purdue kõrgkoolis õppis Kendall kolm aastat, mille järel otsustas ta üle minna Nevada ülikooli, kus ta mängis Wolf Pack meeskonna eest. „Ülemineku põhjusteks oli vähene mänguaeg ja Nevada poolt pakutud paremad võimalused. Käisin seega ülikoolis kokku viis aastat, mis oli päris kauakestev, kuid õpetlik kogemus.” Kahe väga hea ülikooli eest mängimine ja sealses distsipliinis üles kasvamine valmistas Kendalli edasiseks karjääriks hästi ette. „Mul olid väga head ja kogemustega treenerid. Ka süsteemi ülesehitus aitas mul mõista, mida on vaja ära teha, kui tahta tõsiseltvõetavaks korvpalluriks saada. Tundsin, et olen valmis lõpuks professionaalselt mängima, raha teenima ja reisima.”

Täpselt nii Kendall ka tegi, sest pärast ülikooli lõpetamist ja NBA suveliigas Orlando Magic meeskonnas mängimist võttis ta ette teekonna Hispaaniasse, kus teda ootas Santiago de Compostelas Obradoiro meeskond. „Agent aitas mind turundada ja meeskondadele nähtavaks teha. Valisin variantide seast Hispaania, sest see oli sel ajal mu parimaks võimaluseks.” Sealses kõrgliigas mänguminutite kogumine on senini Kendalli üheks suurimaks saavutuseks. „Mulle väga meeldis selles meeskonnas olla ja nende mängustiili katsetada.”

Hispaaniale järgnes 2019. aastal Kendalli sünnimaa, Austraalia, kuhu ta kaheks aastaks South East Melbourne Phoenixi meeskonda mängima asus. Seal võisteldes ta mõistis, miks on Austraaliast saanud karjääriredeli alguses olevate korvpallurite unistuste sihtkoht. „Viimase viie-seitsme aasta jooksul on sealne fännibaas hüppeliselt kasvanud. Ka noormängijad Ameerikast otsustavad üha enam ülikooliharidusest loobuda ja suunduvad pigem just Austraaliasse. Sealne programm on väga toetav ja need mängijad on tohutult andekad. Mängivad seal ühe aasta ja lähevad siis NBA-sse.”

Selliste otsuste vastuvõtmine ja maailma teise otsa kolimine nõuavad Kendalli hinnangul tohutult head tugivõrgustikku ning ei tule ilmselt ühegi mängija jaoks lihtsalt. Ka temal endal on tulnud pidada oma perega maha omajagu vestlusi, et kõik edasised sammud ikka üheskoos läbi saaks analüüsitud. „Välismaal mängimine on kahtlemata elustiil, mis paraku kõigile ei sobi. See on raske, aga sellega harjub. Mu ema ja isa on selle tee läbi käinud ja seetõttu on nad väga mõistvad.”

Lisaks vanematele on Kendallil otsuste tegemisel toeks tema naine, kellega eelmisel suvel ka abieluranda sai purjetatud. Just tänu tema julgustusele oli Kendall valmis Austraaliast naastes vaatama taas Euroopa poole ning võtma umbes pärast nädala pikkust kaalumist vastu AVIS UTILITAS Rapla pakkumine. „Ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin. Polnud sellest riigist isegi varem kuulnud! Mu agent tõi selle pakkumise lauale ja kuigi huvilisi oli veel, siis ma ikkagi tundsin, et Rapla on minu jaoks parim koht, kus mängida.”

Senini pole Kendall pidanud seda otsust kahetsema, sest temaga Eestisse kaasa tulnud abikaasa ja suhteliselt sarnases eas tiimikaaslased on kohanemise väga sujuvaks teinud. „Kui sa oled korvpallur, siis sul juba on uude riikide kolides meeskonnakaaslaste näol sõbrad olemas.” Sellegipoolest ei eita Kendall, et profisportlase amet ja ohverduste tegemine käivad justkui käsikäes. Tähtsatest sünnipäevade tähistusest ilma jäämine, kodukoha restoranide igatsemine ja vaid kord aastas sõprade nägemine võivad küll mõjuda aeg-ajalt vaimule laastavalt, kuid pikas perspektiivis kaalub edukas karjäär kõik raskused üle. „Kõikidel tuleb teha ohverdusi, kui tahta milleski hea olla. Mõni ohverdus lihtsalt võib-olla on äärmuslikum kui teine. Need on valikud, mida sa oma karjääri nimel teed. Olen sellega leppinud ja saan aru, et kõige jaoks on oma aeg ja koht.”

Seepärast ongi Kendall võtmas AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas saadavast kogemusest maksimumi ning kiidusõnadest tal puudust ei tule. „Ma väga naudin siin olemist. Meil on väga kogenud ja teadlik treener. Ta on avatud ja aus – rohkemat ei oskagi ühelt treenerilt tahta. Ka organisatsioon on vastutustundlik ja professionaalne.”

Mängumehel aitab siinviibimist nautida ka tõsiasi, et tema abikaasa on nüüdseks samuti kogukonda sobitunud. Perest eemalolek ja ajavahe osutusid esialgu küll oodatust keerulistemateks väljakutseteks, kuid kohanemisperioodi möödudes hakkas kõik ladusamalt minema. „Ta on kohanenud ja sobib siia hästi. Vahepeal veedab ta minuga koos ka tiimikaaslastega aega ja kokkame üksteisele. Me naudime Eestis olemist.”

Ka professionaalses mõttes on senine hooaeg pakkunud piisavalt naudingut, kuid palju on vaja veel ära teha ja jooksvalt meeskonnana aina paremaks saada. „Meil on olnud mõned tagasilöögid ja vigastused, kuid üldiselt liigume õiges suunas. Nii peabki olema. Sa ei taha mängida oma parimat korvpalli esimese kahe nädala jooksul, sa tahad näidata parimat sooritust just hooaja lõpu poole.” Motivatsioonist meeskonnal järelejäänud hooajal seega puudust ei tohiks tulla ning valusad kaotused eesmärke ei kõiguta. Lüüasaamised, eriti võidetavatelt meeskondadelt, on alati rasked, kuid järgmine päev tuleb end taas kokku võtta ja vigadest õppida. „Pikk hooaeg on alati täis tõuse ja mõõne, kuid kogenud mängijate olemasolu ja mentaliteet “üks päev korraga” aitavad fookust hoida. Ei tohi liigselt keskenduda ei minevikule ega tulevikule,” kinnitab Kendall.

Sarnast maailmavaadet koosluses praktiliste soovitustega loodab Kendall õpetada ka alustavatele korvpalluritele, kel pole olnud seda õnne kasvada üles spordiga lähedalt seotud vanematega. Selle eesmärgi täideviimise nimel on ta juba praegu palju vaeva näinud ja nullist omaenda firma püsti pannud. „Minu alustatud ettevõtte eesmärk on laste aitamine ja veebis tundide või kursuste müümine, mis võimaldaksid soovijatel enda korvpalli-alaseid oskusi parandada.” Kendall ei paneks kätt ette ka treeneri ameti pidamisele, sest just noorte arengusse panustamine võiks tal pärast profisportlase karjääri lõpetamist silma särama panna ja sissetuleku lauale tuua.

Ja kogemusi, mida teistele jagada, on Kendallil kahtlemata omajagu, sest isa jälgedes astumine ja pidevalt perest eemal olemine on temast voolinud mängumehe, kes raskustele vaatamata ei anna alla. „Muidugi tuleb ette ka raskeid hetki, aga armastus selle töö vastu on lihtsalt niivõrd suur. Olen viimastel aastatel hakanud teadlikult ka oma tänulikkust väljendama ja hommikul ärgates päevikut täitma, et eesmärgid selgelt kirja saaks. See aitab asjad õigesse perspektiivi panna.”

Just iseenda kallal töötamine, nii platsil kui ka selle kõrval, võimaldabki Kendallil oma karjääri päriselt südamest nautida ja sel hooajal AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga tegusid teha. „Võtame üks samm korraga ja proovime iga trenni toel õiges suunas liikuda!”

ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri

Korvpallimeeskond – Chicago Bulls

Mängija – Kobe Bryant

NBA / Euroliiga – NBA

Tiimikaaslane – Kaarel Välb

Toit – Mehhiko toit, peamiselt tacod

Jook – Sprite

Film – Batman: The Dark Knight

Aastaaeg – Ma olen sündinud novembris ja pean seega ütlema sügis