Sel korral on persooniloo abil võimalik saada lähemalt tuttavaks 30-aastase ukrainlasest mängumehe Anton Davydiukiga. Intervjuus on arutelu all nii tema tärkamine korvpalluriks ja teekond AVIS UTILITAS Rapla meeskonna juurde kui ka katsumused, mis kodumaal endiselt käimasoleva sõja tõttu mehele osaks on saanud.
Vinnõtsja oblastisse kuuluvast linnast nimega Hnivan pärit Davydiuk avastas tee korvpalli juurde tavapärasest pisut hilisemas eas. Ta võis olla umbes 13-aastane ja viibida parajasti koolis kehalise kasvatuse tunnis, kui õpetaja juhuslikult tema poole pöördus ning talle selle spordialaga alustamise ideed pakkus. Davydiuk haaras huvitavast variandist viivitamatult kinni. „Mõtlesin, et võin ju proovida. Mulle hakkas see kohe meeldima. Kui trennis oma esimese pealtpaneku tegin, sain päriselt aru, et korvpall on üks lahe spordiala.”
Nii hakkaski ta pärast koolipäeva õhtuti korvpallitrennis käima ja kahte valdkonda omavahel ühildama. Õnneks ei olnud see liiga keeruline protsess, sest oma vanemate ainukese lapsena oli tal alati enda ema ja isa täielik toetus. Nendepoolne tugi oli tõesti igas mõttes hädavajalik, sest Davydiuki esimene treeningsaal ei asunud tema kodule just kõige lähemal. „Isa võttis mind tihti pärast õhtuseid treeninguid auto peale ja läksime koos koju. Vanemad oli mu jaoks alati olemas ja utsistasid mind korvpalliga jätkama.”
Ka Davydiuki isiklik huvi selle meeskonna-ala vastu oli juba toona suur, ja eks ta ikka unistas noore poisina ühel päeval ka Euroopas mängimisest, kuid gümnaasiumi lõpetamise ajaks jõudis see unistus pisut kustuda. „Ma ei arvanud kunagi, et korvpalli mängimisest võiks mu töö saada. Ei mõelnud sellest kui tõsiseltvõetavast variandist. Lihtsalt nautisin treenimist ja mängimist.” Nii võttiski ta pärast gümnaasiumi ette ülikoolitee Vinnõtsja Pedagoogikaülikoolis ning asus oma peamist fookust ja aega suunama spordi asemel just kõrghariduse omandamisele.
Korvpalli ta sel perioodil siiski täielikult ei hüljanud ning just ühel üliõpilaste vahelisel korvpallivõistlusel pani talle silma peale Ukraina Superliigas kaasa tegeva meeskonna Politekhnika-Halychyna noortetiimi treener. „Ta küsis, kas tahaksin hakata korvpalli professionaalsel tasemel mängima. Olin loomulikult nõus. Vahetasin ülikooli ja asusin õppima meeskonnaga samanimelises ehk Lvivi Polütehnika Riiklikus ülikoolis.” Davydiuki tõeline profisportlase karjäär sai seega alguse just tema ülikoolõpingute esimestel aastatel ehk 2011/2012 hooajal.
See oli katsumusi täis aeg, sest õppeaineid, mida tal läbida tuli, oli hulgaliselt ning samal ajal vajasid loomulikult tõelist pühendumist ka korvpallitreeningud, sest Davydiuk harjutas paralleelselt nii ülikooli noortetiimis kui ka esindusmeeskonnas. Nii võiski tal ühel päeval suisa neli trenni olla. Õnneks oli mehele sel ajal nii platsil kui ka väljaspool seda toeks tema noortetiimi loots, kes oma 50. aasta pikkuse treeneritaustaga suutis õppejõudude seas alati musta valgeks rääkida ja enda mängijate jaoks igas mõttes olemas olla.
Nii mängiski Davydiuk Politekhnika-Halychyna meeskonna eest kuni 2014/2015 hooajani. Sellele järgnes kahe aasta pikkune periood Cherkasy Monkeys meeskonnas, kus 206. sentimeetrine mängumees end väga hästi tundis. „Meil olid seal meeskonnas toona ainult Ukraina päritolu mängijad. See oli Ukraina korvpalli jaoks hea hooaeg.” Sealt edasi siirdus ta 2017. aastal Mykolaivi tiimi, kus ta järgmised kolm aastat väärtuslikke kogemusi kogus.
Oma karjääri jooksul on jõudnud ta mängida ka Odessa meeskonnas ja viimati, ehk 2021/2022 hooajal, Ukraina teises liigas tegutsenud Khmelnytsky satsi eest. Kuni Eestist saadud pakkumiseni olid seega just kodused liigad ja tiimid tema peamisteks väljunditeks.
Kunagi entusiastliku poisikesena ka välismaa korvpalliväljakute vallutamisest unistanud Davydiuk oli selleks ajahetkeks oma kodumaal saavutatud karjääritrajektooriga tegelikult igati rahul. Temal ja ta tiimikaaslastel Khmelnytskyist oli reaalne soov end veel kõrgemasse mängu lülitada ning võimalused selle eesmärgi teostamiseks olid täiesti olemas, kuid möödunud aasta 24. veebruaril alguse saanud Venemaa algatatud sõda Ukraina vastu keeras teatavasti maailma täiesti pahupidi.
Päevapealt ei olnud noormehe eesmärgiks enam mitte korvpalliplatsil tegude tegemine, vaid kiirelt asjade kokku pakkimine ja enda naise Juliaga turvalise pelgupaiga leidmine. See saatuslik päev on Davydiukil senini värskelt meeles. „Mul oli sõjale eelnenud õhtul tavapärane trenn. Teadsime, et midagi on küll toimumas, aga treener ütles, et jätkame treenimist ja kohtume hommikul kell kümme. Läksin rahumeeli magama ja ärkasin järgmisel hommikul sõbra kõne peale, kes küsis, kas ma üldse tean, mis parajasti toimumas on.”
Davydiuk pani selle kõne peale oma teleka kiiruga käima ning nähes, et asjaolud on üleöö täielikult muutunud ja sõda tõepoolest alanud, ei jäänud tal muud üle, kui oma senise elustiiliga hüvasti jätta ning naise vanemate juurde varjule minna. „Me kõik küll tegelikult oskasime seda aimata, aga me ei oleks osanud eales oodata, et päriselt linnu pommitama hakatakse. Läksimegi seega kaheks kuuks Julia vanemate koju.”
Kõik liigad ja hooajad loeti loomulikult lõppenuks ning teha ei olnudki muud, kui lihtsalt helgemaid hetki ootama jääda. See helge päev vähemalt Davydiuki jaoks peagi tõesti saabus, sest teda ootas koht 3×3 korvpallikoondises. Keegi küll sel hetkel veel ei teadnud, kas meestel ka päriselt õnnestub EM-ist osa võtta, kuid treeningutega tuli neil sellegipoolest jätkata. Õnneks sai siiski ka Ukraina rahvuskoondis enda oskusi sel turniiril eelmisel suvel näidata.
Turniirile järgnes aga omamoodi katsumus, sest kodumaale mängija enam naasta ei saanud. „Sõda oli endiselt käimas ja mul oli rase naine. Me vajasime turvalist keskkonda. Ka meie mõlema vanemad said aru, et enda peagi sündiva lapse huvides ei saa me Ukrainasse jääda.” Nii saigi Ukrainast Iisraeli ja sealt edasi Austriasse rännatud. Peavarju sai otsitud ka Saksamaalt, Poolast ja Leedust, kuni lõpuks jõuti omadega Londonisse. „Mu naise unistus oli minna Londonisse ja seepärast me sinna läksimegi.”
Davydiuk leidis ka seal meeskonna, kellega töö kõrvalt koos treenida ja füüsist vormis hoida, kuid enda mõtetes oli ta juba üpris kindel, et tal tuleb päris korvpallurikarjäär lõppenuks lugeda. „Arvasin, et pean korvpalliga lõpparve tegema. Pidin ju enda pere ja lapse peale mõtlema. Siis aga helistas mulle ootamatult mu agent, kes ütles, et mulle on Eestist pakkumine.”
AVIS UTILITAS Raplalt tulnud võimalus tegi mehe ääretult rõõmsaks ning pärast naisega peetud arutelu oli neil mõlemal selge, et peagi perelisa saava paari järgmiseks maandumispaigaks on Rapla. Nad pakkisid taas oma kotid ja võtsid suuna Eesti poole.
Uue keskkonnaga harjumine võttis küll alguses aega, kuid nüüdseks on nad oma koha siin leidnud ning ka pisipoeg pealinnas ilmavalgust näinud ja nüüd juba hubases Raplas hoogsalt kasvamas. „Eesti jääb meile kahtlemata eluks ajaks meelde, sest siin sündis me laps. Meile väga meeldib siin.”
Davydiukile meeldib väga ka see meeskond, kellega koos on tal käimasoleval hooajal võimalus iga mängu ja iga treeningu abil paremaks areneda. „Kui siia tulin, olin ma loomulikult veidi mures. Ei teadnud, kuidas mängijad mind vastu võtavad. Tegelikkuses on aga see atmosfäär selles tiimis ideaalne. Tunnen, et meeskond on justkui mu teine pere. See on mu esimene välismaa hooaeg ja Rapla sarnast organisatsiooni pole ma varem näinud.”
AVIS UTILITAS Rapla meeskond on juba praegu mängumehele niivõrd palju andnud, mistõttu tunneb ta, et ka tema ise tahaks omalt poolt nii tiimikaaslastele kui ka fännidele enamat vastu pakkuda. Oma täit potentsiaali loodab ta välja pigistada just eelseisvates olulistes mängudes. „Arvan, et olen rohkemaks suuteline. Tahan seda meeskonda rohkem aidata ja usun, et sel hooajal medali võtmine on täitsa võimalik. Peame selle saamise nimel endast kõik andma.”
Just endast maksimumi proovibki Davydiuk alati anda ja niivõrd turvalise keskkonna eest iga päev tänulik olla. Murepilved kodumaal toimuva pärast pole loomulikult kuhugi kadunud ning eks ta ikka tahaks sinna naasta, lootuses taaskohtuda oma lähedaste inimestega ja aastatega armsaks saanud radadega, kuid praegusel momendil üritab ta siinsele eluetapile keskenduda. „Ma küll tahaks oma sõpru näha ja suvel koos enda isaga jälle mitmeks päevaks kalale minna, aga tegelikult tunnen ma end ka siin Eestis ja Raplas hästi.”
Just kalapüük ongi korvpalli kõrval mängumehe suurimaks hobiks ning väikese poisina vanaisalt saadud entusiasm selle valdkonna vastu on tänaseni püsima jäänud. Davydiukil oleks hea meel, kui ka tema enda poeg jõuaks ühel päeval õige suunamise toel sarnaste väljunditeni, kuid selliste otsuste kasuks langetamiseni on pisipõnnil veel küllaga aega. Niikaua proovivadki nad üheskoos kodumaal toimuvate jõhrkuste kiuste siinsest elust rõõmu tunda ja vähemalt korvpalli näol mingitki normaalsust säilitada.
Juba pikalt selle spordialaga seotud olnud Davydiuk korvpallurikarjääri lõpetamise peale veel kindlasti ei mõtle, sest mängust saadav niivõrd võimas emotsioon poeb talle endiselt tohutult hinge. „Olen emotsionaalne inimene ja mulle väga meeldib see tunne, mida platsi peal kogeda saan. Korvpall tuli mu ellu ja pole senimaani välja läinud!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Mu lemmik meeskond on alati see, kus ma ise parajasti mängin
Mängija – Dirk Nowitzki või Kobe Bryant
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Obrad Tomic
Toit – Burger
Jook – Metsamarja smuuti
Film – Ford v Ferrari
Aastaaeg – Kevad
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/03/anton.jpg8001200RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-03-30 10:36:142023-03-30 10:42:59Ukrainlasest mängumees Anton Davydiuk: Rapla meeskonnast on mu teine pere saanud
24-aastane Marek Ruut on mängumees, kes Rapla Korvpallikooli kasvandikuna vähemalt AVIS UTILITAS Rapla fännide seas pikemat tutvustust ei vaja. Vahetu persoonilugu aga võimaldab näha tema pealispinnast kaugemale, sest mängija räägib intervjuu käigus avameelselt ajenditest, mis alles mõni aeg tagasi ta korvpallurikarjääri lõpetamise äärele viisid. Arutelu alla tuleb muuhulgas ka tema teekond selle pallimängu juurde ning treeneri pojaks olemise võlud ja valud.
Mareki lugu sellest, kuidas korvpalliga tegelemine tema elu tavapäraseks osaks sai, võib esmapilgul tunduda üpris sarnane nende mängijate omadega, kel selles valdkonnas pereliikmete näol juba varakult eeskujud ees olid. Ka tema sai korvpalliga sina peale suuresti tänu enda isa Indrek Ruudule, kes endise mängumehe ja praegugi tegutseva treenerina juba varajases eas pojale seda pallimängu tutvustas. „Käisin väiksena koos isaga tihti saalis ja jõudsin juba lasteaia lõpus ehk kuueaastaselt kuidagi üsna loomulikult korvpallitrenni. Ise ikka väga tahtsin. Korvpall oli noorena põhimõtteliselt kogu mu elu.” Isa üleliigset suunamist või tagant utsitamist Marek seega ei vajanud.
Nii astuski ta juba väikse poisina kindlal sammul Rapla Korvpallikooli uksest sisse, kus pikkade aastate jooksul on saadud nii organisatsiooni kui ka pakutavate treeningtingimuste poolest koos palju edasi areneda.
Mareki isiklik areng hakkas samuti silma juba kõige esimestes trennides, sest olles isaga palju saalis viibinud ja omaette mänginud, polnud talle ei palli põrgatamine ega korvpalli põhitõed võõrad. Tänu sellele suutiski ta oma esimese treeneri ehk Marek Lairandi poolt juhendatud trennides teiste poiste kõrval eredalt särada ja korvpallimängust tõelist naudingut leida. „Kui trenni läksin, siis midagi ma juba oskasin. Rohkem, kui teised. See andis mulle eelise.”
Suureks eeliseks oli ka asjaolu, et teda oli pärast igat trenni ja võistlust kodus ootamas tõeline tugivõrgustik, sest nii Mareki isa kui ka toona sama spordialaga tegelenud vanem vend hakkasid juba varakult talle kasulikke õpetussõnu jagama. Pärast väsitavat treeningpäeva ei pruukinud nende poolsed kommentaarid muidugi iga kord heade soovitustena mõjuda. „Eks nooremana see oli mul ikka natuke raskem. Tavalisel lapsel oli treener riietusruumis ainult vahetult pärast mängu, pärast seda ta läks koju ja oligi kõik. Mul tuli tihtipeale ka kodus pärast mängu või trenni see tagasiside vastu võtta.”
Sellegipoolest oskas Marek perelt saadud tuge väärtustada ning aja jooksul tekkinud oskuslik analüüsivõime aitas tal juba noores eas hea enesekriitika tasandi tekitada. Enesekindel tegutsemine, koos endast vanemate poistega väljakul kogemuste omandamine ja vahepeal ka isa käe all treenimine kandsid vilja, sest noormees suutis juba üsna varakult kõrgemasse mängu lülituda.
Tal küll oli pärast põhikooli lõpetamist variant seada sammud pealinna ja jätkata õpinguid populaarseks saanud Audentese Spordigümnaasiumis, kuid Marek jättis selle sammu teadlikult tegemata. „Vanemad isegi suunasid mind sinna, aga ma olin selle vastu. Ma ei tahtnud minna Tallinnasse. Tundsin end siin Raplas hästi.”
Tagantjärele võib öelda, et tal ei tulnud seda otsust kahetseda, sest just kodulinna jäämine võimaldas tal juba 11. klassi poisina keset hooaega siinse esindusmeeskonnaga liituda, mille loots ka tema enda isa pisut varem olla jõudis. „Olin vist 17, kui esimest korda selle särgi selga tõmbasin. Tollane abitreener Toomas Annuk tuli mu juurde ja ütles, et järgmine päev on Cramoga mäng. Ta küsis, kas tahaksin ka liituda.”
See oli võimalus, millest Marek juba enda karjääriredeli alguses unistanud oli ning loomulikult oli ainsaks vastusevariandiks kindel „jah”. Võistlusele eelnenud ööl noor poiss küll eriti magada ei suutnud, kuid mängupäeval kogetud närvikõdi ja esimesed mänguminutid kõrgemas liigas olid seda stressi väärt. „See oli vägev elamus. Siis sain tõeliselt aru, et see on lahe ja tahaks seda edasi teha.”
Mareki soov läks täide, sest sealt edasi hakkaski ta meeste seltsis treenima ja Meistriliigas kogemustepagasit täiendama. Sedavõrd olulise sammu astumine oli aga esialgu pisut hirmutav ja kohanemisprotsess ei kulgenud noormehe jaoks just kõige sujuvamalt. „Eks korvpallimeeskonnas on ikka alati see, et nooremaid noritakse. Pead selle tee läbi tegema. Ega see lihtne ei olnud, aga eriti hull ka mitte. Tagantjärgi lihtsalt mõtlen, et oleks ise võinud asju teistmoodi teha – just julgem ja enesekindlam olla.”
Ometi suutis Marek juba algusaastatel meeskonnaga ühes rütmis püsida, ise samal ajal proovides hoida korvpall ja gümnaasiumiõpingud tasakaalus. See oli keeruline ülesanne, sest pärast pikka koolipäeva oli tal põhimõtteliselt kohe vaja minna n-ö tavalisele trennile eelnevasse eratrenni, mida ta isa juhendas. Omajagu tunde läks noormehel ka Toomas Annuki initsiatiivil algatatud visketrennide alla, mis nüüdseks täpse viskekäe näol Marekile palju edu toonud.
Alles õhtul kella üheksaks koju jõudmine ja seejärel koolitöödega alustamine oli tema jaoks seega üpris harjumuspärane, kuid väsitav rutiin. Kõikidest raskustest olenemata suutis ta 2017. aastal gümnaasiumi ilusti ära lõpetada ja samaaegselt ka enda suurima rõõmuallika ehk korvpalli jaoks vajalikku aega leida. „See oli raske, aga sain hakkama. Valisingi selle, et tegelen korvpalliga ja ei lähe välja, kui järgmine päev trenn või mäng on. Ma arvan, et see oli seda väärt. Muidu ma ei oleks siin.”
Keskhariduse omandamisega ühele poole saades tekkiski Marekil hetk, mil ta sai lõpuks oma arengusse segamatult panustada. See periood sai aga kesta kuni 2019. aasta jaanuarini, sest täitmist vajas tema kaitseväekohustus. Keset hooaega 11. kuuks äraminek mõjus noorele mängijale vaimselt ülimalt raskelt ja seda etappi meenutab ta kui karjääri üht suurimat madalpunkti. „See segas kahte hooaega. Ka ettevalmistusperioodi. Olin ju terve suvi kaitseväes. See segas mu arengut ja lihtsalt ei olnud hea ajastus.”
Kaitseväest naastes aga tõelised katsumused alles algasid. Marek oli just oma rütmi uuesti üles leidmas, kui liiga koroonaviiruse tõttu pooleli jäeti. Tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt ise treenimist jätkata, sest ajateenistuse tõttu niigi pikalt tõsisest korvpallist eemal olnud noormees oli motiveeritud järgmisel ehk 2020/2021 hooajal platsil taas tegusid tegema.
Hooaeg algaski tal AVIS UTILITAS Rapla särgis väga hästi. Ta oli selleks füüsiliselt igati valmis ja sai ka palju mänguaega, kuid paraku vedas teda ootamatult alt just vaimne pool. „Siis tekkisidki mingid probleemid. Järsku ei tulnud enam välja ja ma ei saanud mõne inimesega ka hästi läbi. Tekkis motivatsioonipuudus. Tundsin, et olin siia kuidagi ammendunud.”
Marek küll suutis hooaja lõpuni mängida, kuid võttis seejärel vastu suure otsuse korvpallist taanduda ja 2021/2022 hooajal meeskonda mitte naasta. Sel hetkel tundus see lõpliku ja otsustatud käiguna. „Too hetk ma arvasin küll, et ei mängi rohkem.” Nii leidiski ta end üllatuslikult täiesti võõrast keskkonnast, töötades aasta aega teedeehituse ettevõttes. „Läksin tundmatusse vette. Mitte midagi ei osanud seal, aga tundsin, kuidas see eemalolek andis inimesena nii palju juurde.”
Uue ameti õppimise kõrvalt jõudis Marek ka oma teisele lemmikule ehk jalgpallile Rahvaliigas mängides võimaluse anda. Päris unarusse sel perioodil ei jätnud ta ka korvpalli, sest ta lõi ikkagi kaasa enda isa poolt juhendatavas II. liiga satsis.
See aasta oli tema jaoks kahtlemata väga vajalik ja õpetlik, sest korraks kõigest eemale saamine ning kõrvalseisja pilguga olukorra hindamine aitab alati fookuse uuesti paika saada. Nii saigi mängumees aru, et ta tegelikult ei taha veel korvpalliga kõrgemal tasemel lõplikult hüvasti jätta. „Mõtlesin seal tavatöö peal, et palju lihtsam ja mõnusam on ju minna trenni, kaks tundi pingutada, ja teha seda, mida päriselt naudid. Sisimas lootsin, et äkki keegi helistab.” Käimasoleva hooaja eel see oluline kõne tuligi ning Marek taasavastas tee korvpalli juurde.
Juba tuttav AVIS UTILITAS Rapla võttis ta seega taas avasüli vastu. Pärast vaheaastat oli alguses muidugi keeruline enda roll uuesti üles leida, ja Marek jõudis esimeste nädalate jooksul riietusruumis naljatleda, et äkki oleks ikka pidanud Austraaliasse tavatöö peale minema, kuid õnneks sai füüsiliselt raske aeg kiiresti läbi.
Tänu heale meeskondlikule kokkuhoidmisele ja uue peatreeneri tegutsemisele on ta korvpallimängu taas päriselt nautima hakanud ning platsil oma enesekindluse uuesti üles leidnud. „Kui ma peaks valima ühe hooaja, mida kõige rohkem nautinud olen, siis see on kindlasti see hooaeg. Mulle tõesti treener väga meeldib. Ta võtab kõiki võrdselt ja on väga inimlik.”
Just soe kogukond ja ümberringi viibivad lähedased inimesed ongi aidanud Marekil kõikideks nendeks aastateks Raplasse püsima jääda. See on koht, mis on temast tööka mängija voolinud. „Rapla on Eesti kohta ikka tippklubi, kus on head tingimused ja head treenerid. See meeskond on alati hea valik tundunud. Ja need inimesed, kes saalis käivad on ikka väga lahedad. See ongi nii-öelda see kütus.”
Ning kütust eelseisvateks olulisteks mängudeks meeskonnal jagub. Ka Mareki enda eesmärk pikas perspektiivis on järjepidevalt väikestes asjades samm edasi teha ja nautida seda teekonda, millel ta juba pisikese jüngrina tegutsenud on. „Kõige tähtsam on hea meelega trenni ja mängudele tulla. Proovin võimalikult vähe põdeda ja muretseda, et mida keegi arvab. Ma ei ole see, kes koju nutma või kedagi süüdistama läheks, kui treener minu peale pahane on. Samas ei ole ma ka see, kes arvaks, et olen ilge tegija, kui hästi läheb. Proovin hoida sellist stabiilset joont.”
Tasakaalukat tegutsemist on Marekil alati aidanud hoida ka tema isa, kes poisi jaoks nii mängumeheks kulgemise ajal kui ka praegu igapäevaselt meeskonna juures jõusaali treenerina tegutsedes tugisambaks on. Poja tegemistesse või platsi peal korda saadetud otsustesse sekkub ta aga pigem harva. Ja seda ka üksnes näoilmete näol, mis ainult Marekile tuttavad on. „Ma ei pea isegi küsima ja ta ei pea mulle isegi midagi ütlema. Vaatan ta nägu ja saan aru, mis teda häirib,” kinnitab Marek muiates.
Kodust kaasa saadud sihikindlus aitabki Marekil hetkes viibida ning igast võimalusest, mis ta AVIS UTILITAS Rapla särgis teenib, tõelist mõnu tunda. Korra juba korvpalli juurest ära käinud ja siis tagasi tulnud mängumees teab omast kogemusest, et maa jätkab igal juhul ka väljaspool korvpalli skeenet pöörlemist, kuid nii kaua, kui vähegi võimalik, soovib ta end just selle valdkonnaga siduda!
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Michael Jordan
NBA / Euroliiga – Vaataks pigem jalgpalli hoopis
Tiimikaaslane – Rait-Riivo Laane
Endine tiimikaaslane – Gregor Ilves
Toit – Pasta
Jook – Apelsinimahl
Film – Pulp Fiction
Aastaaeg – Suvi
Mareki lugu sellest, kuidas korvpalliga tegelemine tema elu tavapäraseks osaks sai, võib esmapilgul tunduda üpris sarnane nende mängijate omadega, kel selles valdkonnas pereliikmete näol juba varakult eeskujud ees olid. Ka tema sai korvpalliga sina peale suuresti tänu enda isa Indrek Ruudule, kes endise mängumehe ja praegugi tegutseva treenerina juba varajases eas pojale seda pallimängu tutvustas. „Käisin väiksena koos isaga tihti saalis ja jõudsin juba lasteaia lõpus ehk kuueaastaselt kuidagi üsna loomulikult korvpallitrenni. Ise ikka väga tahtsin. Korvpall oli noorena põhimõtteliselt kogu mu elu.” Isa üleliigset suunamist või tagant utsitamist Marek seega ei vajanud.
Nii astuski ta juba väikse poisina kindlal sammul Rapla Korvpallikooli uksest sisse, kus pikkade aastate jooksul on saadud nii organisatsiooni kui ka pakutavate treeningtingimuste poolest koos palju edasi areneda.
Mareki isiklik areng hakkas samuti silma juba kõige esimestes trennides, sest olles isaga palju saalis viibinud ja omaette mänginud, polnud talle ei palli põrgatamine ega korvpalli põhitõed võõrad. Tänu sellele suutiski ta oma esimese treeneri ehk Marek Lairandi poolt juhendatud trennides teiste poiste kõrval eredalt särada ja korvpallimängust tõelist naudingut leida. „Kui trenni läksin, siis midagi ma juba oskasin. Rohkem, kui teised. See andis mulle eelise.”
Suureks eeliseks oli ka asjaolu, et teda oli pärast igat trenni ja võistlust kodus ootamas tõeline tugivõrgustik, sest nii Mareki isa kui ka toona sama spordialaga tegelenud vanem vend hakkasid juba varakult talle kasulikke õpetussõnu jagama. Pärast väsitavat treeningpäeva ei pruukinud nende poolsed kommentaarid muidugi iga kord heade soovitustena mõjuda. „Eks nooremana see oli mul ikka natuke raskem. Tavalisel lapsel oli treener riietusruumis ainult vahetult pärast mängu, pärast seda ta läks koju ja oligi kõik. Mul tuli tihtipeale ka kodus pärast mängu või trenni see tagasiside vastu võtta.”
Sellegipoolest oskas Marek perelt saadud tuge väärtustada ning aja jooksul tekkinud oskuslik analüüsivõime aitas tal juba noores eas hea enesekriitika tasandi tekitada. Enesekindel tegutsemine, koos endast vanemate poistega väljakul kogemuste omandamine ja vahepeal ka isa käe all treenimine kandsid vilja, sest noormees suutis juba üsna varakult kõrgemasse mängu lülituda.
Tal küll oli pärast põhikooli lõpetamist variant seada sammud pealinna ja jätkata õpinguid populaarseks saanud Audentese Spordigümnaasiumis, kuid Marek jättis selle sammu teadlikult tegemata. „Vanemad isegi suunasid mind sinna, aga ma olin selle vastu. Ma ei tahtnud minna Tallinnasse. Tundsin end siin Raplas hästi.”
Tagantjärele võib öelda, et tal ei tulnud seda otsust kahetseda, sest just kodulinna jäämine võimaldas tal juba 11. klassi poisina keset hooaega siinse esindusmeeskonnaga liituda, mille loots ka tema enda isa pisut varem olla jõudis. „Olin vist 17, kui esimest korda selle särgi selga tõmbasin. Tollane abitreener Toomas Annuk tuli mu juurde ja ütles, et järgmine päev on Cramoga mäng. Ta küsis, kas tahaksin ka liituda.”
See oli võimalus, millest Marek juba enda karjääriredeli alguses unistanud oli ning loomulikult oli ainsaks vastusevariandiks kindel „jah”. Võistlusele eelnenud ööl noor poiss küll eriti magada ei suutnud, kuid mängupäeval kogetud närvikõdi ja esimesed mänguminutid kõrgemas liigas olid seda stressi väärt. „See oli vägev elamus. Siis sain tõeliselt aru, et see on lahe ja tahaks seda edasi teha.”
Mareki soov läks täide, sest sealt edasi hakkaski ta meeste seltsis treenima ja Meistriliigas kogemustepagasit täiendama. Sedavõrd olulise sammu astumine oli aga esialgu pisut hirmutav ja kohanemisprotsess ei kulgenud noormehe jaoks just kõige sujuvamalt. „Eks korvpallimeeskonnas on ikka alati see, et nooremaid noritakse. Pead selle tee läbi tegema. Ega see lihtne ei olnud, aga eriti hull ka mitte. Tagantjärgi lihtsalt mõtlen, et oleks ise võinud asju teistmoodi teha – just julgem ja enesekindlam olla.”
Ometi suutis Marek juba algusaastatel meeskonnaga ühes rütmis püsida, ise samal ajal proovides hoida korvpall ja gümnaasiumiõpingud tasakaalus. See oli keeruline ülesanne, sest pärast pikka koolipäeva oli tal põhimõtteliselt kohe vaja minna n-ö tavalisele trennile eelnevasse eratrenni, mida ta isa juhendas. Omajagu tunde läks noormehel ka Toomas Annuki initsiatiivil algatatud visketrennide alla, mis nüüdseks täpse viskekäe näol Marekile palju edu toonud.
Alles õhtul kella üheksaks koju jõudmine ja seejärel koolitöödega alustamine oli tema jaoks seega üpris harjumuspärane, kuid väsitav rutiin. Kõikidest raskustest olenemata suutis ta 2017. aastal gümnaasiumi ilusti ära lõpetada ja samaaegselt ka enda suurima rõõmuallika ehk korvpalli jaoks vajalikku aega leida. „See oli raske, aga sain hakkama. Valisingi selle, et tegelen korvpalliga ja ei lähe välja, kui järgmine päev trenn või mäng on. Ma arvan, et see oli seda väärt. Muidu ma ei oleks siin.”
Keskhariduse omandamisega ühele poole saades tekkiski Marekil hetk, mil ta sai lõpuks oma arengusse segamatult panustada. See periood sai aga kesta kuni 2019. aasta jaanuarini, sest täitmist vajas tema kaitseväekohustus. Keset hooaega 11. kuuks äraminek mõjus noorele mängijale vaimselt ülimalt raskelt ja seda etappi meenutab ta kui karjääri üht suurimat madalpunkti. „See segas kahte hooaega. Ka ettevalmistusperioodi. Olin ju terve suvi kaitseväes. See segas mu arengut ja lihtsalt ei olnud hea ajastus.”
Kaitseväest naastes aga tõelised katsumused alles algasid. Marek oli just oma rütmi uuesti üles leidmas, kui liiga koroonaviiruse tõttu pooleli jäeti. Tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt ise treenimist jätkata, sest ajateenistuse tõttu niigi pikalt tõsisest korvpallist eemal olnud noormees oli motiveeritud järgmisel ehk 2020/2021 hooajal platsil taas tegusid tegema.
Hooaeg algaski tal AVIS UTILITAS Rapla särgis väga hästi. Ta oli selleks füüsiliselt igati valmis ja sai ka palju mänguaega, kuid paraku vedas teda ootamatult alt just vaimne pool. „Siis tekkisidki mingid probleemid. Järsku ei tulnud enam välja ja ma ei saanud mõne inimesega ka hästi läbi. Tekkis motivatsioonipuudus. Tundsin, et olin siia kuidagi ammendunud.”
Marek küll suutis hooaja lõpuni mängida, kuid võttis seejärel vastu suure otsuse korvpallist taanduda ja 2021/2022 hooajal meeskonda mitte naasta. Sel hetkel tundus see lõpliku ja otsustatud käiguna. „Too hetk ma arvasin küll, et ei mängi rohkem.” Nii leidiski ta end üllatuslikult täiesti võõrast keskkonnast, töötades aasta aega teedeehituse ettevõttes. „Läksin tundmatusse vette. Mitte midagi ei osanud seal, aga tundsin, kuidas see eemalolek andis inimesena nii palju juurde.”
Uue ameti õppimise kõrvalt jõudis Marek ka oma teisele lemmikule ehk jalgpallile Rahvaliigas mängides võimaluse anda. Päris unarusse sel perioodil ei jätnud ta ka korvpalli, sest ta lõi ikkagi kaasa enda isa poolt juhendatavas II. liiga satsis.
See aasta oli tema jaoks kahtlemata väga vajalik ja õpetlik, sest korraks kõigest eemale saamine ning kõrvalseisja pilguga olukorra hindamine aitab alati fookuse uuesti paika saada. Nii saigi mängumees aru, et ta tegelikult ei taha veel korvpalliga kõrgemal tasemel lõplikult hüvasti jätta. „Mõtlesin seal tavatöö peal, et palju lihtsam ja mõnusam on ju minna trenni, kaks tundi pingutada, ja teha seda, mida päriselt naudid. Sisimas lootsin, et äkki keegi helistab.” Käimasoleva hooaja eel see oluline kõne tuligi ning Marek taasavastas tee korvpalli juurde.
Juba tuttav AVIS UTILITAS Rapla võttis ta seega taas avasüli vastu. Pärast vaheaastat oli alguses muidugi keeruline enda roll uuesti üles leida, ja Marek jõudis esimeste nädalate jooksul riietusruumis naljatleda, et äkki oleks ikka pidanud Austraaliasse tavatöö peale minema, kuid õnneks sai füüsiliselt raske aeg kiiresti läbi.
Tänu heale meeskondlikule kokkuhoidmisele ja uue peatreeneri tegutsemisele on ta korvpallimängu taas päriselt nautima hakanud ning platsil oma enesekindluse uuesti üles leidnud. „Kui ma peaks valima ühe hooaja, mida kõige rohkem nautinud olen, siis see on kindlasti see hooaeg. Mulle tõesti treener väga meeldib. Ta võtab kõiki võrdselt ja on väga inimlik.”
Just soe kogukond ja ümberringi viibivad lähedased inimesed ongi aidanud Marekil kõikideks nendeks aastateks Raplasse püsima jääda. See on koht, mis on temast tööka mängija voolinud. „Rapla on Eesti kohta ikka tippklubi, kus on head tingimused ja head treenerid. See meeskond on alati hea valik tundunud. Ja need inimesed, kes saalis käivad on ikka väga lahedad. See ongi nii-öelda see kütus.”
Ning kütust eelseisvateks olulisteks mängudeks meeskonnal jagub. Ka Mareki enda eesmärk pikas perspektiivis on järjepidevalt väikestes asjades samm edasi teha ja nautida seda teekonda, millel ta juba pisikese jüngrina tegutsenud on. „Kõige tähtsam on hea meelega trenni ja mängudele tulla. Proovin võimalikult vähe põdeda ja muretseda, et mida keegi arvab. Ma ei ole see, kes koju nutma või kedagi süüdistama läheks, kui treener minu peale pahane on. Samas ei ole ma ka see, kes arvaks, et olen ilge tegija, kui hästi läheb. Proovin hoida sellist stabiilset joont.”
Tasakaalukat tegutsemist on Marekil alati aidanud hoida ka tema isa, kes poisi jaoks nii mängumeheks kulgemise ajal kui ka praegu igapäevaselt meeskonna juures jõusaali treenerina tegutsedes tugisambaks on. Poja tegemistesse või platsi peal korda saadetud otsustesse sekkub ta aga pigem harva. Ja seda ka üksnes näoilmete näol, mis ainult Marekile tuttavad on. „Ma ei pea isegi küsima ja ta ei pea mulle isegi midagi ütlema. Vaatan ta nägu ja saan aru, mis teda häirib,” kinnitab Marek muiates.
Kodust kaasa saadud sihikindlus aitabki Marekil hetkes viibida ning igast võimalusest, mis ta AVIS UTILITAS Rapla särgis teenib, tõelist mõnu tunda. Korra juba korvpalli juurest ära käinud ja siis tagasi tulnud mängumees teab omast kogemusest, et maa jätkab igal juhul ka väljaspool korvpalli skeenet pöörlemist, kuid nii kaua, kui vähegi võimalik, soovib ta end just selle valdkonnaga siduda!
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Michael Jordan
NBA / Euroliiga – Vaataks pigem jalgpalli hoopis
Tiimikaaslane – Rait-Riivo Laane
Endine tiimikaaslane – Gregor Ilves
Toit – Pasta
Jook – Apelsinimahl
Film – Pulp Fiction
Aastaaeg – Suvi
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/03/Marek1.jpg8881300RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-03-05 17:09:442023-03-30 10:39:56Korvpalli juurest korra ära käinud ja seejärel tagasi tulnud Marek Ruut: Rapla on alati hea valik tundunud
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.Sain aru
Privacy & Cookies Policy
Privacy Overview
This website uses cookies to improve your experience while you navigate through the website. Out of these, the cookies that are categorized as necessary are stored on your browser as they are essential for the working of basic functionalities of the website. We also use third-party cookies that help us analyze and understand how you use this website. These cookies will be stored in your browser only with your consent. You also have the option to opt-out of these cookies. But opting out of some of these cookies may affect your browsing experience.
Necessary cookies are absolutely essential for the website to function properly. This category only includes cookies that ensures basic functionalities and security features of the website. These cookies do not store any personal information.
Any cookies that may not be particularly necessary for the website to function and is used specifically to collect user personal data via analytics, ads, other embedded contents are termed as non-necessary cookies. It is mandatory to procure user consent prior to running these cookies on your website.
