Sel korral on persooniloo abil võimalik saada lähemalt tuttavaks 30-aastase ukrainlasest mängumehe Anton Davydiukiga. Intervjuus on arutelu all nii tema tärkamine korvpalluriks ja teekond AVIS UTILITAS Rapla meeskonna juurde kui ka katsumused, mis kodumaal endiselt käimasoleva sõja tõttu mehele osaks on saanud.
Vinnõtsja oblastisse kuuluvast linnast nimega Hnivan pärit Davydiuk avastas tee korvpalli juurde tavapärasest pisut hilisemas eas. Ta võis olla umbes 13-aastane ja viibida parajasti koolis kehalise kasvatuse tunnis, kui õpetaja juhuslikult tema poole pöördus ning talle selle spordialaga alustamise ideed pakkus. Davydiuk haaras huvitavast variandist viivitamatult kinni. „Mõtlesin, et võin ju proovida. Mulle hakkas see kohe meeldima. Kui trennis oma esimese pealtpaneku tegin, sain päriselt aru, et korvpall on üks lahe spordiala.”
Nii hakkaski ta pärast koolipäeva õhtuti korvpallitrennis käima ja kahte valdkonda omavahel ühildama. Õnneks ei olnud see liiga keeruline protsess, sest oma vanemate ainukese lapsena oli tal alati enda ema ja isa täielik toetus. Nendepoolne tugi oli tõesti igas mõttes hädavajalik, sest Davydiuki esimene treeningsaal ei asunud tema kodule just kõige lähemal. „Isa võttis mind tihti pärast õhtuseid treeninguid auto peale ja läksime koos koju. Vanemad oli mu jaoks alati olemas ja utsistasid mind korvpalliga jätkama.”
Ka Davydiuki isiklik huvi selle meeskonna-ala vastu oli juba toona suur, ja eks ta ikka unistas noore poisina ühel päeval ka Euroopas mängimisest, kuid gümnaasiumi lõpetamise ajaks jõudis see unistus pisut kustuda. „Ma ei arvanud kunagi, et korvpalli mängimisest võiks mu töö saada. Ei mõelnud sellest kui tõsiseltvõetavast variandist. Lihtsalt nautisin treenimist ja mängimist.” Nii võttiski ta pärast gümnaasiumi ette ülikoolitee Vinnõtsja Pedagoogikaülikoolis ning asus oma peamist fookust ja aega suunama spordi asemel just kõrghariduse omandamisele.
Korvpalli ta sel perioodil siiski täielikult ei hüljanud ning just ühel üliõpilaste vahelisel korvpallivõistlusel pani talle silma peale Ukraina Superliigas kaasa tegeva meeskonna Politekhnika-Halychyna noortetiimi treener. „Ta küsis, kas tahaksin hakata korvpalli professionaalsel tasemel mängima. Olin loomulikult nõus. Vahetasin ülikooli ja asusin õppima meeskonnaga samanimelises ehk Lvivi Polütehnika Riiklikus ülikoolis.” Davydiuki tõeline profisportlase karjäär sai seega alguse just tema ülikoolõpingute esimestel aastatel ehk 2011/2012 hooajal.
See oli katsumusi täis aeg, sest õppeaineid, mida tal läbida tuli, oli hulgaliselt ning samal ajal vajasid loomulikult tõelist pühendumist ka korvpallitreeningud, sest Davydiuk harjutas paralleelselt nii ülikooli noortetiimis kui ka esindusmeeskonnas. Nii võiski tal ühel päeval suisa neli trenni olla. Õnneks oli mehele sel ajal nii platsil kui ka väljaspool seda toeks tema noortetiimi loots, kes oma 50. aasta pikkuse treeneritaustaga suutis õppejõudude seas alati musta valgeks rääkida ja enda mängijate jaoks igas mõttes olemas olla.
Nii mängiski Davydiuk Politekhnika-Halychyna meeskonna eest kuni 2014/2015 hooajani. Sellele järgnes kahe aasta pikkune periood Cherkasy Monkeys meeskonnas, kus 206. sentimeetrine mängumees end väga hästi tundis. „Meil olid seal meeskonnas toona ainult Ukraina päritolu mängijad. See oli Ukraina korvpalli jaoks hea hooaeg.” Sealt edasi siirdus ta 2017. aastal Mykolaivi tiimi, kus ta järgmised kolm aastat väärtuslikke kogemusi kogus.
Oma karjääri jooksul on jõudnud ta mängida ka Odessa meeskonnas ja viimati, ehk 2021/2022 hooajal, Ukraina teises liigas tegutsenud Khmelnytsky satsi eest. Kuni Eestist saadud pakkumiseni olid seega just kodused liigad ja tiimid tema peamisteks väljunditeks.
Kunagi entusiastliku poisikesena ka välismaa korvpalliväljakute vallutamisest unistanud Davydiuk oli selleks ajahetkeks oma kodumaal saavutatud karjääritrajektooriga tegelikult igati rahul. Temal ja ta tiimikaaslastel Khmelnytskyist oli reaalne soov end veel kõrgemasse mängu lülitada ning võimalused selle eesmärgi teostamiseks olid täiesti olemas, kuid möödunud aasta 24. veebruaril alguse saanud Venemaa algatatud sõda Ukraina vastu keeras teatavasti maailma täiesti pahupidi.
Päevapealt ei olnud noormehe eesmärgiks enam mitte korvpalliplatsil tegude tegemine, vaid kiirelt asjade kokku pakkimine ja enda naise Juliaga turvalise pelgupaiga leidmine. See saatuslik päev on Davydiukil senini värskelt meeles. „Mul oli sõjale eelnenud õhtul tavapärane trenn. Teadsime, et midagi on küll toimumas, aga treener ütles, et jätkame treenimist ja kohtume hommikul kell kümme. Läksin rahumeeli magama ja ärkasin järgmisel hommikul sõbra kõne peale, kes küsis, kas ma üldse tean, mis parajasti toimumas on.”
Davydiuk pani selle kõne peale oma teleka kiiruga käima ning nähes, et asjaolud on üleöö täielikult muutunud ja sõda tõepoolest alanud, ei jäänud tal muud üle, kui oma senise elustiiliga hüvasti jätta ning naise vanemate juurde varjule minna. „Me kõik küll tegelikult oskasime seda aimata, aga me ei oleks osanud eales oodata, et päriselt linnu pommitama hakatakse. Läksimegi seega kaheks kuuks Julia vanemate koju.”
Kõik liigad ja hooajad loeti loomulikult lõppenuks ning teha ei olnudki muud, kui lihtsalt helgemaid hetki ootama jääda. See helge päev vähemalt Davydiuki jaoks peagi tõesti saabus, sest teda ootas koht 3×3 korvpallikoondises. Keegi küll sel hetkel veel ei teadnud, kas meestel ka päriselt õnnestub EM-ist osa võtta, kuid treeningutega tuli neil sellegipoolest jätkata. Õnneks sai siiski ka Ukraina rahvuskoondis enda oskusi sel turniiril eelmisel suvel näidata.
Turniirile järgnes aga omamoodi katsumus, sest kodumaale mängija enam naasta ei saanud. „Sõda oli endiselt käimas ja mul oli rase naine. Me vajasime turvalist keskkonda. Ka meie mõlema vanemad said aru, et enda peagi sündiva lapse huvides ei saa me Ukrainasse jääda.” Nii saigi Ukrainast Iisraeli ja sealt edasi Austriasse rännatud. Peavarju sai otsitud ka Saksamaalt, Poolast ja Leedust, kuni lõpuks jõuti omadega Londonisse. „Mu naise unistus oli minna Londonisse ja seepärast me sinna läksimegi.”
Davydiuk leidis ka seal meeskonna, kellega töö kõrvalt koos treenida ja füüsist vormis hoida, kuid enda mõtetes oli ta juba üpris kindel, et tal tuleb päris korvpallurikarjäär lõppenuks lugeda. „Arvasin, et pean korvpalliga lõpparve tegema. Pidin ju enda pere ja lapse peale mõtlema. Siis aga helistas mulle ootamatult mu agent, kes ütles, et mulle on Eestist pakkumine.”
AVIS UTILITAS Raplalt tulnud võimalus tegi mehe ääretult rõõmsaks ning pärast naisega peetud arutelu oli neil mõlemal selge, et peagi perelisa saava paari järgmiseks maandumispaigaks on Rapla. Nad pakkisid taas oma kotid ja võtsid suuna Eesti poole.
Uue keskkonnaga harjumine võttis küll alguses aega, kuid nüüdseks on nad oma koha siin leidnud ning ka pisipoeg pealinnas ilmavalgust näinud ja nüüd juba hubases Raplas hoogsalt kasvamas. „Eesti jääb meile kahtlemata eluks ajaks meelde, sest siin sündis me laps. Meile väga meeldib siin.”
Davydiukile meeldib väga ka see meeskond, kellega koos on tal käimasoleval hooajal võimalus iga mängu ja iga treeningu abil paremaks areneda. „Kui siia tulin, olin ma loomulikult veidi mures. Ei teadnud, kuidas mängijad mind vastu võtavad. Tegelikkuses on aga see atmosfäär selles tiimis ideaalne. Tunnen, et meeskond on justkui mu teine pere. See on mu esimene välismaa hooaeg ja Rapla sarnast organisatsiooni pole ma varem näinud.”
AVIS UTILITAS Rapla meeskond on juba praegu mängumehele niivõrd palju andnud, mistõttu tunneb ta, et ka tema ise tahaks omalt poolt nii tiimikaaslastele kui ka fännidele enamat vastu pakkuda. Oma täit potentsiaali loodab ta välja pigistada just eelseisvates olulistes mängudes. „Arvan, et olen rohkemaks suuteline. Tahan seda meeskonda rohkem aidata ja usun, et sel hooajal medali võtmine on täitsa võimalik. Peame selle saamise nimel endast kõik andma.”
Just endast maksimumi proovibki Davydiuk alati anda ja niivõrd turvalise keskkonna eest iga päev tänulik olla. Murepilved kodumaal toimuva pärast pole loomulikult kuhugi kadunud ning eks ta ikka tahaks sinna naasta, lootuses taaskohtuda oma lähedaste inimestega ja aastatega armsaks saanud radadega, kuid praegusel momendil üritab ta siinsele eluetapile keskenduda. „Ma küll tahaks oma sõpru näha ja suvel koos enda isaga jälle mitmeks päevaks kalale minna, aga tegelikult tunnen ma end ka siin Eestis ja Raplas hästi.”
Just kalapüük ongi korvpalli kõrval mängumehe suurimaks hobiks ning väikese poisina vanaisalt saadud entusiasm selle valdkonna vastu on tänaseni püsima jäänud. Davydiukil oleks hea meel, kui ka tema enda poeg jõuaks ühel päeval õige suunamise toel sarnaste väljunditeni, kuid selliste otsuste kasuks langetamiseni on pisipõnnil veel küllaga aega. Niikaua proovivadki nad üheskoos kodumaal toimuvate jõhrkuste kiuste siinsest elust rõõmu tunda ja vähemalt korvpalli näol mingitki normaalsust säilitada.
Juba pikalt selle spordialaga seotud olnud Davydiuk korvpallurikarjääri lõpetamise peale veel kindlasti ei mõtle, sest mängust saadav niivõrd võimas emotsioon poeb talle endiselt tohutult hinge. „Olen emotsionaalne inimene ja mulle väga meeldib see tunne, mida platsi peal kogeda saan. Korvpall tuli mu ellu ja pole senimaani välja läinud!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Mu lemmik meeskond on alati see, kus ma ise parajasti mängin
Mängija – Dirk Nowitzki või Kobe Bryant
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Obrad Tomic
Toit – Burger
Jook – Metsamarja smuuti
Film – Ford v Ferrari
Aastaaeg – Kevad
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/03/anton.jpg8001200RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-03-30 10:36:142023-03-30 10:42:59Ukrainlasest mängumees Anton Davydiuk: Rapla meeskonnast on mu teine pere saanud
24-aastane Marek Ruut on mängumees, kes Rapla Korvpallikooli kasvandikuna vähemalt AVIS UTILITAS Rapla fännide seas pikemat tutvustust ei vaja. Vahetu persoonilugu aga võimaldab näha tema pealispinnast kaugemale, sest mängija räägib intervjuu käigus avameelselt ajenditest, mis alles mõni aeg tagasi ta korvpallurikarjääri lõpetamise äärele viisid. Arutelu alla tuleb muuhulgas ka tema teekond selle pallimängu juurde ning treeneri pojaks olemise võlud ja valud.
Mareki lugu sellest, kuidas korvpalliga tegelemine tema elu tavapäraseks osaks sai, võib esmapilgul tunduda üpris sarnane nende mängijate omadega, kel selles valdkonnas pereliikmete näol juba varakult eeskujud ees olid. Ka tema sai korvpalliga sina peale suuresti tänu enda isa Indrek Ruudule, kes endise mängumehe ja praegugi tegutseva treenerina juba varajases eas pojale seda pallimängu tutvustas. „Käisin väiksena koos isaga tihti saalis ja jõudsin juba lasteaia lõpus ehk kuueaastaselt kuidagi üsna loomulikult korvpallitrenni. Ise ikka väga tahtsin. Korvpall oli noorena põhimõtteliselt kogu mu elu.” Isa üleliigset suunamist või tagant utsitamist Marek seega ei vajanud.
Nii astuski ta juba väikse poisina kindlal sammul Rapla Korvpallikooli uksest sisse, kus pikkade aastate jooksul on saadud nii organisatsiooni kui ka pakutavate treeningtingimuste poolest koos palju edasi areneda.
Mareki isiklik areng hakkas samuti silma juba kõige esimestes trennides, sest olles isaga palju saalis viibinud ja omaette mänginud, polnud talle ei palli põrgatamine ega korvpalli põhitõed võõrad. Tänu sellele suutiski ta oma esimese treeneri ehk Marek Lairandi poolt juhendatud trennides teiste poiste kõrval eredalt särada ja korvpallimängust tõelist naudingut leida. „Kui trenni läksin, siis midagi ma juba oskasin. Rohkem, kui teised. See andis mulle eelise.”
Suureks eeliseks oli ka asjaolu, et teda oli pärast igat trenni ja võistlust kodus ootamas tõeline tugivõrgustik, sest nii Mareki isa kui ka toona sama spordialaga tegelenud vanem vend hakkasid juba varakult talle kasulikke õpetussõnu jagama. Pärast väsitavat treeningpäeva ei pruukinud nende poolsed kommentaarid muidugi iga kord heade soovitustena mõjuda. „Eks nooremana see oli mul ikka natuke raskem. Tavalisel lapsel oli treener riietusruumis ainult vahetult pärast mängu, pärast seda ta läks koju ja oligi kõik. Mul tuli tihtipeale ka kodus pärast mängu või trenni see tagasiside vastu võtta.”
Sellegipoolest oskas Marek perelt saadud tuge väärtustada ning aja jooksul tekkinud oskuslik analüüsivõime aitas tal juba noores eas hea enesekriitika tasandi tekitada. Enesekindel tegutsemine, koos endast vanemate poistega väljakul kogemuste omandamine ja vahepeal ka isa käe all treenimine kandsid vilja, sest noormees suutis juba üsna varakult kõrgemasse mängu lülituda.
Tal küll oli pärast põhikooli lõpetamist variant seada sammud pealinna ja jätkata õpinguid populaarseks saanud Audentese Spordigümnaasiumis, kuid Marek jättis selle sammu teadlikult tegemata. „Vanemad isegi suunasid mind sinna, aga ma olin selle vastu. Ma ei tahtnud minna Tallinnasse. Tundsin end siin Raplas hästi.”
Tagantjärele võib öelda, et tal ei tulnud seda otsust kahetseda, sest just kodulinna jäämine võimaldas tal juba 11. klassi poisina keset hooaega siinse esindusmeeskonnaga liituda, mille loots ka tema enda isa pisut varem olla jõudis. „Olin vist 17, kui esimest korda selle särgi selga tõmbasin. Tollane abitreener Toomas Annuk tuli mu juurde ja ütles, et järgmine päev on Cramoga mäng. Ta küsis, kas tahaksin ka liituda.”
See oli võimalus, millest Marek juba enda karjääriredeli alguses unistanud oli ning loomulikult oli ainsaks vastusevariandiks kindel „jah”. Võistlusele eelnenud ööl noor poiss küll eriti magada ei suutnud, kuid mängupäeval kogetud närvikõdi ja esimesed mänguminutid kõrgemas liigas olid seda stressi väärt. „See oli vägev elamus. Siis sain tõeliselt aru, et see on lahe ja tahaks seda edasi teha.”
Mareki soov läks täide, sest sealt edasi hakkaski ta meeste seltsis treenima ja Meistriliigas kogemustepagasit täiendama. Sedavõrd olulise sammu astumine oli aga esialgu pisut hirmutav ja kohanemisprotsess ei kulgenud noormehe jaoks just kõige sujuvamalt. „Eks korvpallimeeskonnas on ikka alati see, et nooremaid noritakse. Pead selle tee läbi tegema. Ega see lihtne ei olnud, aga eriti hull ka mitte. Tagantjärgi lihtsalt mõtlen, et oleks ise võinud asju teistmoodi teha – just julgem ja enesekindlam olla.”
Ometi suutis Marek juba algusaastatel meeskonnaga ühes rütmis püsida, ise samal ajal proovides hoida korvpall ja gümnaasiumiõpingud tasakaalus. See oli keeruline ülesanne, sest pärast pikka koolipäeva oli tal põhimõtteliselt kohe vaja minna n-ö tavalisele trennile eelnevasse eratrenni, mida ta isa juhendas. Omajagu tunde läks noormehel ka Toomas Annuki initsiatiivil algatatud visketrennide alla, mis nüüdseks täpse viskekäe näol Marekile palju edu toonud.
Alles õhtul kella üheksaks koju jõudmine ja seejärel koolitöödega alustamine oli tema jaoks seega üpris harjumuspärane, kuid väsitav rutiin. Kõikidest raskustest olenemata suutis ta 2017. aastal gümnaasiumi ilusti ära lõpetada ja samaaegselt ka enda suurima rõõmuallika ehk korvpalli jaoks vajalikku aega leida. „See oli raske, aga sain hakkama. Valisingi selle, et tegelen korvpalliga ja ei lähe välja, kui järgmine päev trenn või mäng on. Ma arvan, et see oli seda väärt. Muidu ma ei oleks siin.”
Keskhariduse omandamisega ühele poole saades tekkiski Marekil hetk, mil ta sai lõpuks oma arengusse segamatult panustada. See periood sai aga kesta kuni 2019. aasta jaanuarini, sest täitmist vajas tema kaitseväekohustus. Keset hooaega 11. kuuks äraminek mõjus noorele mängijale vaimselt ülimalt raskelt ja seda etappi meenutab ta kui karjääri üht suurimat madalpunkti. „See segas kahte hooaega. Ka ettevalmistusperioodi. Olin ju terve suvi kaitseväes. See segas mu arengut ja lihtsalt ei olnud hea ajastus.”
Kaitseväest naastes aga tõelised katsumused alles algasid. Marek oli just oma rütmi uuesti üles leidmas, kui liiga koroonaviiruse tõttu pooleli jäeti. Tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt ise treenimist jätkata, sest ajateenistuse tõttu niigi pikalt tõsisest korvpallist eemal olnud noormees oli motiveeritud järgmisel ehk 2020/2021 hooajal platsil taas tegusid tegema.
Hooaeg algaski tal AVIS UTILITAS Rapla särgis väga hästi. Ta oli selleks füüsiliselt igati valmis ja sai ka palju mänguaega, kuid paraku vedas teda ootamatult alt just vaimne pool. „Siis tekkisidki mingid probleemid. Järsku ei tulnud enam välja ja ma ei saanud mõne inimesega ka hästi läbi. Tekkis motivatsioonipuudus. Tundsin, et olin siia kuidagi ammendunud.”
Marek küll suutis hooaja lõpuni mängida, kuid võttis seejärel vastu suure otsuse korvpallist taanduda ja 2021/2022 hooajal meeskonda mitte naasta. Sel hetkel tundus see lõpliku ja otsustatud käiguna. „Too hetk ma arvasin küll, et ei mängi rohkem.” Nii leidiski ta end üllatuslikult täiesti võõrast keskkonnast, töötades aasta aega teedeehituse ettevõttes. „Läksin tundmatusse vette. Mitte midagi ei osanud seal, aga tundsin, kuidas see eemalolek andis inimesena nii palju juurde.”
Uue ameti õppimise kõrvalt jõudis Marek ka oma teisele lemmikule ehk jalgpallile Rahvaliigas mängides võimaluse anda. Päris unarusse sel perioodil ei jätnud ta ka korvpalli, sest ta lõi ikkagi kaasa enda isa poolt juhendatavas II. liiga satsis.
See aasta oli tema jaoks kahtlemata väga vajalik ja õpetlik, sest korraks kõigest eemale saamine ning kõrvalseisja pilguga olukorra hindamine aitab alati fookuse uuesti paika saada. Nii saigi mängumees aru, et ta tegelikult ei taha veel korvpalliga kõrgemal tasemel lõplikult hüvasti jätta. „Mõtlesin seal tavatöö peal, et palju lihtsam ja mõnusam on ju minna trenni, kaks tundi pingutada, ja teha seda, mida päriselt naudid. Sisimas lootsin, et äkki keegi helistab.” Käimasoleva hooaja eel see oluline kõne tuligi ning Marek taasavastas tee korvpalli juurde.
Juba tuttav AVIS UTILITAS Rapla võttis ta seega taas avasüli vastu. Pärast vaheaastat oli alguses muidugi keeruline enda roll uuesti üles leida, ja Marek jõudis esimeste nädalate jooksul riietusruumis naljatleda, et äkki oleks ikka pidanud Austraaliasse tavatöö peale minema, kuid õnneks sai füüsiliselt raske aeg kiiresti läbi.
Tänu heale meeskondlikule kokkuhoidmisele ja uue peatreeneri tegutsemisele on ta korvpallimängu taas päriselt nautima hakanud ning platsil oma enesekindluse uuesti üles leidnud. „Kui ma peaks valima ühe hooaja, mida kõige rohkem nautinud olen, siis see on kindlasti see hooaeg. Mulle tõesti treener väga meeldib. Ta võtab kõiki võrdselt ja on väga inimlik.”
Just soe kogukond ja ümberringi viibivad lähedased inimesed ongi aidanud Marekil kõikideks nendeks aastateks Raplasse püsima jääda. See on koht, mis on temast tööka mängija voolinud. „Rapla on Eesti kohta ikka tippklubi, kus on head tingimused ja head treenerid. See meeskond on alati hea valik tundunud. Ja need inimesed, kes saalis käivad on ikka väga lahedad. See ongi nii-öelda see kütus.”
Ning kütust eelseisvateks olulisteks mängudeks meeskonnal jagub. Ka Mareki enda eesmärk pikas perspektiivis on järjepidevalt väikestes asjades samm edasi teha ja nautida seda teekonda, millel ta juba pisikese jüngrina tegutsenud on. „Kõige tähtsam on hea meelega trenni ja mängudele tulla. Proovin võimalikult vähe põdeda ja muretseda, et mida keegi arvab. Ma ei ole see, kes koju nutma või kedagi süüdistama läheks, kui treener minu peale pahane on. Samas ei ole ma ka see, kes arvaks, et olen ilge tegija, kui hästi läheb. Proovin hoida sellist stabiilset joont.”
Tasakaalukat tegutsemist on Marekil alati aidanud hoida ka tema isa, kes poisi jaoks nii mängumeheks kulgemise ajal kui ka praegu igapäevaselt meeskonna juures jõusaali treenerina tegutsedes tugisambaks on. Poja tegemistesse või platsi peal korda saadetud otsustesse sekkub ta aga pigem harva. Ja seda ka üksnes näoilmete näol, mis ainult Marekile tuttavad on. „Ma ei pea isegi küsima ja ta ei pea mulle isegi midagi ütlema. Vaatan ta nägu ja saan aru, mis teda häirib,” kinnitab Marek muiates.
Kodust kaasa saadud sihikindlus aitabki Marekil hetkes viibida ning igast võimalusest, mis ta AVIS UTILITAS Rapla särgis teenib, tõelist mõnu tunda. Korra juba korvpalli juurest ära käinud ja siis tagasi tulnud mängumees teab omast kogemusest, et maa jätkab igal juhul ka väljaspool korvpalli skeenet pöörlemist, kuid nii kaua, kui vähegi võimalik, soovib ta end just selle valdkonnaga siduda!
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Michael Jordan
NBA / Euroliiga – Vaataks pigem jalgpalli hoopis
Tiimikaaslane – Rait-Riivo Laane
Endine tiimikaaslane – Gregor Ilves
Toit – Pasta
Jook – Apelsinimahl
Film – Pulp Fiction
Aastaaeg – Suvi
Mareki lugu sellest, kuidas korvpalliga tegelemine tema elu tavapäraseks osaks sai, võib esmapilgul tunduda üpris sarnane nende mängijate omadega, kel selles valdkonnas pereliikmete näol juba varakult eeskujud ees olid. Ka tema sai korvpalliga sina peale suuresti tänu enda isa Indrek Ruudule, kes endise mängumehe ja praegugi tegutseva treenerina juba varajases eas pojale seda pallimängu tutvustas. „Käisin väiksena koos isaga tihti saalis ja jõudsin juba lasteaia lõpus ehk kuueaastaselt kuidagi üsna loomulikult korvpallitrenni. Ise ikka väga tahtsin. Korvpall oli noorena põhimõtteliselt kogu mu elu.” Isa üleliigset suunamist või tagant utsitamist Marek seega ei vajanud.
Nii astuski ta juba väikse poisina kindlal sammul Rapla Korvpallikooli uksest sisse, kus pikkade aastate jooksul on saadud nii organisatsiooni kui ka pakutavate treeningtingimuste poolest koos palju edasi areneda.
Mareki isiklik areng hakkas samuti silma juba kõige esimestes trennides, sest olles isaga palju saalis viibinud ja omaette mänginud, polnud talle ei palli põrgatamine ega korvpalli põhitõed võõrad. Tänu sellele suutiski ta oma esimese treeneri ehk Marek Lairandi poolt juhendatud trennides teiste poiste kõrval eredalt särada ja korvpallimängust tõelist naudingut leida. „Kui trenni läksin, siis midagi ma juba oskasin. Rohkem, kui teised. See andis mulle eelise.”
Suureks eeliseks oli ka asjaolu, et teda oli pärast igat trenni ja võistlust kodus ootamas tõeline tugivõrgustik, sest nii Mareki isa kui ka toona sama spordialaga tegelenud vanem vend hakkasid juba varakult talle kasulikke õpetussõnu jagama. Pärast väsitavat treeningpäeva ei pruukinud nende poolsed kommentaarid muidugi iga kord heade soovitustena mõjuda. „Eks nooremana see oli mul ikka natuke raskem. Tavalisel lapsel oli treener riietusruumis ainult vahetult pärast mängu, pärast seda ta läks koju ja oligi kõik. Mul tuli tihtipeale ka kodus pärast mängu või trenni see tagasiside vastu võtta.”
Sellegipoolest oskas Marek perelt saadud tuge väärtustada ning aja jooksul tekkinud oskuslik analüüsivõime aitas tal juba noores eas hea enesekriitika tasandi tekitada. Enesekindel tegutsemine, koos endast vanemate poistega väljakul kogemuste omandamine ja vahepeal ka isa käe all treenimine kandsid vilja, sest noormees suutis juba üsna varakult kõrgemasse mängu lülituda.
Tal küll oli pärast põhikooli lõpetamist variant seada sammud pealinna ja jätkata õpinguid populaarseks saanud Audentese Spordigümnaasiumis, kuid Marek jättis selle sammu teadlikult tegemata. „Vanemad isegi suunasid mind sinna, aga ma olin selle vastu. Ma ei tahtnud minna Tallinnasse. Tundsin end siin Raplas hästi.”
Tagantjärele võib öelda, et tal ei tulnud seda otsust kahetseda, sest just kodulinna jäämine võimaldas tal juba 11. klassi poisina keset hooaega siinse esindusmeeskonnaga liituda, mille loots ka tema enda isa pisut varem olla jõudis. „Olin vist 17, kui esimest korda selle särgi selga tõmbasin. Tollane abitreener Toomas Annuk tuli mu juurde ja ütles, et järgmine päev on Cramoga mäng. Ta küsis, kas tahaksin ka liituda.”
See oli võimalus, millest Marek juba enda karjääriredeli alguses unistanud oli ning loomulikult oli ainsaks vastusevariandiks kindel „jah”. Võistlusele eelnenud ööl noor poiss küll eriti magada ei suutnud, kuid mängupäeval kogetud närvikõdi ja esimesed mänguminutid kõrgemas liigas olid seda stressi väärt. „See oli vägev elamus. Siis sain tõeliselt aru, et see on lahe ja tahaks seda edasi teha.”
Mareki soov läks täide, sest sealt edasi hakkaski ta meeste seltsis treenima ja Meistriliigas kogemustepagasit täiendama. Sedavõrd olulise sammu astumine oli aga esialgu pisut hirmutav ja kohanemisprotsess ei kulgenud noormehe jaoks just kõige sujuvamalt. „Eks korvpallimeeskonnas on ikka alati see, et nooremaid noritakse. Pead selle tee läbi tegema. Ega see lihtne ei olnud, aga eriti hull ka mitte. Tagantjärgi lihtsalt mõtlen, et oleks ise võinud asju teistmoodi teha – just julgem ja enesekindlam olla.”
Ometi suutis Marek juba algusaastatel meeskonnaga ühes rütmis püsida, ise samal ajal proovides hoida korvpall ja gümnaasiumiõpingud tasakaalus. See oli keeruline ülesanne, sest pärast pikka koolipäeva oli tal põhimõtteliselt kohe vaja minna n-ö tavalisele trennile eelnevasse eratrenni, mida ta isa juhendas. Omajagu tunde läks noormehel ka Toomas Annuki initsiatiivil algatatud visketrennide alla, mis nüüdseks täpse viskekäe näol Marekile palju edu toonud.
Alles õhtul kella üheksaks koju jõudmine ja seejärel koolitöödega alustamine oli tema jaoks seega üpris harjumuspärane, kuid väsitav rutiin. Kõikidest raskustest olenemata suutis ta 2017. aastal gümnaasiumi ilusti ära lõpetada ja samaaegselt ka enda suurima rõõmuallika ehk korvpalli jaoks vajalikku aega leida. „See oli raske, aga sain hakkama. Valisingi selle, et tegelen korvpalliga ja ei lähe välja, kui järgmine päev trenn või mäng on. Ma arvan, et see oli seda väärt. Muidu ma ei oleks siin.”
Keskhariduse omandamisega ühele poole saades tekkiski Marekil hetk, mil ta sai lõpuks oma arengusse segamatult panustada. See periood sai aga kesta kuni 2019. aasta jaanuarini, sest täitmist vajas tema kaitseväekohustus. Keset hooaega 11. kuuks äraminek mõjus noorele mängijale vaimselt ülimalt raskelt ja seda etappi meenutab ta kui karjääri üht suurimat madalpunkti. „See segas kahte hooaega. Ka ettevalmistusperioodi. Olin ju terve suvi kaitseväes. See segas mu arengut ja lihtsalt ei olnud hea ajastus.”
Kaitseväest naastes aga tõelised katsumused alles algasid. Marek oli just oma rütmi uuesti üles leidmas, kui liiga koroonaviiruse tõttu pooleli jäeti. Tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt ise treenimist jätkata, sest ajateenistuse tõttu niigi pikalt tõsisest korvpallist eemal olnud noormees oli motiveeritud järgmisel ehk 2020/2021 hooajal platsil taas tegusid tegema.
Hooaeg algaski tal AVIS UTILITAS Rapla särgis väga hästi. Ta oli selleks füüsiliselt igati valmis ja sai ka palju mänguaega, kuid paraku vedas teda ootamatult alt just vaimne pool. „Siis tekkisidki mingid probleemid. Järsku ei tulnud enam välja ja ma ei saanud mõne inimesega ka hästi läbi. Tekkis motivatsioonipuudus. Tundsin, et olin siia kuidagi ammendunud.”
Marek küll suutis hooaja lõpuni mängida, kuid võttis seejärel vastu suure otsuse korvpallist taanduda ja 2021/2022 hooajal meeskonda mitte naasta. Sel hetkel tundus see lõpliku ja otsustatud käiguna. „Too hetk ma arvasin küll, et ei mängi rohkem.” Nii leidiski ta end üllatuslikult täiesti võõrast keskkonnast, töötades aasta aega teedeehituse ettevõttes. „Läksin tundmatusse vette. Mitte midagi ei osanud seal, aga tundsin, kuidas see eemalolek andis inimesena nii palju juurde.”
Uue ameti õppimise kõrvalt jõudis Marek ka oma teisele lemmikule ehk jalgpallile Rahvaliigas mängides võimaluse anda. Päris unarusse sel perioodil ei jätnud ta ka korvpalli, sest ta lõi ikkagi kaasa enda isa poolt juhendatavas II. liiga satsis.
See aasta oli tema jaoks kahtlemata väga vajalik ja õpetlik, sest korraks kõigest eemale saamine ning kõrvalseisja pilguga olukorra hindamine aitab alati fookuse uuesti paika saada. Nii saigi mängumees aru, et ta tegelikult ei taha veel korvpalliga kõrgemal tasemel lõplikult hüvasti jätta. „Mõtlesin seal tavatöö peal, et palju lihtsam ja mõnusam on ju minna trenni, kaks tundi pingutada, ja teha seda, mida päriselt naudid. Sisimas lootsin, et äkki keegi helistab.” Käimasoleva hooaja eel see oluline kõne tuligi ning Marek taasavastas tee korvpalli juurde.
Juba tuttav AVIS UTILITAS Rapla võttis ta seega taas avasüli vastu. Pärast vaheaastat oli alguses muidugi keeruline enda roll uuesti üles leida, ja Marek jõudis esimeste nädalate jooksul riietusruumis naljatleda, et äkki oleks ikka pidanud Austraaliasse tavatöö peale minema, kuid õnneks sai füüsiliselt raske aeg kiiresti läbi.
Tänu heale meeskondlikule kokkuhoidmisele ja uue peatreeneri tegutsemisele on ta korvpallimängu taas päriselt nautima hakanud ning platsil oma enesekindluse uuesti üles leidnud. „Kui ma peaks valima ühe hooaja, mida kõige rohkem nautinud olen, siis see on kindlasti see hooaeg. Mulle tõesti treener väga meeldib. Ta võtab kõiki võrdselt ja on väga inimlik.”
Just soe kogukond ja ümberringi viibivad lähedased inimesed ongi aidanud Marekil kõikideks nendeks aastateks Raplasse püsima jääda. See on koht, mis on temast tööka mängija voolinud. „Rapla on Eesti kohta ikka tippklubi, kus on head tingimused ja head treenerid. See meeskond on alati hea valik tundunud. Ja need inimesed, kes saalis käivad on ikka väga lahedad. See ongi nii-öelda see kütus.”
Ning kütust eelseisvateks olulisteks mängudeks meeskonnal jagub. Ka Mareki enda eesmärk pikas perspektiivis on järjepidevalt väikestes asjades samm edasi teha ja nautida seda teekonda, millel ta juba pisikese jüngrina tegutsenud on. „Kõige tähtsam on hea meelega trenni ja mängudele tulla. Proovin võimalikult vähe põdeda ja muretseda, et mida keegi arvab. Ma ei ole see, kes koju nutma või kedagi süüdistama läheks, kui treener minu peale pahane on. Samas ei ole ma ka see, kes arvaks, et olen ilge tegija, kui hästi läheb. Proovin hoida sellist stabiilset joont.”
Tasakaalukat tegutsemist on Marekil alati aidanud hoida ka tema isa, kes poisi jaoks nii mängumeheks kulgemise ajal kui ka praegu igapäevaselt meeskonna juures jõusaali treenerina tegutsedes tugisambaks on. Poja tegemistesse või platsi peal korda saadetud otsustesse sekkub ta aga pigem harva. Ja seda ka üksnes näoilmete näol, mis ainult Marekile tuttavad on. „Ma ei pea isegi küsima ja ta ei pea mulle isegi midagi ütlema. Vaatan ta nägu ja saan aru, mis teda häirib,” kinnitab Marek muiates.
Kodust kaasa saadud sihikindlus aitabki Marekil hetkes viibida ning igast võimalusest, mis ta AVIS UTILITAS Rapla särgis teenib, tõelist mõnu tunda. Korra juba korvpalli juurest ära käinud ja siis tagasi tulnud mängumees teab omast kogemusest, et maa jätkab igal juhul ka väljaspool korvpalli skeenet pöörlemist, kuid nii kaua, kui vähegi võimalik, soovib ta end just selle valdkonnaga siduda!
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Michael Jordan
NBA / Euroliiga – Vaataks pigem jalgpalli hoopis
Tiimikaaslane – Rait-Riivo Laane
Endine tiimikaaslane – Gregor Ilves
Toit – Pasta
Jook – Apelsinimahl
Film – Pulp Fiction
Aastaaeg – Suvi
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/03/Marek1.jpg8881300RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-03-05 17:09:442023-03-30 10:39:56Korvpalli juurest korra ära käinud ja seejärel tagasi tulnud Marek Ruut: Rapla on alati hea valik tundunud
Seekord on persooniloo fookuses AVIS UTILITAS Rapla meeskonna üks suurimatest võtmefiguuridest ehk mängujuht Rait-Riivo Laane. Intervjuu käigus sai tuttava mängumehega vesteldud nii tema korvpalluritee alguskäigust, kulgemisest hinnatud liidriks, omaenda isa käe all treenimisest kui ka välismaalt omandatud kogemuste pagasist.
„Mis sa arvad, kas ma jõuan kunagi Meistriliigasse välja?” oli küsimus, mille aktiivne ja pealehakkamist täis Laane juba umbes kümne aastase poisina enda vanemale vennale esitas. Siis ei teadnud veel kumbki, et temast tõepoolest saab ühel päeval nutikas ja hinnatud mängujuht, kelle panusest ei ütleks ära ükski meeskond, kuid venna vastus oli juba toona vankumatu – „kindlasti jõuad, pane samamoodi edasi!”. Täpselt nii ka Laane tegi, paigutades varakult korvpalli enda huvialade tippu ning liikudes valitud rajal järjepidevalt sammu võrra edasi.
Kõige esimene samm sel teekonnal sai Kohilast pärit Laanel tänu isa Jüri Pritšini eestvedamisele astutud üpris aegsasti. Ta võis alles olla paariaastane ja käia lasteaias, kui isa ta juba saali kaasa võttis ning korvpalli esimest korda tutvustas. Teatud roll oli ka Laanest viis aastat vanemal vennal, kes sel ajal juba samuti isa jälgedes astumas oli ja vennal korvpalli vastu uudishimu tekitas. „Perekond oli ees olemas. Mäletan, et lasteaiast viidi mind vahepeal otse trenni ja pärast hiljem sain isaga koju. Alguses jõlkusin niisama kaasas. Esimeses klassis ehk seitsmeselt hakkasin päris trennis käima. Isast sai mu esimene treener.”
Teatavasti on Laane isa näol tegu teeneka korvpallitreeneriga, kes on juba aastakümneid selle spordialaga läbi ja lõhki seotud, mistõttu tekkisid inimestel ka tema poegade suunal teatud ootused. Ka Laane ise tundis juba varajases eas, et temalt kui alles alustavalt mängijalt nõuti pidevalt justkui maksimumi, kuid õnneks suutis isa tema jaoks alati olemas olla ning seejuures treeneri ja perepea rolle lahus hoida. „See piir oli väga hästi paigas. Kui ma täitsa tema käe all mängisin, siis kodus me meie meeskonnaga seotud asjadest ei rääkinud. Ta sai aru, et see võib mingeid pingeid tekitada ja ta ei tahtnud uurida.”
Sellegipoolest avanes isa ja poja duol erakordne võimalus olla iga päev nii trennis kui kodus väga lähedalt seotud, mille tulemusel ei jäänud Laane isal kunagi noore poisi raskemad hetked kahe silma vahele. „Isa tundis mind hästi. Kohe, kui ta nägi, et fookus hakkab natukenegi ära kaduma või pingutus ei ole enam maksimaalne, siis ta sellest märku ka andis. Ta oskas õigel ajal õigetele nuppudele vajutada.”
Nii leidiski Laane end kuni põhikooli lõpuni omaenda isa käe all treenimas ja võistlemas. Gümnaasiumi ajal koostöö osaliselt jätkus, sest noormees jätkas Esiliigas Kohila ridades mängimist, kuid kooslusesse lisandus kauaihaldatud Meistriliiga ja debüüt kunagise konkurendi Rapla eest. Esialgu küll liitus Laane noorte satsiga, võttes selle meeskonnaga osa ka Põhja-Euroopa sarjast, kuid hiljem õnnestus tal end veel kõrgemale mängida ja 11. klassi poisina juba esindusmeeskonna Meistriliiga debüüthooajal ehk 2010. aastal Rapla tiimiga liituda.
Sellel perioodil toimus tema elus kahtlemata tohutu areng, nii mängija kui inimesena, kuid saavutuste nimel tuli tärkaval korvpalluril omajagu vaeva näha, sest treeningute ja koolitundide sobitamine oli omaette ülesanne. „Gümnaasiumis läks asi raskemaks, sest siis hakkasin rohkem ka Raplas trennis käima ja seda aega jäi vähemaks. Siis ei olnud enam nii pisike ka, et energiat igal pool üle oleks olnud.”
Ometi suutis Laane oma igapäevaelu ja korvpalli vahel hea balansi leida ning järgmise viie aasta jooksul Rapla meeskonnaga Meistriliigas väärt kogemusi koguda. 2014/2015 hooaja lõpus kandsid saadud kogemused ka vilja, sest meeskonnal õnnestus teenida oma kõrgliiga esimene medal. Võiduka hooaja lõppedes sai läbi ka Laane esimene etapp Raplas. „Kui Rapla selle esimese pronksi sai, siis tundus, et töö sai tehtud. Olin pikalt olnud, ja ma ise lihtsalt tundsin, et oli vaja keskkonna vahetust.”
Muutus mängumehe ellu saabus esialgu TalTechi ja seejärel juba Kreeka esiliiga näol. Kui karjääri alguses tugines Laane otsuste tegemistel suuresti enda isa nõuannetele, siis hilisemas faasis tuli tal ühe või teise meeskonna kasuks otsustada siiski omaenda sisetunde põhjal. Välismaale minekut pole ta aga senimaani pidanud kahetsema. „Olin Kreekas kolm aastat järjest. See oli minu kui mängija jaoks kindlasti väga tähtis. Seal ikkagi need vaated avanesid tohutult ja ma jäin selle kogemusega väga rahule.”
Selle ajavahemiku sisse küll mahtus nii meeskondlikus kui ka isiklikus plaanis teataval määral raskusi, kuid teisel aastal keset hooaega peatreeneri väljavahetamine, tiimis taktikalise muutuse elluviimine ja samaaegselt kõrgete ootustega hakkama saamine oli täpselt selline elukool, mida üks suurte eesmärkidega mängujuht oma kogemuste pagasisse vajas. Temalt kui välismaalt palgatud mängijalt oodati mõistagi alati parimat taset ja mängupildi eest vastutamist, kuid tahtmist täis mehel õnnestus tegude tegemiseks endas sisemine motivatsioon alati üles leida. „Suurim raskus osutus samal ajal suurimaks motivaatoriks.”
Motivatsiooni jagus Laanel ka kolmandaks Kreekas viibitud aastaks, sest just sel ajal vahetas ta Ethinikos Piraeusi meeskonna ASK Ippokratis KO vastu välja. Sealses tiimis veetis ta terve hooaja, kuid suve saabudes otsustas mees välismaa perioodi vähemalt mõneks ajaks lõppenuks lugeda ja kodusesse liigasse naasta.
Etteruttavalt olgu öeldud, et juba aasta hiljem pühkis Laane kodumaa tolmu taas jalge alt, liitudes 2020/2021 hooajal Rumeenia kõrgliigaklubiga, kuid vahepealsel ajal leidis ta end taas tuttavast AVIS UTILITAS Rapla meeskonnast. Mängustiilid ja taktikalise tegutsemise eesmärgid võisid küll Kreeka ja Eesti vahel üpris märgatavad olla, kuid soov saavutada edu oli mõlemal juhul kõrge. Seda kurvem oli tõsiasi, et ülemaailmse pandeemia tõttu jäi too hooaeg lõpetamata ja medalid välja jagamata. „Rapla komplekteeris tolleks aastaks päris tugeva meeskonna, aga kahjuks tuli COVID vahele.”
Mängumees otsustaski seega karmi kevade järel väljamaale taas võimaluse anda, kuid päris sujuvalt ei läinud asjad ka Rumeenia meeskonnas, sest pikalt vindunud hüppeliigese vigastus ei lasknud tal ennast seal päriselt käima saada. „See oli raske aasta. Meeskond oli ka selline tabeli tagumise otsa meeskond. Päris kõike ma seal endast anda ei saanud. Majanduslikus mõttes oli see küll väga hea leping ja seal oleks olnud kohta, kus edasi ronida, aga see jäi poolikuks.”
Poolikuks jäi ka abi, mis Laanele tema vigastuse osas pakuti, mistõttu tekkis frustratsiooni ja järjekordsete lüüasaamiste pealt tema peas küsimus, miks ta selle teekonna üldse ette võttis. „Selle mõttevälgatusega läks kolm sekundit, kui tuli uuesti meelde, miks ma seda teen. Spordis on alati raskeid hetki, peabki oskama kaotada ja n-ö teine olla. Kui hakkab tekkima see tunne, et sa tahad alla anda ja see ei ole õige asi, siis on pigem aeg lõpetada.”
Keerulise hooaja kiuste Laanel seda tunnet ei tekkinud. Ta tuli hoopis kodumaale tagasi, liitus täiesti värske sammuna üheks hooajaks uustulnuk Viimsiga, sai vahepealsel ajal esmakordseks isaks ning võttis seejärel taas pärast kaheaastast pausi suuna Rapla poole.
Sellest korvpallilinnast on kõikide nende aastatega saanud mehe jaoks koht, kuhu alati tagasi pöörduda ning kus end ikka ja jälle tõestamas käia. „13. hooaja jooksul ei ole Jaak minuga ühendust võtnud ainult ühel suvel. Oleme alati kontaktis olnud, isegi kui ma Kreekas olin. Teame ju üksteist noorteklassidest saadik. Praeguseks on Raplast tõesti juba kodu saanud.” Nii ei olnudki tal raske käimasoleval hooajal taas AVIS UTILITAS Rapla kasuks otsustada ning juba tuttav särk jälle selga tõmmata.
Mänguvorm, teekond saali ning isegi fännid võivad ju nüüdseks juba tõepoolest vägagi tuttavad olla, kuid hooaja alguses vaatasid esimeses trennis Laanele vastu suures osas täiesti uued näod. Värske komplekteeritus tekitas omajagu põnevust ning üheskoos on suudetud pideva protsessi toel suured kukkumised ära hoida. Kõige tähtsam katsumus seisab aga loomulikult alles ees. „Kolm-neli mängu on ikkagi kõvasti kripeldama jäänud, aga väga palju halbu kaotusi järjest pole saanud. See, mis nüüd tuleb, on kõige olulisem. Kes ikka suvel mingit oktoobrit mäletab. Mäletatakse seda, kas sul on medal või ei ole.”
Ning Laane teab, et medalimängu lülitumiseks on just tema kanda sel eelseisval perioodil väga vastutusrikas ülesanne. Just värvikas karjääri trajektoor ja välismaal omandatud kogemused võimaldavad mängujuhil väljakul õiged käigud üles leida ning tegutseda AVIS UTILITAS Rapla meeskonna eesmärkide täideviimise nimel. Selleks, et platsi peal kõik plaanipäraselt õnnestuks, tuleb ka riietusruumis meeste vaim värskena hoida, mistõttu proovibki Laane ka väljaspool võistlusmomenti koos teise riietusruumi liidri ehk Sven Kaldrega tiimikaaslaste jaoks olemas olla.
Sedalaadi ellusuhtumine tuleks Laanele kahtlemata kasuks ka treeneriametit pidades, sest just see roll on miski, mida ta ühel päeval pärast mängijakarjääri lõpetamist end kandmas näeb. „Kindlasti tahaksin kunagi treenerina kätt proovida. Tahaks katsetada, kas suudaksin mängijana omandatud kogemused oma õpilastele edasi anda. Võid ju ükskõik kui hea mängija olla, aga igaühest treenerit ei saa.”
See oleks väljakutse, mille Laane hea meelega enda elus vastu võtaks, sest olles juba pisikese poisina peamiselt just korvpalli rütmis hinganud ja kasvanud, ei suudakski ta end kusagil mujal tegutsemas näha. „Ma ei tea, kas ma spordiväliselt näeksin end kuskil. Lauluhäält mul juba lapsena ei olnud, näidelda ma ka ei oska, eks ehitada ja remontida natuke ikka oskan, aga väga keeruline oleks mingit eluala leida. Sport on ikka a ja o olnud.”
Ning on seda ka edaspidi, sest ambitsioone, jaksu ning tahet veel palju korda saata on 29-aastasel mehel endiselt kõvasti. „Olen veel piisavalt noor mees, jõuan mängida küll. Kui suudan sellisel tasemel mängida, et kellelegi jalgu ei jää ja ise samal ajal rõõmu tunnen, siis ikkagi nii kaua tahaks mängida küll.”
Ka korvpallisõbrad leiavad siiani Laane tegutsemises tõelist naudingut ning teavad, et tema sarnast võimekat mängujuhti, kes eeskujulikult ka rahvuskoondist esindanud, Eestis iga päev ei sünni. Laane ise tunneb samuti, et tal on siinsele korvpallimaastikule veel palju pakkuda ning olgugi et välismaal mängimise ust pole ta veel täielikult kinni löönud, siis tänasel päeval on tema pisikese perekonna heaolu siiski esimesel kohal. „Minu kodu ja süda on ikkagi Eestis. Välismaal võib käia küll, see kindlasti avardab silmaringi, aga päeva lõpuks on kodu siin.”
Nii täna kui ka loodetavasti edaspidi ongi Laane pesapaigaks justnimelt Rapla, kus tal on hea korvpalluri ja isarolli omavahel sobitada. Eesmärgid on mehel mõlemal rindel võrdväärselt suured, sest ta tunneb, et ka tema lapse elus võiks ühel päeval sport olulist rolli mängida. Oma õige kutsumuse laseb ta aga võsukusel endal valida. Täpselt nii nagu seda on ilma igasuguste surveavaldusteta lasknud tal teha ka tema enda isa.
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Olympiacos Piraeus
Mängija – Vassilis Spanoulis
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Sven Kaldre
Endine tiimikaaslane – Vangelis Drosos
Toit – Makaronid hakklihaga
Jook – Augustikuu ja septembrikuu trennides pakutav vesi
Film – Kalev
Aastaaeg – Suvi
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/rait_laane.jpg10851500RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-27 15:27:282023-02-27 15:27:30Juba noore poisina Raplas treenimist alustanud Rait-Riivo Laane: sellest korvpallilinnast on tõesti mu kodu saanud
Hooaja teises pooles AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga liitunud Derrick Woodsi teekond korvpalli juurde pole olnud lihtsamate killast. Ameeriklane on aga otsustanud oma sügavat tausta persooniloo vahendusel jagada, rääkides ilma filtrita tema eluteel ees seisnud katsumustest, mis isafiguuri puudumise, ohtlikus rajaoonis üles kasvamise ja ots otsaga toime tulemisega kaasnesid.
Üle kahemeetrine ameeriklane jõuab enne õhtust trenni Sadolini Spordihoones toimuva intervjuu jaoks 15 minutit enne kokkulepitud aega kohale (varem kui ükski mängija senini), jalas animafilmi tegelaskujudega disainitud püksid ja näol lai naeratus. Peale vaadates ei oskaks isegi aimata, et 26-aastase Woodsi näol võiks tegu olla mängumehega, kel selja taga niivõrd raske minevik.
Pika usutluse käigus aga selgub, et alles 14-aastaselt korvpalliga alustanud noormehe elus pole sugugi kõik läinud nii, nagu võinuks. „Olen ilmselt läbi elanud rohkem kui üks keskmine profisportlane. Mul oli raske lapsepõlv. Mu ema kasvatas mind üksi New Jersey osariigis üles, ja linn, kust ma pärit olen, on oma ohtlikkuse poolest juba aastaid tipus. Pidin seetõttu juba lapsena alati oma seljatagust jälgima. Mul polnud üles kasvades eriti häid majanduslikke tingimusi ka.”
Nii ei osanudki Woods pikka aega korvpalliga alustamisest isegi unistada. Pere esmaseks prioriteediks oli elukvaliteedi tõstmine ning ohtlikus rajoonis enese turvalisuse hoidmine. Ka Woodsi esimene keskkool ei soosinud esialgu tõsiseltvõetava hobiga alustamist, sest tema kaasõpilaste näol oli suuresti tegu omadega pahuksis noortega, kes ka noormeest halvale teele proovisid viia. „Meil olid koolis õpilaste läbi otsimiseks isegi metalldetektorid ja iga päev käisid koridorides ringi politseinikud, kel olid relvad vöö peal. See kool oli väga tuntud oma kakluste poolest. See oli elustiil, milles tuli meil üles kasvada.”
Ohtlikus keskkonnas üles kasvamise ja pärssiva elustiili kiuste suutis siiski Woods oma tädi suunamisel leida tee korvpalli juurde. Kunsti-inimesena ta küll esialgu sellest pallimängust ülemäära vaimustuses ei olnud, kuid umbes 16-aastaselt päevapealt keskkooli vahetanud ja Pennsbury gümnaasiumis õpinguid jätkanud Woods hakkas aja jooksul korvpalliväljakul olemist aina enam nautima. „Tundsin noorena tõelist kirge ainult kunsti vastu. Mulle alguses üldse ei meeldinud korvpall. Olin küll pikk, aga kohutavalt halb. Keegi ei tahtnud mind enda tiimi. Üks aasta olukord aga järsult muutus ja ma tegin suure arenguhüppe, mis pälvis tähelepanu ka erinevate ülikoolide poolt.”
Võib öelda, et just Woodsi ema algatusel ellu viidud kooli vahetus ja poja heaolusse panustamine võimaldasid jätta konfliktse mineviku selja taha ning alustada puhtalt lehelt. Keskkonna muutus ei olnud küll noore poisi jaoks lihtne, kuid Woodsi soov näidata enda tõelist väärtust ning eesmärk tõestada, et ta ei liigu ühegi enda vanema venna ohtlikes jälgedes, kaalusid kõik raskused üle. „Ma sattusin kooli, kus olid valdavalt valge nahavärviga õpilased, aga minu mõtteviis oli endiselt kinni selles, kuidas eelmises koolis käituti. Sattusin seetõttu juba esimesel päeval ühe õpilasega konflikti. Õnneks olukord vaibus ja aja jooksul ma kohanesin, kuid ümberlülitumine oli kahtlemata väga raske.”
Sellegipoolest õnnestul Woodsil tänu iseenda pealehakkamisele ja ema lõppematu toele keskhariduse omandamisega ühele poole saada ning seejuures järjepidevate tugevate treeningute abil korvpalli tõeliselt ära armuda. Nii otsustaski ta spordimaastikul oma karjääri jätkata ning asuda 2015. aastal püüdma järgmisi saavutusi USA ülikooliliigas ehk NCAA-s.
Paraku ei möödunud ka see periood tema elust ilma probleemideta, sest Woodsil tuli lühikese aja jooksul kolm korda ülikooli vahetada ning saada viimastel aastatel Saint Peter’si ülikoolis õppides hakkama ka treeneriga, kellega koostöö kuidagi sujuda ei tahtnud. „Ülikooli viimane aasta oli selle kogemuse kõige raskem aasta. Üks mu treeneritest oli minu vastu tohutult karm. Tema oli ka üheks põhjuseks, miks ma olin valmis alla andma. Ütlesin kõigile, et pärast hooaja lõppu mina enam korvpalliga ei jätka. Olin omadega nii läbi. Ainsaks eesmärgiks jäi vähemalt ülikooli lõpetamine.”
Püstitatud eesmärk sai 2020. aastal oma resultaadi, mil Woods suutis esimesena enda suguvõsast ülikooli õigeaegselt lõpetada. „See oli minu jaoks väga suur saavutus. Ma ei ole kunagi akadeemiliselt eriti hea olnud või häid tulemusi saanud, aga kõrgkoolis läks kõik palju sujuvamalt. Tundsin, et pean seda ema nimel tegema. Olen selle saavutuse üle siiani päris uhke.”
Lahkhelid ja arusaamatused treeneriga jätsid aga oma jälje ning Woods tundis end pärast ülikooli lõpetamist kui tühjaks pigistatud sidrun, mistõttu ta tõepoolest otsustas teha enda korvpallikarjäärile lõpu enne, kui see veel päriselt alata jõudis. Etteruttavalt võib öelda, et mängupaus ei kujunenud küll ülemäära pikaks, kuid mehe enda jaoks oli vaimselt see aeg äraütlemata keeruline. Woods asus tööle mitmel erineval tööpostil, teenides elatist nii turvamehena kui ka müüjana ühes nurgapoes.
Üks sellistest tööpäevadest jääb tal aga igaveseks eredalt meelde. „Mul oli sel päeval öine vahetus. Sõitsin pärast tööpäeva lõppu koju ja olin nii väsinud. Jõudsin koju, jäin autosse istuma ja puhkesin nutma. Küsisin endalt, kuidas on see võimalik, et olen enda elus sellisesse punkti jõudnud. Ise lõpetasin ülikooli graafilise disaini erialal, aga olen praegu siin.”
Korvpalli näol ühest väljundist ilma jäämine, probleemid tüdruksõbraga ja töötamine ametikohal, mis mitte mingit naudingut ei pakkunud, kuhjusid kokku ning Woods leidis end ühtäkki väga sügavast madalseisust. Oli selleks meelehärm või soov saada pikalt peas tiksunud küsimustele vastuseid, kuid miski viis Woodsi nii kaugele, et ta otsustas teha kõne mehele, keda ta elus kunagi varem ei olnud figureerinud. „Helistasin isale. Ma teadsin ta numbrit. Tegin selle kõne ja küsisin temalt, kus ta on kogu mu elu olnud ja miks teda minu jaoks kunagi olemas ei olnud. See oli minu jaoks väga raske ja emotsionaalne.”
Juba niigi ootamatuid hetki täis päev sai oma jätku, sest just sel päeval sai Woods sõnumi oma agendilt, kes talle välismaal mängimise variandi laule tõi. See plaan küll vajas mõnda aega marineerimist, kuid lõpuks Woods siiski tundis, et igapäevatööga lõpparve tegemine ja taas korvpallile võimaluse andmine on tema jaoks kõige õigem samm. Ta pakkis oma kotid ja kolis Argentiinasse, kus temale omaselt katsumused ei lõppenud. „Argentiinas mängimine oli kohutav. See kogemus viis mind taas alla andmise äärele.”
Õnneks leidis mängumees endas motivatsiooni jätkamiseks, suundudes 2022. aasta alguses järgmise vahepeatusena Taani, kus asjad pisut paremini sujuma hakkasid. „Olin sealse elustiili suhtes väga avatud. Tundsin, et olen tõesti välismaal. Hakkasin sel perioodil taas korvpallimängu armastama.” Hooaja lõppedes jõudsid Taanile lühikese perioodi jooksul järgneda nii Mehhiko, Kanada, Iisrael kui ka põgusalt Tšehhi.
Ühest riigist teise rändamine ja pidevalt alles poole hooaja pealt meeskondadega liitumine nõudsid Woodsilt omajagu, mistõttu olid järjekordsed katsumused kerged tulema. Kõige suurem ebaõiglus leidis aset Iisraelis, kus pärast üht võidetud mängu sai Woods ootamatult kõne oma agendilt, kes teatas, et meeskond ei soovi enam koos temaga edasi liikuda.
Täieliku hämminguna tulnud uudis ei olnud mehe jaoks kuidagi loogiline ning raske vestlus sai selgituste nimel maha peetud ka organisatsiooni juhtidega. „Mulle öeldi, et nad hakkavad meeskonnana muudatusi ellu viima. See oli vale. Minuga koostöö lõpetamine oli ainus muudatus, mis nad tegid. Sain hiljem teada, et mind palgati sinna üksnes kaheks kuuks ühe teise mängija asendajaks, sest ta ise ei saanud kohe viisaprobleemide tõttu meeskonnaga liituda. Mulle ei räägitud sellest midagi.”
Sellise otsuse näol oli tegu järjekordse valusa tagasilöögiga. Õnneks jätkus Woodsil sel korral jõudu, motivatsiooni ja pere poolset tuge, et raskustele vaatamata oma unistustest mitte loobuda. Kannatlik tegutsemine kandis ka vilja, sest just tänu sellele jõudis Woods ära oodata AVIS UTILITAS Rapla pakkumise. „Peatreener võttis minuga ühendust ja rääkis mulle meeskonnast ning ootustest minu suunal. Mulle avaldas tohutult muljet, et peatreener ise selle kõne tegi. Just treenerid peaksidki olema need, kes mängijatega ühendust võtavad, sest treener on ju see inimene, kellega me päeva lõpuks kõige rohkem aega veedame.”
Peatreeneri selge ja konkreetne pakkumine aitas Woodsil mõista, et tema järgmine etapp võiks tõepoolest leida aset just AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas. Nii jättiski ta taas oma pere Ameerikasse, liitudes jaanuari alguses siinse tiimiga. Meeskonnakaaslaste soe vastuvõtt on võimaldanud Woodsil iga päevaga aina enam uue keskkonnaga harjuda ja endas taas enesekindlust leida, kuid päris ühtse tiimitunde tekitamine võtab veel pisut aega. „Minu saabumise ajaks kõik ilmselgelt juba teadsid üksteist. Proovin enda kohta veel leida, aga meeskond teeb selle nimel head tööd. Tunnen, et olin siia oodatud ja tahetud.”
Meeskonnakaaslaste vahelist kommunikatsiooni ja toetust väärtustab Woods kõrgelt, mistõttu proovib ta ka ise alati teiste jaoks pärast valusat kaotust või lihtsalt ebaõnnestunud sooritusi olemas olla. Mängumees on harjunud teiste tugisambaks olemisega, kuid tegelikkuses tahaks aeg-ajalt ka tema kaasvõitlejatelt kuulda toetavaid sõnu.
Sellegipoolest teab ta, et siin elus saab täielikult loota ainult iseenda peale ning seepärast teeb ta järjepidevalt tööd, et olla heas konditsioonis nii vaimselt kui ka füüsiliselt. „Püüan jääda alati positiivseks, sest see on miski, millega mul varem raskusi oli. Nüüd olen ma enda vastu palju lahkem.”
Ning lahke tahab ta kahtlemata olla ka teiste vastu. Inimeste vastu, kel pole elus kõik plaanipäraselt läinud. „Mulle meeldib näha teisi naeratamas. Tahan inimesi õnnelikuks teha ja üks päev enda kodulinnas kodutute varjupaiga avada. Mul on sellega isiklik kogemus. Ema pidi isegi mulle korvpallitossude ostmise nimel palju tööd tegema. Tahan seepärast aidata ka neil inimestel taas jalule saada ja näidata, et kõik on võimalik.”
Woodsil on suured unistused ka karjäärialaselt, sest mees tunneb, et tal on veel palju õppida ja korda saata nii AVIS UTILITAS Raplaga kui ka isiklikus plaanis. „Olen praeguseks saavutanud ainult minimaalse koguse sellest, milleks tegelikult võimeline olen. Vahel see küll teeb emotsionaalseks, et ma pole veel päris seal, kus olla võiksin, aga püüan lihtsalt tublisti edasi töötada!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – AVIS UTILITAS Rapla
Mängija – Paul George
NBA / Euroliiga – Ma ei paneks vabatahtlikult mängu käima. Pigem anime
Tiimikaaslane – Sven Kaldre
Toit – Praetud kana või krevetid
Jook – Apelsinimahl
Film – Transformers
Aastaaeg – Suvi
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/woods1.jpg10001500RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-21 16:52:052023-02-21 17:28:54Derrick Woods: olen praeguseks saavutanud ainult minimaalse koguse sellest, milleks tegelikult võimeline olen
Sel korral on persooniloo peategelaseks 21-aastane Markus Ruubel, kes on Rapla Korvpallikooli kasvandikuna teinud tegusid juba pisikest east alates. Fänniarmeele tuttav mängumees avab intervjuus enda senini avastamata tausta, rääkides sealjuures vahetult emotsioonidest ja väljakutsetest, mida on tal tulnud kõrgemasse mängu lülitumise nimel kogeda.
Juba viieaastaselt korvpallitreeningutega alustanud Markus jõudis esimesse trenni suuresti oma vanema venna Ivari eeskujul. Oluline roll selle teekonna ette võtmisel oli kahtlemata ka tema isal, kes tõelise korvpalli-fanaatikuna tundis, et just see spordiala võiks olla noorele poisile üheks võimalikuks väljundiks. Nii leidiski Markus end varakult treeninggrupist, kuhu kuulusid peamiselt temast vanemad poisid ning mille eestvedajaks oli Viljo Sinikas. „Mulle hakkas seal kohe meeldima. Tuli kuidagi nii loomulikult. Nii ma korvpalli juurde jäingi.”
Pallimängu kõrvalt jõudis tärkav korvpallur vahelduse mõttes küll paar aastat tegeleda ka ujumisega, võites maakondlikus arvestuses isegi mitmeid medaleid, kuid otsustavas faasis langes kaalukauss siiski lõplikult just korvpalli kasuks. „Meil läks treeninggraafik tihedamaks ja ma pidin hakkama valima kummale poole tahan kalduda. Muidugi oli korvpall see, kus tahtsin edasi pürgida. Selles olin ma palju pädevam. Ka need inimesed, kes korvpalli ümber olid, paelusid mind tohutult.” Ühtne kambavaim ja nauding selle mängu vastu andsid seega Markusele aegsasti mõista, et ta kuulub just korvpalliplatsile.
Selleks, et Meistriliigas mänginud venna poolt sisse käidud kingad suureks ei jääks, tuli aga Markusel alustada tõelise töörügamisega. Sarnaselt paljudele teistele sportlastele seisis ka tema tihti valiku ees, kas võtta osa kokkusaamistest ja tähtpäevade tähistamistest või minna treeningsaali, et just seal oma arengusse panustada. „Jäin nendest tähistustest eemale. Prioritiseerisin korvpalli ja teadsin, et mul on trenn, kust ei taha puududa. Praegu ma mõtlen muidugi, et võisin jääda mingitest asjadest eemale, aga usun siiski, et tegin õiged otsused.”
Need olid kahtlemata valikud, mida oli vaja saavutusrikka karjääri nimel teha ning mis tegelikkuses Markusele ka juba 12-aastaselt edu tõid, sest Raplasse loodud koondvõistkond BC Raplamaa, kuhu ka tema vanusegrupp kuulus, asus juba varakult tegudele. „Hakkasime mängima Euroopa liigat, mille üks aasta isegi võitsime. See oli päris kõva sõna. Selle satsiga tulime kolm aastat järjest ka Eesti meistriks. Olime kuidagi nii ette arenenud ja ei kaotanud siin ühtegi mängu. Esimesed kaotused tulidki alles Euroopas.” Lüüasaamised selle liiga olulisust ei vähendanud. Vastupidi, tugevate võistkondadega vastakuti minek ja väärtuslike mänguminutite omandamine võimaldasid iga päevaga edasi areneda ja platsi peal enesekindlust koguda.
Nii oligi Markuse igati loogiliseks järgmiseks sammuks Eesti noortekoondise esindamine, kuhu ta kuulus juba 14-aastaselt. Oma kõige esimese koondisekutse saamine mõjus noorele poisile loomulikult meeliülendavalt. „See oli väga hea tunne. Tundsingi, et mind on märgatud. Esimese asjana ütlesin kohe emale ja isale.”
Ülevate emotsioonide kogemine ei piirdunud ainult ühe korraga, sest tegelikult on Markus suutnud aja jooksul enda väärtust tõestada riiklikul tasandil mitmel korral, millest kõige hiljutisem on kuulumine läinud suvel U20 koondise koosseisu. Oma rahvuse esindamine, eriti veel koos poistega, kelle seltsis on saadud üles kasvada, on igale noormängijale üheks suurimaks ja olulisemaks saavutuseks. „See on ikkagi täiesti teine tunne. Sa saad mängida Eesti parimatega, Eesti nimi rinnal. Meil olid U20 koondises mängijad, kellega tegelikult koos mängitud juba läbi aastate. Ainult kaks poissi olid uued. Ehk siis täiesti samad näod, mis tegelikult oligi meie plussiks ja mille abil võidud koju tõime.”
Olulised saavutused eelmisel aastal Gruusias toimunud B-divisjoni EM-turniiril tõepoolest aset leidsid, sest Eesti noored suutsid naasta kodumaa pinnale pronksmedali võrra rikkamana ja pääsmega A-divisjoni. See oli Markuse jaoks võimas elamus, mida tal poleks olnud võimalik kogeda, kui ta ei oleks juba varajases eas otsustanud end siduda Rapla Korvpallikooliga, mis aitas temast tõelise mängumehe voolida.
Just siinne hästi välja töötatud organisatsioon, toetav ja noorte arengusse panustav kogukond ning regulaarsed trennid on Markuse karjäärile kõvasti kaasa aidanud. Kooliajal küll võis aeg-ajalt ette tulla hetki, mil õpinguid ja treeninguid klappima saada oli pisut keeruline, kuid tegelikkuses ei pidanud ükski valdkond teise väljundi nimel kunagi kannatama ning Markus ei tundnud kordagi, et korvpall liiga suure osa tema lapsepõlvest enda alla oleks haaranud. Tegelikult oli tal pärast põhikooli lõpetamist reaalne võimalus jätkata edasisi õpinguid ka Audentese Spordigümnaasiumis, kuid läbi ja lõhki Rapla inimesena mõistis Markus sel hetkel, et just kodulinna jäämine on tema jaoks kõige sobivam variant. „See oli tegelikult üsna lihtne valik. Mul oligi võimalus, kas lähen Audentesesse või saan siin koos meestega mängida.”
Nii jäigi Markus Raplasse, mille tulemusel sai temast juba 16-aastaselt ehk värske gümnaasiumiõpilasena eeskujulik esindusmeeskonna liige ning aasta hiljem ka juba tõsiseltvõetavaid mänguminuteid teeniv korvpallur. Kõrgemasse mängu lülitumine ja meeskonna treeningvormi selga tõmbamine oli loomulikult olnud tema pikaajaliseks unistuseks, kuid kui see päev päriselt kätte jõudis, valdasid noort mängumeest väga kahetised tunded. „See oli alguses päris suur šokk. Esimesed aastad oli olek väga närviline. Siis ikka tahtmatult tulid sellised mõtted pähe, et kas see ikka on minu ala ja kas peaksin jätkama. Kõik oli uus, aga iga aastaga olen ma palju enesekindlamaks läinud ja nii ma olen siin aastast aastasse ujunud.”
Rapla kasuks otsustamine ei tulnud aga pelgalt mugavuse pealt, vaid Markus siiralt tundis, et just kogenud veteranide keskel on võimalik end päriselt proovile panna. „Mul oligi kohe mingi visioon, et kui meil on siin meeskond olemas, siis miks mitte alustada siit ning hiljem edasi vaadata. Arvan, et ei peagi kohe välismaa poole vaatama, kui siin väga tasemel ja toimiv organisatsioon on.” Tänu heale meeskonnale ja fännidele, kes ustavalt oma toetust saalis näitamas käivad, ongi Markus AVIS UTILITAS Raplasse tänaseni püsima jäänud. „Nendes inimestes on näha seda spordihinge. Nad elavad tulihingeliselt kaasa ja ei ole enam üldse võõrad. Oma rahvas tuleb saali ja ootab sinult midagi. See tegelikult annab toetust juurde.”
Väline toetus, nii perelt kui sõpradelt, tähendabki Markuse jaoks ääretult palju ning tõstab motivatsiooni, et teha paralleelselt tegusid nii esindusmeeskonna kui ka klubi teise liiga võistkonna eest. Madalamal tasemel mängimine on tema sõnul hea võimalus, kus vigade parandust teha ja nõrkusi lihvida. „Mul on seal nii palju mänguminuteid ja palju suurem roll. Kõrgliiga meeskonnas on meil hästi palju ühtseid mängijaid, kus ongi raskem mänguminuteid leida. Meeskonnal on ambitsioonid kindlasti võita ja Rapla on konkureeriv võistkond, ei saagi ainult noori mängitada.”
Sellegipoolest väärtustab Markus tohutult meeste seltskonnast osa saamist ning suurem rõhk lähebki just esindusmeeskonna treeningutele ja mängudele. Madalamasse liigasse jõuab ta üksnes siis, kui meestel endil parajasti mängupäeva pole. „Mõlemad liigad tulevad mulle väga kasuks. Meeste mängus saan just kaitses endast kõik anda ja sellised väikesed musta töö olukorrad enda peale võtta.” Noormängija kinnitab, et iga võimaluse eest tuleb tänulik olla, sest sportlaskarjäärile omaselt pole järgmine aasta kunagi garanteeritud.
Seepärast soovibki Markus seda teekonda täiel rinnal nautida ja välismaalasest peatreeneri käe all väärt kogemusi saada. „Ta on karm, aga õiglane. Kui sa annad endast kõik, siis ta annab sulle vastu ka. Meil on meeskonnas omavahel väga hea klapp ja keemia.” Meeskondlik tegutsemine on aidanud sel hooajal ka üsna stabiilset taset hoida ning eelmise hooajaga võrreldes juba rohkemat korda saata. „Oleme palju stabiilsemad kui eelmine aasta. Ei ole küll suuri võistkondi veel ära napsanud, aga selliste oma ringkonna meeskondadega oleme ikka väga okeilt mänginud. Kindlasti on suur roll Laanel, kes seda mängu nii tasakaalus hoiab.”
Seniste tegutsemiste pealt loodab Markus jõuda AVIS UTILITAS Raplaga ka Eesti-Läti liiga play-offi ja tulla Eesti liigas medalile. 2021. aastal õnnestus ju tal meeskonnaga medali maitse suhu saada ning sedalaadi saavutuse kordamine oleks noormehe jaoks suureks õnnestumiseks. „Selle pika pingiga võime me see aasta väga kaugele purjetada.”
Iseendale ta edasise karjääri osas aga etteruttavalt suuri eesmärke ei sea, sest alles teekonna algusfaasis olev sportlane tahab võtta samm korraga ja igat hetke nautida. Markus ei pane kätt ette nii võimalustele ja pakkumistele välismaalt kui ka tegelikkuses ülikooliõpingutele, sest enda harimine nii platsil kui ka väljaspool seda võiksid tema hinnangul käia käsikäes. „Sporti tahaks mingil viisil ikka enda küljes hoida ja ma kindlasti tahaks minna ülikooli tulevikus.” Mida aga täpsemalt õppima, näitab alles aeg, sest enne veel tuleb tal eelseisval suvel täita ära oma kaitseväekohustus. „Juulis on juba minek. Loodetavasti saan selle lühema versiooni, mis peaks olema kaheksa nädalat. See küll natuke segab ettevalmistusperioodi, aga ma ei usu, et see midagi väga hullu on.”
Sarnase positiivse ellusuhtumisega proovibki Markus tuleviku poole vaadata ning jääda sealjuures truuks iseendale ja oma teistele hobidele, näiteks muusikale ja podcastide kuulamisele, mis aitavadki noormehel korvpalli kõrvalt dopamiini tõsta.
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Lakers
Mängija – Dwyane Wade
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Tormi Niits
Endine tiimikaaslane – Erik Pärnapuu
Toit – Kõik Ruubelite pere jõululaual olev
Jook – Vesi
Film – Inception
Aastaaeg – 95% suvi ja 5% talv
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/markus.jpg9291505RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-16 15:55:082023-02-16 16:10:21Markus Ruubel: prioritiseerisin juba noorena korvpalli üle kõige
Täna saame taas teavitada uuest äriklubiga liitujast.
Rehvid.com on olnud juba pikalt meie hea partner, varustades rehvidega meie legendaarset punast Volkswageni bussi, mis nüüdseks on juba Ukraina sõjaväe kasutuses. Nüüd on Rehvid.com, eesotsas Andrus Laurimaa ja Tiit Kõmperiga ka ametlikult Rapla Basketball Business Club liikmed.
Kui soovid informatsiooni võimaluse kohta äriklubiga liitumiseks, kirjuta palun jaak@raplakk.ee või helista 5563 5280
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/RBBC_New_Member.jpg16002000RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-14 16:19:112023-02-21 16:24:34Rapla Basketball Business Club sai uue liikme
Seekordses persooniloos võtame luubi alla AVIS UTILITAS Rapla ühe suurima korviküti ehk 28-aastase Kendall Stephensi. Intervjuu avab tee välismängija mõttemaailma ning puudutab võlusid ja valusid, mis tippkorvpallurist isa käe all kasvamisega kaasas käisid.
Austraalias sündinud, kuid perega paarikuuselt Ameerika Ühendriikidesse kolinud Kendalli teekond korvpalli juurde oli talle justkui ette määratud. Vähemalt kõik eeldused olid selleks olemas, sest sündimine NBA-s mänginud legendaarse Everette Stephensi perre seadis juba eos hea alustala. Sellegipoolest oli Kendallil vabadus oma valikuid ise teha ning isapoolset üleliigset suunamist või mõjutamist ta väikese poisina ei kogenud. „Paljud arvavad, et mu isa survestas mind korvpalli mängima, kuid see polnud nii.” Tegelikkuses õnnestus Kendallil mõnda aega isegi jalgpalli harrastada, kuid kuuldes enda isa saavutustest ja eduloost, sai ta juba varakult aru, et ka tema tahab end just korvpalliväljakutel tõestada. „Korvpall lihtsalt köitis mu tähelepanu. Mul oli väiksest peale pall kogu aeg käes ja ma armusin sellesse mängu täiesti loomulikul viisil ära.”
Nii otsustaski Kendall pühenduda täielikult korvpallile ning juba pisikesest east alates sai alguse tõeline töörügamine. „Jõudsin juba 9-aastaselt väga tugevasse ja nõudlikku meeskonda. Meil oli hästi palju trenne, mistõttu olid mu nädalavahetused alati sisustatud. Ma ei saanud seega oma sõpradega eriti aega veeta ja just see sundiski mind korvpallis väga heaks saama.” Noort korvpallurit utsitas tagant ka tugev kogukond, kus võeti seda pallimängu ääretult tõsiselt. „Ümberringi oli palju tugevaid meeskondi ja Chicago korvpallikultuur oli oma loomu poolest väga toetav.”
Abistavale kogukonnale vaatamata tuli siiski Kendallil noorest peast hakkama saada survega, mis kooli- ja tiimikaaslaste poolt temani jõudis. Kõik ju teadsid, millise profikorvpalluriga ta isa näol tegu on, mistõttu olid ootused alles tärkava noormehe suunal samuti kõrged. Õnneks ei lasknud Kendall end teiste surveavaldustel liigselt heidutada. „Kõik arvasid, et see on tohutult äge, et mu isaks on NBA-s mänginud korvpallur, kuid minu jaoks lisasid sellised hinnangud pinget juurde. Samas ma sain sellega hästi hakkama, sest ma pole kunagi tundnud, et ma peaks ainult isa pärast hästi mängima. Minu isiklik armastus selle mängu vastu aitas mul pingest üle olla ja mitte keskenduda sellele, milline mängumees mu isa omal ajal oli.”
Tegelikult aitaski ka Kendalli isa oma pojal selle olukorraga toime tulla, tunnetades hästi ära, millal vajas noor poiss lihtsalt moraalset tuge ning millal oli tarvis päris spordialaseid õpetussõnu. „Ta oskas mulle vajalikku hingamisruumi anda. Kui ma pettunud olin ja abi vajasin, siis oli ta samuti olemas.” Ehk olgugi et isa jagas järjepidevalt oma pojale nõuandeid, analüüsides koos Kendalliga tundide viisi nähtud korvpalliülekandeid ja olles mitmes meeskonnas isegi tema abitreeneriks, siis üle piiri ta kunagi oma mõjutustega ei läinud. „Ta ei pingutanud üle ja ei olnud kunagi mu peatreeneriks, mis oli tegelikult tore, sest isa teadis, kuidas lasta teisel inimesel juhendada. Ta lasi mul hingata ja oma mängu mängida. Ma ei tundnud kunagi, et midagi oleks mulle peale sunnitud.” Aeg-ajalt küll võisid nõuanded pärast ebaõnnestunud mängu mõjuda targutustena, kuid tegelikult oskas Kendall neis päeva lõpuks alati väärtust näha.
Ning kasu neist soovitustest tõesti oli, sest juba St. Charles East keskkoolis õppides ja seejärel Purdue ülikooli asudes, mis paikneb Indiana osariigis, suutis Kendall platsi peal tõelisi tegusid teha ning korvpalli ringkondade seas silma paista.
Purdue kõrgkoolis õppis Kendall kolm aastat, mille järel otsustas ta üle minna Nevada ülikooli, kus ta mängis Wolf Pack meeskonna eest. „Ülemineku põhjusteks oli vähene mänguaeg ja Nevada poolt pakutud paremad võimalused. Käisin seega ülikoolis kokku viis aastat, mis oli päris kauakestev, kuid õpetlik kogemus.” Kahe väga hea ülikooli eest mängimine ja sealses distsipliinis üles kasvamine valmistas Kendalli edasiseks karjääriks hästi ette. „Mul olid väga head ja kogemustega treenerid. Ka süsteemi ülesehitus aitas mul mõista, mida on vaja ära teha, kui tahta tõsiseltvõetavaks korvpalluriks saada. Tundsin, et olen valmis lõpuks professionaalselt mängima, raha teenima ja reisima.”
Täpselt nii Kendall ka tegi, sest pärast ülikooli lõpetamist ja NBA suveliigas Orlando Magic meeskonnas mängimist võttis ta ette teekonna Hispaaniasse, kus teda ootas Santiago de Compostelas Obradoiro meeskond. „Agent aitas mind turundada ja meeskondadele nähtavaks teha. Valisin variantide seast Hispaania, sest see oli sel ajal mu parimaks võimaluseks.” Sealses kõrgliigas mänguminutite kogumine on senini Kendalli üheks suurimaks saavutuseks. „Mulle väga meeldis selles meeskonnas olla ja nende mängustiili katsetada.”
Hispaaniale järgnes 2019. aastal Kendalli sünnimaa, Austraalia, kuhu ta kaheks aastaks South East Melbourne Phoenixi meeskonda mängima asus. Seal võisteldes ta mõistis, miks on Austraaliast saanud karjääriredeli alguses olevate korvpallurite unistuste sihtkoht. „Viimase viie-seitsme aasta jooksul on sealne fännibaas hüppeliselt kasvanud. Ka noormängijad Ameerikast otsustavad üha enam ülikooliharidusest loobuda ja suunduvad pigem just Austraaliasse. Sealne programm on väga toetav ja need mängijad on tohutult andekad. Mängivad seal ühe aasta ja lähevad siis NBA-sse.”
Selliste otsuste vastuvõtmine ja maailma teise otsa kolimine nõuavad Kendalli hinnangul tohutult head tugivõrgustikku ning ei tule ilmselt ühegi mängija jaoks lihtsalt. Ka temal endal on tulnud pidada oma perega maha omajagu vestlusi, et kõik edasised sammud ikka üheskoos läbi saaks analüüsitud. „Välismaal mängimine on kahtlemata elustiil, mis paraku kõigile ei sobi. See on raske, aga sellega harjub. Mu ema ja isa on selle tee läbi käinud ja seetõttu on nad väga mõistvad.”
Lisaks vanematele on Kendallil otsuste tegemisel toeks tema naine, kellega eelmisel suvel ka abieluranda sai purjetatud. Just tänu tema julgustusele oli Kendall valmis Austraaliast naastes vaatama taas Euroopa poole ning võtma umbes pärast nädala pikkust kaalumist vastu AVIS UTILITAS Rapla pakkumine. „Ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin. Polnud sellest riigist isegi varem kuulnud! Mu agent tõi selle pakkumise lauale ja kuigi huvilisi oli veel, siis ma ikkagi tundsin, et Rapla on minu jaoks parim koht, kus mängida.”
Senini pole Kendall pidanud seda otsust kahetsema, sest temaga Eestisse kaasa tulnud abikaasa ja suhteliselt sarnases eas tiimikaaslased on kohanemise väga sujuvaks teinud. „Kui sa oled korvpallur, siis sul juba on uude riikide kolides meeskonnakaaslaste näol sõbrad olemas.” Sellegipoolest ei eita Kendall, et profisportlase amet ja ohverduste tegemine käivad justkui käsikäes. Tähtsatest sünnipäevade tähistusest ilma jäämine, kodukoha restoranide igatsemine ja vaid kord aastas sõprade nägemine võivad küll mõjuda aeg-ajalt vaimule laastavalt, kuid pikas perspektiivis kaalub edukas karjäär kõik raskused üle. „Kõikidel tuleb teha ohverdusi, kui tahta milleski hea olla. Mõni ohverdus lihtsalt võib-olla on äärmuslikum kui teine. Need on valikud, mida sa oma karjääri nimel teed. Olen sellega leppinud ja saan aru, et kõige jaoks on oma aeg ja koht.”
Seepärast ongi Kendall võtmas AVIS UTILITAS Rapla meeskonnas saadavast kogemusest maksimumi ning kiidusõnadest tal puudust ei tule. „Ma väga naudin siin olemist. Meil on väga kogenud ja teadlik treener. Ta on avatud ja aus – rohkemat ei oskagi ühelt treenerilt tahta. Ka organisatsioon on vastutustundlik ja professionaalne.”
Mängumehel aitab siinviibimist nautida ka tõsiasi, et tema abikaasa on nüüdseks samuti kogukonda sobitunud. Perest eemalolek ja ajavahe osutusid esialgu küll oodatust keerulistemateks väljakutseteks, kuid kohanemisperioodi möödudes hakkas kõik ladusamalt minema. „Ta on kohanenud ja sobib siia hästi. Vahepeal veedab ta minuga koos ka tiimikaaslastega aega ja kokkame üksteisele. Me naudime Eestis olemist.”
Ka professionaalses mõttes on senine hooaeg pakkunud piisavalt naudingut, kuid palju on vaja veel ära teha ja jooksvalt meeskonnana aina paremaks saada. „Meil on olnud mõned tagasilöögid ja vigastused, kuid üldiselt liigume õiges suunas. Nii peabki olema. Sa ei taha mängida oma parimat korvpalli esimese kahe nädala jooksul, sa tahad näidata parimat sooritust just hooaja lõpu poole.” Motivatsioonist meeskonnal järelejäänud hooajal seega puudust ei tohiks tulla ning valusad kaotused eesmärke ei kõiguta. Lüüasaamised, eriti võidetavatelt meeskondadelt, on alati rasked, kuid järgmine päev tuleb end taas kokku võtta ja vigadest õppida. „Pikk hooaeg on alati täis tõuse ja mõõne, kuid kogenud mängijate olemasolu ja mentaliteet “üks päev korraga” aitavad fookust hoida. Ei tohi liigselt keskenduda ei minevikule ega tulevikule,” kinnitab Kendall.
Sarnast maailmavaadet koosluses praktiliste soovitustega loodab Kendall õpetada ka alustavatele korvpalluritele, kel pole olnud seda õnne kasvada üles spordiga lähedalt seotud vanematega. Selle eesmärgi täideviimise nimel on ta juba praegu palju vaeva näinud ja nullist omaenda firma püsti pannud. „Minu alustatud ettevõtte eesmärk on laste aitamine ja veebis tundide või kursuste müümine, mis võimaldaksid soovijatel enda korvpalli-alaseid oskusi parandada.” Kendall ei paneks kätt ette ka treeneri ameti pidamisele, sest just noorte arengusse panustamine võiks tal pärast profisportlase karjääri lõpetamist silma särama panna ja sissetuleku lauale tuua.
Ja kogemusi, mida teistele jagada, on Kendallil kahtlemata omajagu, sest isa jälgedes astumine ja pidevalt perest eemal olemine on temast voolinud mängumehe, kes raskustele vaatamata ei anna alla. „Muidugi tuleb ette ka raskeid hetki, aga armastus selle töö vastu on lihtsalt niivõrd suur. Olen viimastel aastatel hakanud teadlikult ka oma tänulikkust väljendama ja hommikul ärgates päevikut täitma, et eesmärgid selgelt kirja saaks. See aitab asjad õigesse perspektiivi panna.”
Just iseenda kallal töötamine, nii platsil kui ka selle kõrval, võimaldabki Kendallil oma karjääri päriselt südamest nautida ja sel hooajal AVIS UTILITAS Rapla meeskonnaga tegusid teha. „Võtame üks samm korraga ja proovime iga trenni toel õiges suunas liikuda!”
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Chicago Bulls
Mängija – Kobe Bryant
NBA / Euroliiga – NBA
Tiimikaaslane – Kaarel Välb
Toit – Mehhiko toit, peamiselt tacod
Jook – Sprite
Film – Batman: The Dark Knight
Aastaaeg – Ma olen sündinud novembris ja pean seega ütlema sügis
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/02/kendall.jpg9571461RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-02-02 15:53:252023-02-13 18:16:15Kendall Stephens: ma isegi ei osanud ette kujutada, et kunagi Eestis mängin
AVIS UTILITAS Rapla käimasoleva hooaja mängijate tutvustamine jätkub ning kätte on jõudnud aeg õppida lähemalt tundma juba mitmendat hooaega kõrgliigas tormilaineid löövat 24-aastast Tormi Niitsu. Kuidas on treenerite poolsete eelarvamuste, mitmete vigastuste ja vaimselt keeruliste perioodide kiuste sirgunud Orissaarest pärit poisist tõsiseltvõetav mängumees, saab juba lähemalt lugeda allpoolsest isiklikust usutlusest.
Väikese poisina jalgpalli ja kergejõustikku harrastanud Tormi Niits ei osanud esialgu korvpallurikarjäärist isegi unistada. Vastupidi, tulihingelise jalgpalliarmastajana oli Tormi lapsepõlves hetki, mil ta mõtles, et korvpall ja kõik selle mänguga kaasnev on täiesti mõttetu. Raske on talle seda pahaks panna, sest kui ikka kõik sõbrad päevast päeva jalgpalli taga ajasid, ei jäänud ka temal muud üle, kui nende jälgedes astuda ja end just muruplatsil tõestada.
Tormi vaade korvpallile muutus kuuendas klassis, kui toonase suurklubi Tartu Rocki eestvedamisel valiti kõikide maakohtade seast välja just Orissaare, Tormi sünnikoht, kuhu hakata looma omaenda korvpallikool. Sellest plaanist kuuldes teadis ta, et see on võimalus, millest peab kinni haarama. „Otsustasin, et nüüd ma lähen ja proovin,”sõnas Tormi. Tema esimeseks treeneriks sai Andre Kuntsel, kelle juhtimisel jõudis esimesse korvpallitrenni Saaremaa eripaigust 20 poissi, kelle seast paistis Tormi tänu eelnevale kergejõustiku kogemusele eredalt silma.
Noores poisis tärkas seega armastus veel ühe spordiala vastu ning olles seda kõigest umbes poolteist aastat mänginud, leidis Tormi end juba U14 Eesti koondises. Edukad saavutused tulid aga tõsiste pingutuste arvelt, sest koormus läks ühtäkki ootamatult suureks. „Alates kuuendast klassist hakkaski minu elus uus periood, kus tegelikult enam väga palju vaba aega ei olnud. Hakkasin põhimõtteliselt iga nädalavahetus Tartus käima.”
Kuigi Tormi ise ütleb naljatades, et jalgpall asendus korvpalliga ainult seetõttu, et Orissaare staadionile otsustati keset platsi jätta kasvama tamm, mis tõsiseltvõetava jalgpalliklubi loomist takistas, siis tegelikkuses oli ikkagi just korvpall see, mis tema südame kiiremini põksuma pani. Nii otsustaski ta pärast põhikooli lõpetamist vahetada saar mandri vastu ja jätkata edasisi õpinguid Audentese spordigümnaasiumis, kus ta ka oma meistriliiga debüüdi tegi. Paraku ei langenud noore poisi ootused ja koolist vastu vaatav reaalsus täielikult kokku. „Ma käisin seal ühe aasta. Asjad ei sujunud, nii õppimise kui ka trenniga. Ma ei olnud rahul seal.” Just Audentese perioodil tabas Tormit ka esimene tõsine vigastus, mis ta hetkeks totaalselt rivist välja lõi. Õlavigastuse ja koolist ära tulemise kooslus oli küll Tormi jaoks valus tagasilöök, kuid ta ei andnud alla ning liikus järgmise sammuna neljaks aastaks Pärnu Sadamasse. „Ma läksin sinna, kui olin noor poiss, kes maailmast mitte midagi ei teadnud. Seal ma kasvasin meheks.”
Ning tõeline kasvamine seal tõepoolest aset leidis, sest 17-aastasena üksi võõras linnas elamine ei ole kindlasti ühegi noore inimese jaoks lihtne. Olukorda raskendasid ka Pärnu aega jäänud jalavigastused, mis mängumehe pikaks ajaks platsi pealt eemale viisid. „Asjad hakkasid just hästi minema, aga siis astuti mulle trennis jala peale ja ma tundsin, et on pahasti. Läksin pärast trenni EMOsse, kus öeldi, et jalaluu on katki. Kuu aega hiljem, täpselt päeva pealt, läks trepi peal astudes teisel jalal katki täpselt sama luu.” Paraku ei jäänud tulemata ka kolmas kord, sest suvisel meeskondlikul jooksuüritusel augustikuu lõpus läks Tormi jalaluu taas katki. „Siis oli selge, et nüüd on vaja operatsioone. Operatsioon aga tuli alles 23. november, mille järel ma olin kolm kuud väljas. See oli ka üks raske aeg mu elus. Väga raske oli toime tulla, ma ei teadnud, kas saan veel korvpallur olla ja mis minust edasi saab.”
Aja jooksul küll saadi vigastus kontrolli alla ja Tormi sai jälle Pärnu eest platsile naasta, kuid neljanda aasta lõpuks otsustas ta väheste mänguminutite tõttu oma karjääri nimel siiski edasi liikuda. „Kui viimane mäng ära oli ja me selle medali seal saime, siis ma tegelikult teadsin, et minu aeg on läbi saanud.” Suvepealinnas mängimist meenutab ta siiski hea sõnaga. „Ma kindlasti ei oleks selline inimene, kes ma praegu olen, kui ma poleks sellist protsessi läbi teinud,” võtab Tormi oma Pärnu kogemuse kokku.
Pärnust lahkudes katsumused paraku ei lõppenud, sest kahe hooaja vahelisel ajal ei olnud Tormi laual ühtegi pakkumist. „Ega keegi mind ei tahtnud, ma ei olnud korvpallur see hetk. Kõik arvasid, et selline tore poiss küll, aga kossu mängida ei oska.” Sarnaste hinnangutega on tal tulnud rinda pista juba karjääri algusaegadest alates. „Väga paljudel Eesti treeneritel on eelarvamused. Eesti on niivõrd väike koht, mingid jutud liiguvad ja ju siis ma olen kuidagi saanud sellise kuvandi, mille tulemusel ei ole ükski treener pidanud mind mängijaks. Olen päris palju kuulnud treenerite käest, mitte küll neilt otse, aga kuskilt kaugemalt, mida minust tegelikult arvatakse.”
”Maalt ja hobusega” kuvandist on aga Tormil õnnestunud tänu tahtmist täis tegutsemisele ja inimestele, kes temasse päriselt uskunud on, lahti öelda. Üks sellistest inimestest on Mati Rüütel, kes on nüüdseks juba üle kümne aasta iga suvi Saaremaal Tormiga tööd teinud ja tema arengusse panustanud. Sellise inimese olemasolu on ühe lootustandva korvpalluri elus ääretult oluline.
Olulist rolli Tormi eduloos on mänginud ka tema hea sõber Raul Koppel, kes hakkas 2019. aasta suvel imetlusväärse entusiasmiga kõiki klubisid läbi helistama ja Tormile koha Rakvere Tarva meeskonnas välja võitles. „Tarvases sain ennast pildile mängida. Sellise tõsiseltvõetava korvpalluri elu hakkas mul seal alles. Ma lõpuks sain aru, et minust võib ka korvpalliväljakul asja olla.”
Tormi korvpallurikarjäär jõudis tõepoolest olla juba sujuvas tõusujoones, kui teda tabas uus ja valus vigastus. 13. novembril 2020. aastal peetud kohtumine Taltechi vastu jõudis kesta vaid kaks minutit, kui juba tuli koljuluumurru näol järgmine tagasilöök. „Olin seal pikali maas ja sain aru, et midagi on täitsa valesti. Mu silm käis niimoodi üles-alla ja ei tulnud lahti. Mõtlesin, et mismoodi ma nüüd siit ära saan. Katsin siis kätega kolju ära ja jooksin sealt minema. Jõudsin riietusruumi ja nägin peeglist enda koljut sissepoole,” kirjeldab mängumees õõvastavat vaatepilti. Niivõrd karm vigastus vajas loomulikult arstlikku sekkumist ning Tormi leidis end taas erakorralise meditsiini osakonnast ja uue operatsiooni ootel.
Vähem kui kuu pärast operatsiooni oli ta küll taas väljakul, saades tänu maskile ja lahedale väljanägemisele ootamatu tähelepanu osaks, kuid vähesed teavad, kui laastav see intsident tema jaoks tegelikult oli. „Tulin sealt EMOst tagasi ja kell kaks või kolm öösel jooksis korra juhe ikka täitsa kokku. Ma ju ei teadnud, mis vigastus see täpselt on, ja tegelikult oli oht, et jään ühest silmast pimedaks. Kardeti, et silmanärv on pihta saanud. Õnneks oli siiski hästi sellega, aga sel öösel ma helistasin isale ja paanitsesin seal telefoni otsas kaks-kolm tundi. Tema ikkagi rahustas maha mind. Pean talle väga tänulik olema!”
Sedasorti vigastus polnud aga ainsaks Rakvere Tarva aegseks katsumuseks. Teatavasti ebaõnnestus selle meeskonna eelmine hooaeg täielikult, mistõttu tabas tõeline madalseis ka Tormit. „Õhtu lõpuks peavad kõik, kes seal tiimis olid, peeglisse vaatama, et see hooaeg niimoodi läks. Jäi meie kõigi taha. Võin ausalt öelda, et mina ju ka lõpuks ei andnud seal endast 100%. Mul oli vaimselt väga pahasti. Viimased kolm või neli kuud ma põhimõtteliselt üldse ei maganud. Asjad olid tõesti halvasti. Tundsin end isegi kergendunult, kui see viimane mäng lõppes.”
Vaimne läbipõlemine ja peas tumedate mõtetega hakkama saamine ei ole lihtne. Samuti ei ole lihtne neist avalikult rääkida ja kõikidele kõva häälega tunnistada. Tormi on aga otsustanud seda teha, lootuses, et sellise diskussiooni algatamine võib üks hetk ühe noorsportlase jaoks kasuks tulla. „Eestis kahjuks spordis ei teadvustata seda vaimset poolt. Seda ei tähtsustata. Ma saan väga hästi aru, miks sportlased põlevad läbi.”
Oma abitee leidis Tormi tänu perele ja psühholoogile, kelle olemasolu aitas ta möödunud suvel viia piisavalt heasse seisundisse, et võtta vastu AVIS UTILITAS Rapla pakkumine. Juuni alguses toimunud Tormi ja Jaagu vaheline telefonikõne andis juba korvpalliga lõpparvet plaanivale noormehele uue hingamise. „See oli minu jaoks hästi suur kergendus, et kuskilt on huvi olemas ja mind ei ole prügikasti visatud. 29 juuni tuli ametlik pakkumine ja ma kuulasin ta ära, kuigi enda peas ma juba teadsin, et kui see pakkumine tuleb, siis ma võtan selle kindlalt vastu. See oli minu jaoks ainuke õige koht, kuhu minna.”
Selle sammu üle olid ja on senini õnnelikud nii Tormi ise kui ka AVIS UTILITAS Rapla meeskond ning ustavad fännid. „Ma võtan seda nagu uut algust. Ma lõpuks hakkasin enda peaga tegelema ja aru saama, mis tegelt vajalik on, kui sa tahad korvpalliga medaleid võita. Ma olen väga rahul sellega, mis me siin teeme. Meil on hästi professionaalne õhkkond ja tõelised profikorvpallurid. Ja meil on väga-väga hea treener!”
Olgugi et ka Raplas on Tormil ette tulnud raskeid hetki, sest vaimse poolega tegelemine on pidev protsess, siis toetav meeskond ja tugivõrgustik on aidanud kõigega toime tulla. „Eks see profisport on kui Ameerika mäed. Kelle vigadest sa ikka õpid, kui enda omadest. Natuke oli vahepeal pahasti, aga siis ma sain enda mõtted raja peale ja mõned vestlused tiimikaaslaste, treeneri ja Jaaguga aitsid samuti. See kogukonnatunne siin on tohutu. Ei käida suvaliselt mööda.”
Tänu ühtsele meeskondlikule tegutsemisele nii platsil kui platsi kõrval loodab Tormi AVIS UTILITAS Raplaga jõuda Eesti-Läti liigas play-offi, Eesti Meistriliigas finaali ning saata korda senise karjääri suurim õnnestumine. „Ma näen, mis meie võimuses on. Meil on eesmärk. Ma näen kõigi silmadest, et seda tahetakse täita.”
Saaremaa kangus ja iseenda kallal pidevalt töötamine ei ole lasknud takistustel, mis Tormi teekonnal ees seisnud, tema korvpallurikarjääri käekäiku liigselt mõjutada. Tahtmist ja motivatsiooni tuleb pärast kuuldud eelarvamusi mängumehel juurdegi! Ja kui üks hetk peaks saabuma see päev, mil korvpall Tormil täitsa kopa ette viskab, ei pea noormeest kaugelt otsima, sest pärast maailma avastamist leiaks ta ikkagi tagasitee koju loomingulise tegevuse juurde.
ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE – lemmikute eri
Korvpallimeeskond – Orissaare Sport!
(Tulihingeline jalkafänn vajas ühte kategooriat veel): Jalgpallimeeskond – Brasiilia koondis
Mängija – LeBron James
NBA / Euroliiga – Euroliiga
Tiimikaaslane – Kuna see on meeskonnasport, siis ma pean ütlema kõik
Endine tiimikaaslane – Saimon Sutt
Toit – Ema või venna tehtud toit
Jook – Saaremaa kodu vesi
Film – Radio
Aastaaeg – Vahepeal kevad, vahepeal suvi, vahepeal sügis, vahepeal talv
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/01/Tormi_Niits.jpg10991600RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-01-26 11:22:392023-02-13 18:13:57Tormi Niits: teiste negatiivsed eelarvamused annavad mulle motivatsiooni juurde
Rapla Korvpallikool, mille esindusmeeskond AVIS UTILITAS Rapla mängib PAF Eesti-Läti korvpalliliigas, asutas sarnaselt paljudele klubidele Euroopas ja mujal maailmas oma toetajatele äriklubi Rapla Basketball Business Club. Klubi asutamiseks kogunesid ettevõtete omanikud ja juhid kolmapäeval, 18. jaanuaril ühe oma partneri Tohi Distillery juures, kus neile tutvustati klubi tegevuse eesmärke, tulevikuplaane ja koostööd Hollandi kommunikatsiooniplatvormiga Bundeling.
„Ma usun, et vaatamata sellele, et tegutseme vähem kui 5000 elanikuga Raplas, on meil üks suurimaid kui mitte kõige suurem toetajate arv, mis Eestis ühel spordiklubil on. Selle üle on põhjust uhkust tunda, kuid mis meil oli tegemata, oli loomata oluline lisandväärtus, ettevõtete ja nende taga seisvate inimeste omavahelise võrgustiku loomine, nende tihedam lõimumine klubi, meeskonna ja teiste toetajatega. Kui loodud äriklubi tegevuse tulemusena sünnivad ühel hetkel ka ühised äriprojektid, siis selle üle oleks meil veel eriliselt hea meel. Juba esimene kohtumine andis usku, et teeme vajalikku asja,“ selgitas äriklubi loomise eesmärke Rapla Korvpallikooli tegevjuht Jaak Karp.
Klubi võttis kasutusele spetsiaalse äppi Bundeling, mida kasutavad rohkem kui 1000 firmat üle maailma, neist üle 250 on erinevate alade spordiklubide äriklubid Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Neist tuntumad on näiteks jalgpalliklubid AC Milan Dortmundi Borussia, PSV Eindhoven ja nüüdseks ka Eesti korvpallisõbrale tuttavaks saanud Den Bosh Heros, kes on sel hooajal mänginud nii Pärnu kui Kalev Cramoga. Rakendus pakub kõikidele klubi sponsoritele tsentraliseeritud suhtluskeskust ja juurdepääsu eksklusiivsele sisule, mis lihtsustab suhtlust nii klubi kui ettevõtjate jaoks. Selle kaudu liigub info kõikide esindusmeeskonna mängude ning äriklubi ürituste kohta koos kõigi detailidega. Äppi kaudu on võimalus tellida ja saada lisapileteid mängudele ja üritustele. Seal on klubil võimalik rakendusesiseselt suhelda otse ettevõtjate ja juhtidega, aga samuti ka äriklubi liikmetel omavahel. Ettevõtetel on võimalus teha pakkumisi teistele äriklubi liikmetele jne.
Gard Valckxi Bundeling Bundelingi rahvusvahelise müügi- ja äriarenduse juht. ütles: „Meil on hea meel teatada uuest koostööst Rapla Korvpallikooliga, meie esimese partneriga Eestis. Klubi käivitas äsja oma äriklubi ning kõigi liikmete jaoks oleme välja töötanud Rapla äriklubi äppi. See lihtsustab suhtlust ja võimaldab liikmetel suhelda ja äri ajada sarnaselt mõtlevate inimestega.
Kõigil, kel on huvi liituda loodud äriklubiga, palume ühendust võtta tegevjuhi Jaak Karp-iga jaak@raplakk.ee
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/01/RBBC_welcome.jpg13001080RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-01-19 15:53:322023-01-30 17:24:04Rapla Korvpallikool asutas oma 83 toetajale äriklubi
AVIS UTILITAS Rapla pidi võõral väljakul tunnistama lähirivaali BK Ogre 75:92 paremust.
Uue aasta esimene kohtumine algas AVIS UTILITAS Rapla jaoks kahe järjestikuse kolmepunktiviskega, mis said teele lennutatud Rait-Riivo Laane poolt. Sedavõrd resultatiivne algus andis põhjust loota, et turniiritabelis kõrvuti asetsevate meeskondade vahel on ees ootamas tuline lahing. Esimese veerandaja lõpetaski Rapla skooriga 21:28 põgusas kaotusseisus. Teisel veerandil lahing jätkus ning AVIS UTILITAS Rapla oli mängus igati sees, muutes mängutempot kiiremaks ja tabades sammudelt olulisi viskeid, mis meeskonna ka juhtima aitasid. Nii kuuluski see mänguperiood napilt tulemusega 46:44 Raplale. Paraku suutis Ogre enda kodupubliku rõõmuks panna riietusruumist naastes püsti tõelise viskekontserti, teenides kohe veerandi alguses kolm rünnakut järjest olulisi punkte kolmepunktijoone tagant. AVIS UTILITAS Raplal oli küll samuti Stephensi kolmepunktiviske näol hetkeline vastus olemas, kuid võõrustajate viskekäsi ja mänguplaan olid siiski pidurdamatud. Ka rünnakul ei õnnestunud Raplal mängupilti parandada, mistõttu suudeti sel veerandajal tuua Ogre 32. punkti vastu vaid üheksa. Otsustaval veerandil küll meeskonna visketabavus paranes ning mängu viimastel minutitel oli initsiatiiv taas Raplale minemas, kuid paraku oli siis juba liiga hilja. Tugeva kolmanda veerandaja toel suutiski Ogre oma eduseisu hoida ning AVIS UTILITAS Rapla pidi sel korral tunnistama tulemusega 75:92 vastaste paremust. Meeskonna kõige resultatiivsemaks oli 19. punktiga Kendall Stephens.
https://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2023/01/AUR_SKOOR_ogre-1.jpg20001600RaplaKKhttps://www.raplakk.ee/wp-content/uploads/2025/11/RaplaKK_logo2025-300x252.pngRaplaKK2023-01-10 13:36:182023-01-10 13:38:27Võõrsil BK Ogre vastu lagunes Rapla mäng kolmandal veerandil
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.Sain aru
Privacy & Cookies Policy
Privacy Overview
This website uses cookies to improve your experience while you navigate through the website. Out of these, the cookies that are categorized as necessary are stored on your browser as they are essential for the working of basic functionalities of the website. We also use third-party cookies that help us analyze and understand how you use this website. These cookies will be stored in your browser only with your consent. You also have the option to opt-out of these cookies. But opting out of some of these cookies may affect your browsing experience.
Necessary cookies are absolutely essential for the website to function properly. This category only includes cookies that ensures basic functionalities and security features of the website. These cookies do not store any personal information.
Any cookies that may not be particularly necessary for the website to function and is used specifically to collect user personal data via analytics, ads, other embedded contents are termed as non-necessary cookies. It is mandatory to procure user consent prior to running these cookies on your website.
