Persooniligu: INDREK SUNELIK- nüüd Rapla mees
Tekst: Stiina Kartsepp
Indrek Sunelik – nägin, et Rapla uskus minusse
Käesolev hooaeg on kogumas aina enam tuure ning juba tuttavate tegijate kõrval proovivad AVIS UTILITAS Raplat viia edukate võitude suunal ka mängijad, kellest laiem fännibaas veel nii palju ei tea. Persoonilugude eesmärgiks on seda viga parandada ning näidata meie mängijate uusi ja sügavamaid külgi. Esimesena teeme lähemat tutvust 22-aastase Indrek Sunelikuga.
Pealinnas üles kasvanud Sunelik sattus esimest korda korvpallitrenni nii nagu paljud teisedki – ta oli just parajasti oma kooliteed alustamas, kui tema klassi läks seda spordiala tutvustama ja poisse trenni kutsuma H-Spordi ehk nüüdse nimega Haabersti Spordiklubi treener Ravo Vaga. Sunelik oli enda klassist üks neist vähestest, kes pakkumisest kinni haaras ja korvpallile võimaluse andis. Esmalt lihtsalt sellepärast, et pärast kooli midagi teha oleks ja sõpradega koos saaks olla, hiljem juba reaalse huvi pärast. “Ma läksin ja sellest ajast peale jäingi mängima. Treener tegi hästi huvitavaks need trennid. Nii mul tekkiski suurem huvi.”
Sunelik küll jõudis proovida proovida ka teisi spordialasid, nii ujumist kui judot, kuid just korvpall lõi silma tõeliselt särama. Ja olgugi et loomupärast annet Sunelik endas kohe ei täheldanud, suutis ta ikkagi läbi pideva trenni ja iseseisva tegutsemise iga päevaga aina paremaks saada. “Mulle lihtsalt väga meeldis. Mäletan, kuidas käisin ka suvel sõpradega kogu aeg ainult korvpalli mängimas. Kogu aeg oli pall käes. Elu keerleski mul ümber korvpalli. Isegi kui oli klassiekskursioonid, siis ma pigem ütlesin ära. Tahtsin trenni minna”
Sellesama Haabersti meeskonnaga õnnestus Sunelikul käia 10. aastaselt ka oma päris esimestel võistlustel, millest kõige eredamalt on meeles Soomes Turku turniiril osalemine. “See oli esimene kord, kui ma üldse välismaal mängimas käisin. Tore kogemus oli.”
Esmane lummatus aga üks hetk mõneks ajaks kadus ning umbes 13. aastasena tundis Sunelik, et ta üldse ei taha enam korvpalli mängida. See oli aeg, mil ta oli juba Haabersti Spordiklubi tollase Kalev/Viasati vastu vahetanud ning mille juhendajaks oli Marko Parkonen. “Ütlesin isale, et ma ei taha rohkem mitte kunagi trenni minna. See oli selline pubeka aeg ja isa sai aru, et need emotsioonid on sellest. Ta ütles, et käiksin ikka ja prooviksin. Ja ma käisingi.” Teatav tüdimus valdas Sunelikku ka seetõttuvaldas seetõttu, et mitmetel tema eakaaslastel oli hulganisti rohkem vabadust ja mänguruumi. “Ma vaatasin kõrvalt, kuidas teised sõbrad käivad kuskil väljas ja mina pidin trenni minema.”
Sellised kahetised emotsioonid oleks vabalt võinud Suneliku karjääri lõpetada enne kui see päriselt üldse alatagi jõudis, kuid õnneks suutis ta ajaga sellest olukorrast välja tulla ja motivatsiooni uuesti üles leida. Selles mängis suurt rolli ka tema sõpradest koosnev korvpallisats, mis moodustus sellistest mängumeestest nagu Mikk Jurkatamm, Henri Drell, Oliver Hint, Mark Jaakson ja Martin Maide. Kui trenne ja laagreid ei olnud, sai Sunelik just nende poistega ringi möllata ja omakeskis trenni teha. “Nendega jooksime ringi iga suvi. Päris kõva sats oli.” Seesama kamp innustas ka Sunelikul väljamaa poole vaatamist. “Kõik hakkasid järjest rääkima, et nad tahavad minna kuskile. Esimene oli muidugi Henri Drell, kes läks igasugustele katsetele.” Saatuse tahtel tekkis Sunelikule samal ajal ka mentor, kes samuti julgustas tal välismaale võimalust andma. “Ütlesin talle jah, võime proovida.” Nii võttiski selleks ajaks 16. aastaseks saanud Sunelik vastu uue väljakutse, lõpetades Eestis põhikooli ja alustades seejärel keskkooli õpinguid juba kaugel unistuste maal USAs.
Sinna saamine ja jõudmine oli aga protsess, mida nii noor poiss ei osanud kuidagi ette näha. Alustades sellega, et esialgu arvas üldse Suneliku pere, et ta teeb välismaale minemise osas lihtsalt nalja, ning lõpetades viisa taotlemisega seotud muredega. “Viisaga oli hästi palju probleeme. Eriti alguses. Alles teisel katsel sain stipendiumiga asjad korda. Ma ei teadnud absoluutselt mida oodata. Mul oli küll mentor olemas, aga tema aitas ainult kooli leida.”
Katsumused sellega paraku ei lõppenud. Sunelikul tuli kolme keskkooli aasta jooksul käia läbi suisa neli erinevat kooli. Esimeses koolis olid küll head tingimused, aga sealses keskkonnas oli liigselt tunda sõjakooli hõngu. Seetõttu otsustas ta pärast 10. klassi kooli vahetada ja minna läbi varasemalt tuttava treeneri Alabamasse, kus algasid taas probleemid viisaga. “See kool ei andnud viisa pabereid välja. Ma registreerisin end sinna, aga mul võeti viisa ära sellel ajal. Ma sain koolis käia ja õppida, hinded läksid ka kirja, aga ma ei saanud korvpalli mängida. Ma ei vastanud vajalikele nõuetele. Ehk mul ei olnud viisat ja ma olin seal justkui illegaalselt.” Selline olukord tekitas omajagu peavalu ja pane pähe isegi alla andmise mõtteid. “Ma pidin ikkagi ise kõigega hakkama saama. Oli olukordi, kus ma mõtlesin, et kas ma ikka tahan siin üldse olla.”
Ka Floridas tagasi olles ja kolmandasse kooli 12. klassi astudes sai Sunelik tõelise ebaõnne osaliseks. Mured viisaga olid küll selleks ajaks lahendatud, kuid saatusel oli iroonilisel kombel veel paar mitte nii meeldivat üllatust varuks. Nimelt tuli kaks kuud enne keskkooli lõpetamist riigiametnikelt käsk kool sulgeda. “Seal oli kõik valesti. Kool ei olnud maksnud teatud makse ja see pandi kinni.” Suneliku mentoril tuli seega talle taas uus kool leida ja hinded sinna üle kanda. Keskkooli paberid õnnestus Sunelikul lõpuks kätte saada suisa hoopis New Yorgis.
Seiklused USAs jätkusidnäinud oma lõppu. Noor mängija alustas edasise sammuna õpinguid Northwest Florida State kolledžis, kus tal õnnestus suisa esimese kuuga saada ülikoolidelt pakkumisi, millest oli juba lapsena unistanud. Kõikidest võimalikest valikutest otsustas Sunelik alla kirjutadajust just Arkansas State ülikooli poolt poolt pakutud lepingule ning noormängija oli igati valmis 2020/2021 hooajaks sinna siirduma. Paraku tuli vahele ülemaailmne pandeemia, mis kõik Northwesti õpilased koju saatis ja Ameerikasse naasmise raskeks tegi. Sunelik sai küll distantsõppe vahendusel üliküliooliaasta lõpetatud, aga juunis algama pidanud Arkansase treeningutele ta reisimisega seotud piirangute tõttu ei jõudnudki. Suneliku ja ülikooli vahel jäi küll kehtima kokkulepe, et olukorra paranedes läheb ta sinna tagasi, kuid vahepealsel ajal BC Kalev/Cramos kogemust omandanud mängumees mõistis, et tal on aeg päriselt professionaalselt tööle hakata. “Ma läksin Cramosse sellise plaaniga, et ma teen selle ühe aasta ära ja järgmisel lähen tagasi USAsse. Hooaja keskel sain aru, et tahan oma karjääri juba professionaalselt alustada. Ma ei tahtnud tagasi kooli minna. Ütlesin ülikoolile ära ja sõlmisin lepingu agendiga.”
Kodumaale Sunelik kauaks ei jäänud, sest mees unistas välismaal väärtuslike mänguminutite kogumisest, et end viimaks päriselt näidata. Valituks osutus Saksamaa tugevuselt kolmandas liigas osalev Koblenz EPG Baskets meeskond. Ka see kogemus möödus paraku teatavate raskustega, sest Sunelikul rebenesid tema ühel ja samal jalal rebenesid kahel korral kaks hüppeliigese sidet. Teistkordselt täpselt sama trauma sattunud otsa sattunud Sunelik võttis vastu otsuse, et ta mängib hooaja lõpuni läbi vigastuse. “Tollel hetkel oli mul mentaalselt juba päris raske. Ma võtsin hästi palju valuvaigisteid enne mänge. Tegelikult trenni ma palju ei suutnud teha. Põhimõtteliselt ainult mängisin. Jalg teibiti nii kinni, et see ei liikunud absoluutselt.” See oli kahtlemata otsus, mida ükski sportlane ei tahaks langetada, kuid sel momendil Sunelik tundis, et tal tuleb see valik teha, sest vastasel korral võib ees oodata kodutee. “Ma ei suutnud mentaalselt lihtsalt rohkem kõrval istuda. Mingil määral ma tahtsin lihtsalt endale midagi tõestada. See kindlasti ei ole asi, mida peaks tegema. Tagasi vaadates ei olnud kõige parem otsus, mida teha.”
Seesama vigastus, mis oli ka Suneliku senise karjääri üks suurimatest madalpunktidest, tõi ta tagasi Eestisse. “Mul oli tegelikult 1+1 leping, aga kuna ma praktiliselt terve hooaeg ikkagi ei suutnud mängida 100%-liselt, siis ma otsustasin, et tulen Eestisse tagasi ja proovin ennast siin tõestada. Tahtsin Eestisse tulla ja enesekindluse tagasi saada.”
Nüüd ongi Sunelik enesekindlust kogumas just just AVIS UTILITAS Raplas meeskonnas, kuhu teda on tegelikkuses juba mõned aastad oodatud. “Ma arvan, et see mängis suurt rolli, et Rapla tahtis mind juba mitu aastat. Ma nägin, et nad uskusid minusse rohkem. Rohkem kui teised tiimid.”
Nii osutuski valik Rapla kasuks ning senini pole ääremängija positsioonil mängiv Sunelik pidanud selles otsuses pettuma. Mängumees on rahul nii pakutavate pakutud tingimuste kui ka meeskonnaga. “Siin on meil paar veterani, kes hoiavad asja kontrolli all. Ma arvan, et keemia on ka platsi kõrval väga hea.” Uue linnaga kohanemine on tal samuti kulgenud sujuvalt ning trennide vaheline aeg on tema hinnangul kõige parem uinakute tegemiseks ja energia kogumiseks. Ning energiat on kahtlemata vaja, sest meeskond on püstitanud eesmärgi saavutada kõik koos midagi suurt ja olulist. “Me kindlasti tahame jõuda play offi ja mängida medalile. See on meie sihtmärk ja see on kindlasti tehtav!”
